Mine sisu juurde

Magdeburgi õigus

Allikas: Vikipeedia
Keskaegse Poola pealinna Krakovi õiguste kogum 1257. aastast, see põhineb Magdeburgi linnaõigusel

Magdeburgi linnaõigus (saksa keeles Magdeburger Recht) oli keskaegne Mandri-Euroopas levinud linnaõigust kinnitav õigusnormide kogum, millele pani 10. sajandil aluse Saksa-Rooma keiser Otto I[1] ning mille kirjutas 12. sajandil esimest korda ametlikult üles Magdeburgi peapiiskop Wichmann von Seeburgi.[2]

Magdeburgi õigus leidis rakendust 12.–19. sajandil umbkaudu tuhandes omavalitsuses nii Kesk- kui ka Ida-Euroopas. Õiguskogumi mõjuala ulatus Elbe jõest Dneprini ning Läänemerest Musta mereni.[3]

Magdeburgi linnaõiguse kujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Keskajal kvalifitseerus asula linnaks kahe erineva definitsiooni – majandusliku ja õigusliku – alusel.[4] Kui majanduslik kategoriseerimine oli subjektiivne ja kohaldatav vastavalt piirkonnale, siis õiguslik definitsioon paindlikkust ja tinglikkust ei lubanud. Linnastaatuse omandamine juriidilises aspektis tähendas asulale linnaõiguse andmist – see kätkes endas õiguslikke privileege, mis eristasid linna ümbritsevatest asulatest[5] ning sidusid omavalitsuse lahti feodaalide maavaldustest.[6]

Kuigi Magdeburg rajati kaubanduslikel eesmärkidel juba 805. aastal, võib Magdeburgi linnaõiguse kujunemisloo alguseks pidada 10. sajandi keskpaika, mil Otto I kehtestas äsja peapiiskopkonna staatuse omandanud Magdeburgis erinevad kaubandus-, teemaksu- ja reisieesõigused.[7] Algul kauplemise reguleerimiseks loodud privileegid kujunesid paari sajandi jooksul baasiks linnaelu kujundavale munitsipaalõigusele, mille pani esimesena kirja Magdeburgi peapiiskop Wichmann von Seeburg[2] ning mille populaarsus kasvas märkimisväärselt 12. sajandi keskpaigas, kui see levis naaberlinnadesse.[8]

Magdeburgi linnaõiguse sisu

[muuda | muuda lähteteksti]
Magdeburgi peapiiskop Wichmann von Seeburg (ametis aastatel 1152–1192) pani aluse Magdeburgi linnaõigusele kirjalikul kujul

Magdeburgi õigus on munitsipaalõiguslike tingimuste komplekt, mis koosnes peaasjalikult kaupmeeste seaduslikest tavaõigustest, privileegidest, mille määras linnaelanikele Otto I, ning linnakodanike endi paika pandud kohalikku elu reguleerivatest määrustest.[9]

Keskaegsete kaubanduslinnade õiguskogumite kohaselt oli Magdeburgi õiguse sisu mõeldud põhiliselt kohalike kaupmeeste ja käsitööliste tegevuse reguleerimiseks ja eesõigustamiseks. Näiteks ei tohtinud väljastpoolt linna pärit kaupmehed oma tooteid müüa otse linlastele, vaid olid sunnitud kauplema kohalike kaupmeestega, kel oli õigus linnas müügiga tegeleda.

Magdeburgi tütarlinna Halle raadi pöördumisest Šroda linna elanike poole on välja loetud Magdeburgi õigusele omased sätted, mis käsitlesid üksikasjalikult kriminaal- ja pärimisõigust, kohtuistungite sagedust, tõenduste esitamise korda ja peamiste gildide ülesehitust.[10]

Magdeburg valvas tütarlinnade kohtute üle: linna kohtunikud schöffe'd kinnitasid otsuseid paljudes linnades, mis paiknesid Kesk- ja Ida-Euroopas. Määrati linnadevahelisi rahutingimusi, õigusemõistmise protseduuride üksikasju, kohtupidamise piire, lindpriiks kuulutamise tagajärgi, pärimistingimuste reegleid ja mitmesuguse loomuga kaubanduslikke pisiasju.[11]

Õiguskogumi levik

[muuda | muuda lähteteksti]

Magdeburgi linnaõigus hakkas Kesk- ja Ida-Euroopas laiemalt levima 12. sajandi lõpust.

Õiguskogumi levik sai suuresti võimalikuks Magdeburgi asukoha tõttu – linnal oli pikaajaline kogemus slaavlastega kaubitsemisel, kahe rahva vaheline tihe äritegevus selles piirkonnas käis pikka aega põhiliselt läbi Magdeburgi. Tagantjärele hinnatakse Magdeburgi tähtsust slaavlaste seas sama suureks kui Lübecki rolli Läänemere maade kaubanduses.[12]

Magdeburgi linnaõigus kujunes sajandite jooksul oma mõjualal kesk- ja varauusaegsele õigusloomele fundamentaalseks mõjutajaks. Erinevad vormid Magdeburgi õigusest olid sajandeid jõus umbkaudu tuhandes asulas tänastel Saksamaa, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Valgevene, Läti, Leedu, Ukraina ja Venemaa aladel. Linnaõiguse levikut Ida-Euroopas on seostatud ka keskaegse kolonisatsiooniga ning usutakse, et see toimus käsikäes Saksi Õiguspeegli vastuvõtmisega.[9] Näiteks Ukrainasse levis Madgeburgi õigus koos Saksa kolonistidega, kellele kuningas Danilo Romanovich lubas õiguse oma juriidilise ja administratiivse poole loomiseks. Ka siis, kui Leedu-Poola kuningriik vallutas Ukraina, säilis Madgeburgi õiguse mõjuala. Kiievini laienes Madgeburgi õigus 1494. aastal, see kehtis seal ainult sakslastest linnakodanikele.[13]

