Objektiivsus

See artikkel kõneleb objektiivsusest kui erapooletusest; objektiivsuse kui teadvusest sõltumatu eksistentsi kohta loe artiklist Objektiivsus (metafüüsika), objektsuse kohta loe artiklist Esemelisus, mitmesuguste objektivismide loetelu täpsustuslehelt Objektivism.

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Objektiivsus on erapooletu suhtumine, mis vastandub subjektiivsusele ehk erapoolikusele. Selle saavutamiseks peetakse vajalikuks distantseerumist käsitletava teema või probleemi suhtes erapoolikutest vaatepunktidest. Subjektiivsus kui objektiivsuse vastand tähendab lähtumist probleemi, teema või olukorra tõlgendamisel ühe osapoole vaatepunktist, eesmärkidest või huvidest.

Objektiivsus kui norm on tähtsal kohal mitme ühiskondliku institutsiooni toimimises: seda eeldatakse sageli niihästi ühiskonda eri valdkondades informeerivatelt institutsioonidelt nagu ajakirjandus, teadus ja riiklik statistikasüsteem kui ka sõltumatutelt otsuste langetajatelt nagu kohtusüsteem. Samas ei ole objektiivsus absoluutne, eri ühiskonnagrupid hindavad seda tihti erinevalt ning ka objektiivsuse kui normi ulatus ja jõustamine võivad olla vaieldavad. Objektiivsusnõue kerkib tavaliselt esile juhul, kui ühiskonnas ei ole valdav üks vaatepunkt ning enamik ühiskonnas mõjukaid gruppe peab eri vaatepunkte ühiskonna kui terviku seisukohalt võrdseteks; sellises olukorras võidakse pidada objektiivsust seotuks relativismiga. Nii näiteks eeldatakse tänapäeval Lääne demokraatiates, et kohtusüsteem peaks olema poliitiliselt objektiivne ja mitte toetama üht või teist poliitilist ideoloogiat, samas kui mõne konkreetse poliitilise ideoloogia toetajad võivad seda lähenemist kritiseerida eelduse põhjal, et just nemad esindavad ainsat objektiivset arusaama ühiskonnast ning seetõttu ei ole nende arvates eri vaatepunktid võrdsed.

Esineb ka vastupidist objektiivsusetõlgendust, kus üht vaatepunkti peetakse erapooletus plaanis, näiteks pragmaatilises eelistatuks: nii on lääneriikides tänapäeval riiklikus eelisseisus lääne traditsiooniline teaduslik meditsiin ja teistel meditsiinitraditsioonidel (alternatiivmeditsiinil) ei ole sellega võrdset ligipääsu riiklikule rahastusele; selle põhjenduseks tuuakse sageli väide, et teadusliku meditsiini kui tõenduspõhise distsipliini efektiivsus on tõendatud, alternatiivmeditsiinilistes traditsioonides aga samasugused tõendusmehhanismid puuduvad, mis loob teaduslikule meditsiinile poliitikakujundajate silmis objektiivse eelise.

Objektiivsust võib käsitleda episteemilise väärtuse või normina, mille ülesanne on tagada info usaldusväärsus. See on lähedalt seotud niisuguste episteemiliste väärtuste või normidega nagu neutraalsus ja tasakaalustatus.

 Pikemalt artiklis Objektiivsus (ajakirjandus)

Ajakirjanduses eeldatakse objektiivsust eelkõige nn valgelt ajakirjanduselt, kus tähtsal kohal on faktikontroll ja vastutus edastatud info tõesuse eest. Nii näiteks tuleks enamiku ajakirjanduseetika käsitluste kohaselt kajastada konfliktis mõlema osapoole seisukohti ning kriitika korral anda sõna ka kritiseeritule. Samas on uuriv ajakirjandus, mis avalikustab ja analüüsib tihti ühiskondlikke probleeme ja mida seetõttu peetakse ühiskondlikult oluliseks, ajalooliselt pärit kollasest ajakirjandusest, mis keskendub kõmule, peegeldab sageli subjektiivset vaadet ega hinda sama kõrgelt andmete kontrollitust.

Objektiivsust peetakse ajakirjanduse juures oluliseks, kuna tänapäeva ühiskonnas on ajakirjandusel oluline roll inimeste informeerijana: just ajakirjandusest saab suur osa ühiskonnaliikmeid info, mille alusel nad langetavad otsuseid nii igapäevaelus (nt tarbimisvalikuid) kui ka ühiskondlikul tasandil (nt valimistel). Seetõttu on ühiskonna kui terviku huvi, et ajakirjanduses oleksid kajastatud eri vaatepunktid, mitte ei domineeriks kitsad majanduslikud või poliitilised agendad.

