Koonduslaager

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2017) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab ajakohastamist. (Oktoober 2017) Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Koonduslaager (saksa keeles Konzentrationslager) on kinnipidamiskoht suure hulga isikute (eriti sõjaliste vastaste) isoleerimiseks ja/või hävitamiseks juhul, kui neid ei ole võimalik mahutada tavapärastesse vangilaagritesse.

Koonduslaagrid leiutati Suurbritannias 19. ja 20. sajandi vahetusel. Esimesena kasutati neid Buuri sõja ajal.

Teistes riikides olid 20. sajandil veel eriliigilised interneeritute laagrid ja eraldi sõjavangide laagrid.

Koonduslaagreid kasutati võimuvõitluse vahendina Nõukogude Venemaal ja Nõukogude Liidus, hiljem reorganiseeriti need siseministeeriumile allunud kinnipidamisasutusteks, osa ka suleti.

Nõukogude Liidus ja Saksamaal jagunesid koonduslaagrid peamiselt kaheks: töölaagriteks ja hävituslaagriteks^[küsitav] ( surmalaagriteks).

 Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa koonduslaagrite süsteem

 Pikemalt artiklis Saksamaa vägede poolt okupeeritud alade koonduslaagrite süsteem

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa kõigi laagrite kohta kasutatakse vahel nimetust "koonduslaager" (saksa keeles Konzentrationslager, lühend KZ või KL). Tegelikult koosnes laagrite süsteem eri liiki laagritest. Nii oli tollal ametlikult tegemist ka nn kasvatus- ja/või töölaagritega. Kuni 1940. aastani oli koonduslaagreid 20 ringis.

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa laagritesüsteem sai arvatavasti alguse SA poolt käibele võetud üksikutest laagritest, nagu Dachau, Oranienburgi ja Esterwegeni laager, kuhu paigutati esmalt natsionaalsotsialistliku režiimi poliitilisi vastaseid, režiimikriitilisi haritlasi, kommuniste, aga ka nn isiklikke vaenlasi (näiteks Berghofi pottsepp jpt).

Arvatakse, et vangilaagrite süsteemi rajamisel oli eeskujuks Lenini rajatud vanglavõrgustik Venemaal. ^[1]

Natsionaalsotsialistliku Saksamaa laagrite süsteem jagatakse tinglikult kolme perioodi:^[viide?]

• I periood – 1933–1936;
• II periood – 1936–1942;
• III periood – 1942–1944 ja 1945 – nii, kuidas liitlasväed ja Nõukogude väed hakkasid laagreid "üle võtma".

 Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa koonduslaagrite loend

 Pikemalt artiklis Natsionaalsotsialistliku Saksamaa okupeeritud alade koonduslaagrite loend

• Bergen-Belseni koonduslaager
• Buchenwaldi koonduslaager
• Majdaneki hävituslaager
• Mauthauseni koonduslaager
• Auschwitzi koonduslaager
• Ravensbrücki koonduslaager
• Treblinka koonduslaagrid
• Sachsenhauseni koonduslaager
• Stutthofi koonduslaager

 Pikemalt artiklis Poola Teises maailmasõjas#Koonduslaagrid

21. juunil 1943 andis Reichsführer-SS Heinrich Himmler korralduse luua sõjalis-tööstuslikeks vajadusteks Eestis ja Riias laagrid ning transportida sinna juute Ostlandi getodest.

Saksa okupatsiooni ajal moodustati 1943. aastal Allgemeine SS-ile alluv KZ Vaivara Vaivara piirkonnas, mille ülem oli SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier. Vaivara ühes harulaagritega allus SS-i Majanduse ja Halduse Peaametile.

Pealaagrile Vaivaras allusid välilaagrid kogu Eestis. Vaivaras oli kaks laagrit: üks Vaivara raudteejaama lähedal, teine viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast, bensiinivabriku lähedal.

Ajaloolaste Toomas Hiio ja Meelis Maripuu andmetel toodi 1943. aasta sügisel Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getost, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast. Juudid koondati Vaivara koonduslaagrisse, kust nad saadeti edasi harulaagritesse, mis toimisid nn töölaagritena.

Vaivara koonduslaagrite võrgustik koosnes järgmistest laagritest: Auvere, Aseri, Ilinurme, Ereda, Goldfields (Kohtlas), Hungerburg (Narva-Jõesuus), Vaivara (nii raudteejaama kui utmisvabriku juures olevad laagrid), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi (kaks transpordi-vahelaagrit), Narva, Sonda, Soski, Putki, Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga (harulaagrid Laokülas ja Paldiskis), Kukruse, Petseri ja Kudupe (Põhja-Lätis). Kiviõli laager kuulus teadaolevalt suuremate hulka.^[2]

1942. aasta suvel moodustati Eesti Julgeolekupolitsei ja SD alluvuses neli suurt töö- ja kasvatuslaagrit, mis toimisid kõrvuti 14 vangimajaga maakonnakeskustes.

• Jägala Töö- ja Kasvatuslaager (august 1942 – september 1943)
• Murru Töö- ja Kasvatuslaager
• Tallinna Töö- ja Kasvatuslaager
  • Harku Töö- ja Kasvatuslaager (27. oktoobril 1942 hukati Harku laagris 243 Eesti mustlast, sealhulgas 38 inimest Koslovski suguvõsast (lisaks 2 Koslovskyt) ja 79 inimest Mitrovski suguvõsast. Nende hulgas olid ka politseinik Ranniku ja omakaitselaste poolt arreteeritud Tõrva mustlased.^[5])
  • Lasnamäe vangla
• Tartu Töö- ja Kasvatuslaager (ülem Karl Linnas)
• Turba Töö- ja Kasvatuslaager Ellamaal, Ellamaa elektrijaama juures. Vangid käisid tööl turbarabas. Laager oli mõnisada meetrit Tallinna–Haapsalu raudteest, lagedal rabapinnal, kuhu ümber oli tõmmatud traataed, aia sees barakid.^[6]

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis

Loend ei ole täielik.

• Koonduslaagrite vangide eraldustunnused
• Geto
• GULAG
• Vangilaager
• Sõjavangilaager

• Karl Huser, Reinhard Otto. Das Stammlager 326… S. 18.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Koonduslaager

• "Treblinkast leitud massihaud sulgeb holokaustieitajate suud" Delfi, 17. jaanuar 2012