Kivisisalik

Kivisisalik
	; Kivisisalik. Pildistatud Saksamaal
Kaitsestaatus
	; Ohulähedane (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Roomajad Reptilia;
Selts	Soomuselised Squamata;
Sugukond	Sisaliklased Lacertidae;
Perekond	Sisalik Lacerta;
Liik	Kivisisalik;
Binaarne nimetus
	Lacerta agilis;
	;

Kivisisalik (Lacerta agilis) on sisaliklaste sugukonda kuuluv roomaja.

Levila

Kivisisalik on levinud suuremas osas Euroopas. Teda pole leitud või on haruldane Kreekas, Itaalias, Lõuna- ja Lääne-Prantsusmaal, Türgi Euroopa-osas ja Pürenee poolsaarel. Muidu ulatub tema levila Lõuna-Inglismaalt Põhja-Mongoolia ja Taga-Baikalimaani. Teda võib leida Kesk- ja Sise-Aasiast. Levila lõunapiir kulgeb läbi Põhja-Balkani, Kirde-Türgi ja Loode-Iraani, põhjas ulatub levila kohati 60° põhjalaiuseni.^[1]

Eestis leidub kivisisalikku peamiselt mandriosas üksikute asurkondadena. Liik on kantud Eesti punasesse raamatusse.^[1]

2017. aastal oli Eestis teada 42 kivisisalike leiukohta, mis moodustasid 20 populatsiooni.^[2]

Välimus

Kivisisaliku pikkus on saba arvestamata kuni 9 cm. Saba pikkus ületab kehapikkuse umbes 1,3–1,7 korda. Isendite värv on väga muutlik. Isase küljed on rohelised või kollakasrohelised. Esineb ka täiesti rohelisi isendeid. Emased on tavaliselt pruunid või hallid, harvem rohekad.

Kivisisalik on märgatavalt kohmakam kui rohesisalik ja triibuline sisalik, jookseb ta siiski üsna kiiresti ja kätega on teda üsna raske püüda. Liiati on kivisisalik väga ettevaatlik ja eemaldub harva oma pelgupaigast kaugemale kui 10–15 meetrit. Sageli päästab ta end puu otsa ronides, kusjuures seda teeb ta spiraalselt nagu orav. Kui ta on siiski kinni püütud, siis katsub ta ennast agaralt lahti rebida, ajab suu pärani ja proovib püüdja sõrme külge klammerduda.^[1]

Toitumine

Kivisisalikud söövad mardikaid, rohutirtse, röövikuid, usse ja teisi selgrootuid. Kui sisalik märkab saaki, siis tõmbub ta valvele, jälgib seda mõnda aega silmadega ja napsab siis kiire sööstuga saagi kinni. Suuri ritsikaid ja mardikaid raputab ta kaua suus, vahel laseb maha ja haarab siis jälle suhu. Sealjuures rebib ta saagil kõvad kitiinist osad (jalad ja tiivad) küljest ning lõpuks neelab allesjäänud saagi tervelt alla. Pärast söömist limpsib sisalik end hoolikalt puhtaks, tõuseb esijalgadele ja kõverdab aeglaselt keha eesosa, aidates sel moel toidul kiiremini kõhus liikuda.^[1]