Objektiivsuse üheks garantiina rakendatakse sageli printsiipi, mille kohaselt peab ajakirjandusväljaande toimetus olema sõltumatu väljaande omaniku ärihuvidest: sisutoimetusel ei tohi olla kokkupuudet reklaamiosakonnaga, omanik aga ei tohi sekkuda väljaande sisusse, vaid võib üksnes palgata või vallandada peatoimetaja, kes on oma edasistes otsustes sõltumatu. Kuna kommertsalustel kirjastatavate väljaannete omanikel on aga tugev huvi teenida kirjastamisega kasumit ning väljaande sisu võib seda oluliselt mõjutada, näiteks häirides reklaamikliente, kes kriitiliste artiklite tõttu võivad loobuda väljaandes reklaamide avaldamisest, on siin alaline oht huvide konfliktiks. Riiklike, avalik-õiguslike ja omavalitsuslike väljaannete puhul pärsib sageli objektiivsust sõltuvus institutsiooni rahastusest, mis ajakirjandusliku kriitika korral võib kahaneda või lakata.

Ajakirjandusele esitatavat objektiivsusnõuet on ka kritiseeritud, toetudes argumendile, et kuna kallutatus on ajakirjanduses nii või teisiti (inimese subjektiivne), tähendab objektiivsusele pretendeerimine vaid varjatud kallutatust ning ausam on tuua kallutatus esile, näiteks deklareerides ajalehe päises otsesõnu, milliseid poliitilisi vaateid ajalehe toimetus toetab.

 Pikemalt artiklis Objektiivsus (teadus)

Üldjuhul eeldatakse teaduselt objektiivsust. Selle nõude kohaselt teaduslik teadmine peab olema tõepärases ja otstarbekas vastavuses teadlase poolt esitatud väidete ja teooriatega. Teadlase väited ja teooriad peavad olema võimalikult sõltumatud subjektiivsetest mõjudest, vigastest algallikatest ja isiklikest arvamustest. Teadusliku tegevuse tulemuse objektiivsuse põhilisteks tagajateks on üldkehtivus ja teadlaste kogukonna ükskõik millise liikme poolt ülekontrollimise võimalus. Selles mõttes võib objektiivsuse all mõista ka intersubjektiivselt õigeks tunnistatud uurimismeetodite ja -tulemuste kehtivust.

Äärmusliku objektiivsuse nõude on püstitanud positivistliku teadusteooria raames objektivism, mis eeldab teadusliku teadmise saavutamiseks objektide täielikult eelarvamustevaba vaatlemist ja analüüsimist. Loomulikult saab iga uurimus alguse tervest reast eelteadmistest, mis tulenevad teadlase senisest koolitusest ning metoodilistest eeldustest, hoiakutest uuritava objekti loomuse ja käitumise kohta ning paljudest muudest kaalutlustest, mis on vastastikuses toimes muude mõjutavate ja segavate suurustega. Loodusteadustes mängib suurt rolli ka kasutatav tehniline varustus.

Teadusliku töö objektiivsus ei tähenda seega mitte niivõrd eelduste puudumist, kuivõrd töö intersubjektiivset jäljendatavust tingimustes, mida võimaldab teadmiste hetkeseis. Seevastu ebaadekvaatseteks ja subjektiivseteks uurimistöö tulemusteks võib pidada selliseid tulemusi, mis on saadud teadlaste kogukonna poolt loodud või heaks kiidetud reeglite vastaselt või milleni jõudmine on avalikult jäljendades võimatu. Uurimise objektiivsusele mõjuvad ka vead meetodis või argumentatsioonis.

Objektiivsust ei saa siiski võrdsustada tõega või vahetada üks ühele alustõdedega, vaid see võib anda vaid hetkel kehtiva uurimisseisu õigekstunnistuse ja kinnituse ning kokkusobivuse reeglite ja meetoditega, mida teadlaste kogukond praktiseerib.

Uusaja algusest peale omab loodusteadustes teaduslike hüpoteeside tõestamisel järjest suuremat tähtsust eksperiment. Humanitaarteadustes, st inimteadustes ja ühiskonnateadustes, on katse võimalik ainult väga piiratud tingimustel. Humanitaarteadustes on seevastu suur roll kriitilisel diskussioonil ja argumenteerimisel, mille abil uurimistulemusi hinnata.

Teadussotsioloogias seatakse kogu teadmine sõltuvusse teadlast ümbritsevast ühiskonnast. Karl Mannheim on seejuures üldistanud, et teadmine on võimalik ainult teatud sotsiaalsete tingimuste korral, mis silmnähtavalt asjaga sobivad. Objektiivsus on seega saavutatav alles sellisel tasandil, kui kättesaadavad on kõik vaatenurgad, mistõttu neutraliseerub sõltuvus teatud vaatenurkadest.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Objektiivsus

• Holm Bräuer. Objektivität. Online-Wörterbuch Philosophie: Das Philosophielexikon im Internet