Konstruktivism (filosoofia)
 | Artiklis puuduvad viited. |
Konstruktivism (ladina keelest: constructio – ehitus) on filosoofias teooria, mille kohaselt igasugune tajumine või tunnetus on maailma kohta tõlgenduse ehk mingi konstruktsiooni loomine (s.t teadvus pole lihtsalt maailma peegeldus).
Konstruktivistide arvates on maailm inimmõistusest sõltumatu, kuid väline keskkond on inimese kui tunnetava ja loova olendi loodud sotsiaalne konstruktsioon. See tähendab, et maailm sellisena, nagu me teda kogeme, tunnetame või temast mõtleme ei ole täiesti objektiivne. Nad arvavad, et pole olemas kõigile ühesugust välist ja inimesest sõltumatut reaalsust. Konstruktivism vastandub objektivismile.
Konstruktivistlik mõttemuster teaduses tekkis 20. sajandi 1960.-1970. aastatel Humberto Maturana ja tema õpilase Francisco Varela kirjutistes. Filosoofilise konstruktivismi lähe ulatub Aristotelese ja antiikskeptikuteni (Pyrrhon, Sextus Empiricus). Uusajal olid hoiaku esindjad George Berkeley, David Hume, Giambattista Vico, Kant, Hegel, Nietzsche, Dewey ja Hans Vaihinger.
Teadusharudes eristatakse konstruktivismi sotsioloogias (Peter Berger, Thomas Luckmann), teadusfilosoofias (Thomas Kuhn), psühholoogias ja kasvatusfilosoofias.
Eristatakse uurimissuundi: geneetiline epistemoloogia, kriitiline konstruktivism, radikaalne konstruktivism, relatsiooniline konstruktivism ja sotsiaalne konstruktivism.