Esimesed linnad, kus rakendati Magdeburgi õigust väljaspool seaduskogumi sünnilinna, olid Stendal, Leipzig[14] ja Jüterborg.[15] Viimasena kehtestati Magdeburgi õigus teatavasti 1752. aastal tänapäevase Ukraina alal asuvas Poltavas, mis kuulus tol ajal Venemaa Keisririigi võimu alla.[16]

Õiguskogumi rakendamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Magdeburgi õiguse levik Kesk- ja Ida-Euroopas ei toimunud muutmata kujul. Kui õigus oli uuele asulale üle antud, muutus tütarlinn ise uue linnaõiguse alamperekonna emalinnaks[10] – sellest tingituna tekkisid linnaõigusele alamperekonnad, kus originaalile lisati tihtipeale juurde kohalikest oludest tingitud määrusi.[17]

Näite saab tuua linnaõiguse rakendamisest Poolas: Magdeburgi õigus jõudis enamiku Sileesia ja Chełmno alade asulateni Šroda linna kaudu, mis sai omakorda Magdeburgi linnaõiguse osaliseks Halle linna vahendusel. See tähendas protsessi jooksul muudetud Magdeburgi õigust – linnaõigus sarnanes põhimõtetelt originaaliga, ent sellele lisatud parandused näitasid kohaliku mõju rakendamist.[18] Näiteks 1261. aastal Wroclawile antud Magdeburgi linnaõiguses olid Sileesia hertsogid teinud mitmeid parandusi, mille hulgas vähendati poole võrra kohtutrahve.[10]

Magdeburgi linnaõiguse all olnud keskaegsed kaubanduslinnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaegse Kesk- ja Ida-Euroopa juriidiline linnastumine toimus valdavalt Magdeburgi ja Lübecki linnaõiguse mudelite põhjal[19] – see tähendas Saksamaalt Venemaani ulatuvate linnade seas ühtse õigusliku vormi kehtestamist.[20]

Erinevalt Lübecki õigusest levis Magdeburgi linnaõigus peamiselt linnades, kus puudus ühendus merega.[21] Erandiks saab tuua Lätis asuva mereäärse kaubanduslinna Riia.

Suuremad linnad, kus kehtis Magdeburgi õigus, olid tänapäevase Poola alal:

Tänapäevase Ungari alal:

Tänapäevase Venemaa alal:

Tänapäevase Tšehhi alal:

Tänapäevase Slovakkia alal:

Tänapäevase Leedu alal:

Tänapäevase Läti alal:

Tänapäevase Ukraina alal:

Tänapäevase Valgevene alal:

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kulturstiftung Kaiser Otto. "Magdeburg law – development". magdeburg-law.com.
  2. ↑ 2,0 2,1 Robert Bartlett (2001). Euroopa sünd. Kunst. Lk 185.
  3. ↑ "Overview. The Magdeburg Law: Innovative municipal law and European network of cities". Kulturstiftung Kaiser Otto. Vaadatud 27.10.2017.
  4. ↑ Robert Bartlett (2001). Euroopa sünd. Kunst. Lk 246.
  5. ↑ Robert Bartlett (2001). Euroopa sünd. Kunst. Lk lk 247.
  6. ↑ Hans Hattenhauer (2007). Euroopa õigusajalugu. Juura. Lk 257.
  7. ↑ Kulturstiftung Kaiser Otto. "Development". magdeburg-law.com. Vaadatud 7.11.2017.
  8. ↑ Kulturstiftung Kaiser Otto. "Development: Magdeburg Law". magdeburg-law.com. Vaadatud 9.11.2017.
  9. ↑ 9,0 9,1 Kulturstiftung Kaiser Otto. "Magdeburg law: From the middle ages to the present day". magdeburg-law.com. Vaadatud 29.10.2017.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Robert Bartlett (2001). Euroopa sünd. Kunst. Lk 257.
  11. ↑ Robert Bartlett (2001). Euroopa sünd. Kunst. Lk 258.
  12. ↑ Oliver J. Thatcher, Edgar Holmes McNeal (1905). "A Source Book for Mediæval History Selected Documents Illustrating the History of Europe in the Middle Ages". New York: Charles Scribner's Sons. Lk 592–604. Vaadatud 29.10.2017.
  13. ↑ "Magdeburg law". Encyclopedia of Ukraine, vol. 3. 1993. Vaadatud 27.11.2017.
  14. ↑ Kulturstiftung Kaiser Otto. "Development – Magdeburg Law". magdeburg-law.com. Vaadatud 21.11.2017.
  15. ↑ Robert Bartlett (2001). Euroopa sünd. Kunst. Lk 184.
  16. ↑ 16,0 16,1 Kulturstiftung Kaiser Otto. "Spread – Magdeburg Law". magdeburg-law.com. Vaadatud 21.11.2017.
  17. ↑ Oskar Halecki; W. F. Reddaway; J. H. Penson (1950). The Cambridge history of Poland. Cambridge, Suurbritannia: Cambridge University Press. Lk 133.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  18. ↑ Oskar Halecki; W. F. Reddaway; J. H. Penson (1950). The Cambridge history of Poland – From origins to Sobieski. Cambridge, Suurbritannia: Cambridge University Press. Lk 133.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  19. ↑ Robert Bartlett (2001). Euroopa sünd. Kunst. Lk 249.
  20. ↑ Hans Hattenhauer (2007). Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura. Lk lk 286.
  21. ↑ Hans Hattenhauer (2007). Euroopa õigusajalugu. Juura. Lk 264.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Magdeburgi_õigus&oldid=6347746"