Konstantin Pätsi kolmas ajutine valitsus
Konstantin Pätsi kolmas ajutine valitsus oli ametis 27. novembrist 1918 kuni 8. maini 1919.
27. novembril 1918 kujundati Maanõukogu rühmade kokkuleppel teise Ajutise valitsuse koosseis ümber, seega asus Vabadussõja puhkemise eelõhtul valitsema kolmas koosseis, kus peaminister Päts võttis enda peale ka sõjaministri kohustused, senine sõjaminister kindral Andres Larka jäi tema abiks.
Konstantin Pätsi kolmanda ajutise valitsuse koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]- Konstantin Päts – pea- ja sõjaminister
- August Rei – töö- ja hoolekande minister (kuni 23. detsembrini 1918); peaministri asetäitja (kuni 24. jaanuarini 1919)
- August Peet – siseminister
- Jaan Poska – välisminister
- Otto Strandman – põllutööminister
- Juhan Kukk – rahaminister
- Karl Luts – haridusminister (kuni 12. märtsini 1919, oli Venemaal vangis)
- Harald Laksberg – haridusminister (alates 12. märtsist 1919)
- Jüri Jaakson – kohtuminister
- Nikolai Köstner – tööstus- ja kaubandusminister (kuni 12. märtsini 1919)
- August Janson – tööstus- ja kaubandusminister (alates 12. märtsist 1919)
- Voldemar Puhk – tööstus- ja kaubandusministri kohustetäitja (kuni 12. märtsini 1919)
- Jaan Raamot – toitlusminister (kuni 6. veebruarini 1919)
- Eduard Aule – toitlusminister (alates 6. veebruarist 1919)
- Eduard Säkk – teedeminister
- Karl Ast – töö- ja hoolekandeministri kohustetäitja (23. detsember 1918 – 5. veebruar 1919)
- Hermann Koch – saksa rahvusminister (alates 28. novembrist 1919)
- Hans Pöhl – rootsi rahvusminister (alates 11. detsembrist 1918)
- Aleksei Sorokin – vene rahvusminister (alates 28. veebruarist 1919)
- Jaan Tõnisson – minister[1]
Konstantin Pätsi kolmandas ajutises valitsuses oli eraldatud esimest korda toitlusministeerium põllutööministeeriumist. Jaan Raamot jäi jätkuvalt toitlusministriks, samas kui põllutööministriks sai Otto Strandman.
Konstantin Pätsi kolmanda ajutise valitsuse tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]- 29. novembril 1918 kehtestas valitsus terves Eesti Vabariigis sõjaseaduse, mis kehtis Tallinnas, Nõmmel, Harjumaa mereäärsetes valdades ja raudteel vahetpidamata kuni 1940. aastani[2].
- 14. detsembril 1918 lasti käibele Soome mark.
- 17. jaanuaril 1919 tunnistas valitsus Ruhno saare Eesti vabariigi osaks.
- 12. veebruaril 1919 otsustas valitsus vabariigi väljakuulutamise päevaks lugeda 24. veebruari[3].
- 17. veebruaril 1919 tunnistas valitsus kõik Eesti Vabariigi piirides olevad rüütelkondade (Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa) mõisad Eesti Vabariigi omanduseks[4].
- 24. veebruaril 1919 asutas valitsus Vabadusristi[5] ja Eesti Panga[6].
- 11. märtsil 1919 võeti vastu määrus mobilisatsioni asjus Setumaal[7]
- 11. märtsil 1919 otsus õigusteadlise komisjoni asutamiseks erakondade esitajatest, kelle ülesandeks on: 1) eelnõu väljatöötamine Eesti vabariigi valitsemise korra kohta Asutava Kogu kokkukutsumisest peale kuni konstitutsiooni lõpuliku väljatöötamiseni ja 2) riigi põhiseaduse wäljatöötamiseks ning põllutööministeriumi juurde erakondade esitajatest agraarkomisjoni asutamiseks agrarreformi eeltööde tegemiseks[8]
- 18. märtsil 1919 võeti vastu seadus Eesti vabariigi ajutiste sõjakohtute (polgukohus, ekipaaži kohus, sõjaringkonnakohus Tallinnas) asutamise ja nendele alluvate süütegude kohta[9]
- 1. aprillil 1919 võeti vastu seadus Eesti vabariigi Kõrgema riigikohtu asutatamise kohta[10] ja ajutine notarial-seadus[11]
- 15. aprillil 1919 võeti vastu seadus Ew. Lutheri usu koguduste omavalitsuse ajutise korralduse kohta[12] ja Greeka-katoliku (Wene õigeusu) kiriku walitsuse ja koguduste omawalitsuse ajutine[13] korraldus.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti Ajutise Walitsuse koosseis., Postimees (1886-1944), nr. 226, 27 november 1918
- ↑ http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700200558&img=era0031_001_0000009_00086_t.jpg&tbn=1&pgn=5&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=476770aac178055147533d6fa2e74c6a
- ↑ Ajutise Walitsuse otsused. 12. weebruarist 1919. a., Riigi Teataja, nr. 11, 22 veebruar 1919
- ↑ Nr. 27. Ajutise Walitsuse poolt 17. weebr. 1919. a. wastuwõetud seadus. Rüütelkonna mõisate Eesti wbariigi omanduseks tunnistamise seadus, Riigi Teataja, nr. 11, 22 veebruar 1919
- ↑ Ajutise Walitsuse otsused. 24. weebr. 1919. a., Riigi Teataja, nr. 13, 3 märts 1919
- ↑ Määrused Eesti panga käimapanemise kohta, Riigi Teataja, nr. 15, 12 märts 1919
- ↑ Ajutise Walitsuse poolt 11. märtsil 1919. a. wastuwõetud määrus mobilisatsioni asjus Setumaal., Riigi Teataja, nr. 16, 17 märts 1919
- ↑ Ajutise Walitsuse otsused, Riigi Teataja, nr. 16, 17 märts 1919
- ↑ Nr. 51. Ajutise Walitsuse poolt 18. märtsil 1919. a. wastuwõetud seadus, Riigi Teataja, nr. 21, 5 aprill 1919
- ↑ Nr. 55. Ajutise Walitsuse poolt 1. aprillil 1919. a. wastuwõetud seadus. Kõrgem riigikohus, Riigi Teataja, nr. 22, 9 aprill 1919
- ↑ Nr. 59. Ajutise Walitsuse poolt 1. aprillil 1919. a. wastuwõetud ajutine notarial-seadus, Riigi Teataja, nr. 24, 14 aprill 1919
- ↑ Nr. 71. Ajutise Walitsuse poolt 15. aprillil 1919. a. wastuwõetud seadus. Ew. Lutheri usu koguduste omawalitsuse ajutine korraldus, Riigi Teataja, nr. 28-29, 30 aprill 1919
- ↑ Nr. 72. Ajutise Walitsuse poolt 19. apr. 1919. a. wastuwõetud seadus. Greeka-katoliku (Wene õigeusu) kiriku walitsuse ja koguduste omawalitsuse ajutine korraldus., Riigi Teataja, nr. 28-29, 30 aprill 1919
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Konstantin Pätsi teine ajutine valitsus |
Eesti Vabariigi valitsus 27. november 1918 – 8. mai 1919 |
Järgnev Otto Strandmani esimene valitsus |