Karl (Tescheni hertsog)

Karl Ludwig Johann Joseph Laurentius
Ertshertsog Karl. Thomas Lawrence maal 1819. aastast
Sünniaeg	5. september 1771 Firenze
Surmaaeg	30. aprill 1847
Auaste	generalissimus
Sõjad/lahingud	Prantsuse revolutsioonisõjad Ettlingeni lahing Neresheimi lahing Ambergi lahing Würzburgi lahing Emmendingeni lahing Schliengeni lahing Ostrachi lahing Stockachi lahing Esimene Zürichi lahing Napoleoni sõjad Caldiero lahing Eckmühli lahing Asperni-Esslingi lahing Wagrami lahing
Autogramm

Karl Ludwig Johann Joseph Laurentius (5. september 1771– 30. aprill 1847) oli Tescheni hertsog ja sõjaväelane. Ta oli Austria generalissimus, feldmarssal, väejuhataja, sõjateoreetik, armee reformaator, Teutooni ordu kõrgmeister ja sõjaminister, kes osales Prantsuse revolutsioonisõdades ning Napoleoni sõdades. Ertshertsog. Ta oli ta oli üks 19. sajandi tähtsamaid ja edukamaid väejuhte, kes võitis lahinguväljal isegi Napoleoni. Ta viis ellu reforme, mis moderniseerisid Austra armeed. Waterloo lahingu võitja, Wellingtoni hertsog, pidas Karli Prantsuse-vastase koalitsiooni parimaks väejuhiks.^[1][2][3][4]

Karl sündis Toscana suurhertsog Leopoldi ja Napoli Maria Luisa pere viienda lapsena 1771. aastal Firenzes. Karl oli lapsena häbelik ja delikaatne ning tema vanemad arvasid, et ta sobiks paremini kirikusse, kuna ta polnud sõjaväelasekarjääriks piisavalt robustne. See muutus, kui tema isa lubas oma õel Marie-Christine'il ja tema abikaasal Albertil Karli adopteerida. Nemad andsid talle Hollandis hea hariduse. Seal hakkas Karl ka sõjaväeelust huvituma. 1780. aastal, kui Karl oli vaid kaheksa-aastane, sai ta 3. jalaväerügemendi inhaberiks, seda positsiooni hoidis ta elu lõpuni. Samal aastal sai ta ka ooberstiks.^[1][3][5][6]

Nooruspõlves sai Karli sõjaalaseks õpetajaks Karl Friedrich von Lindenau, kelle õpetustel oli tema üle ka tulevikus suur mõju.^[7]

Karl viidi Viini 1790. aastal. Ta liitus Austria armeega 1792. aastal, sama aasta ülendati ta kindralmajoriks. Karl asus teenima Austria Madalmaades, mille kuberner tema tädi abikaasa oli. Ta sai oma esimese lahingukogemuse 11. juunil La Grisnelle'i juures. Samal aastal juhatas ta Jemappesi lahingus brigaadi. Lahing, milles armeed juhatas hertsog Albert Casimir, lõppes Austria kaotusega. Hertsog kaotas oma kuberneriameti ning tema järeltulijaks sai 22-aastane Karl. 1793. aastal paistis ta Aldenhoveni, Maastrichti ja Neerwindeni lahingutes välja ning autasustati selle eest Maria Theresia militaarordeni suurristiga. Madalmaad kaotati Prantsusmaale juba järgmine aasta. 1793. aastal oli temast saanud ka feldmarssal-leitnant ning hiljem veel Feldzeugmeister. 1794. aastal osales ta Tourcoingi ja Fleurusi lahingus, kus ta juhatas üht prints Josiase armee korpust.^[1][2][6]

1794. aastal plaanis Karl erru minna, et oma sõjateemalistesse kirjutistesse süveneda, kuid nii ei läinud.^[2]

 Pikemalt artiklis 1796. aasta Reini sõjakäik

1795. aastal viidi Karl üle Reini jõe rindele, kus temast sai pärast eelmise juhataja krahv Clerfayt' (kelle vastu Karl intrigeerinud oli) tagandamist sealsete vägede ülemjuhataja. 1796. aastal tunigisd kaks Prantsuse armeed kindralite Moreau ja Jourdani juhtimisel üle Reini. Karl astus Ettlingeni ja Neresheimi all Moreaule vastu, kuid mõlema lahingu järel pidi ta taganema.^[1][2][8]

Moreau ja Jourdani armeed Reini jõel tegutsesid iseseisvalt ja üksteisest eraldi. Seda ära kasutades saatis Karl Moreau peatamiseks vaid väikese väeüksuse Maximilian Anton Karl Baillet de Latouri juhatusel teda tagasi hoidma. Samal ajal liikus Karl oma peaarmeega Jourdani poole ning võitis teda 24. augustil Ambergi ja 3. septembril Würzburgi lahingus. Pärast Jourdani taganemist jättis Karl maha üksuse Franz von Wernecki juhatusel ja liikus ise oma peaarmeega nüüd Moreau vastu. Moreau oli Latouri Biberachi lahingus võitnud ja jõudis enne Karli vägede saabumist kindlamatele positsioonidele. Oktoobris toimusid Emmendingeni ja Schliengeni juures mõlema väe vahel lahingud, mille lõpptulemusena suutis Karl prantslased üle Reini jõe suruda.^[9]

Pärast võitu Prantsuse armeede üle kuulutati Karl "Saksamaa päästjaks".^[4]

Olenemata Karli edust Reinil läks Austrial mujal halvasti. Itaalias saavutasid Prantsuse väed Napoleon Bonaparte'i juhatusel suurt edu.^[9][10]

Et uustulnukast Prantsuse kindralit takistada, saadeti ertshertsog Karl 30 000 mehega 1797. aastal Itaaliasse, kus võttis üle sealsete vägede juhtimise. Napoleon oli eelmisel aastal asunud piirama Mantova kindluslinna, mida austerlased Dagobert Sigmund von Wurmseri ja hiljem Joseph Alvinczy juhatusel edutult vabastada proovisid. Karl proovis Napoleoni takistada, kuid viimane suutis tema madala võitlusvaimuga väed taganema sundida. Tal ei jäänud muud üle, kui Napoleoniga vaherahu sõlmida. Pärast Campo Formio rahu sõlmimist määrati Karl Böömimaa kuberneriks.^[11][2]

Teise koalitsiooni sõja alates saadeti Karl taas Reini äärde, kus tal tuli jälle rinda pista Jourdani ja nüüd ka hilisema marssali André Massénaga. Karli poldud sõjastrateegia kavandamises kaasatud, mistõttu oli ta sõjakäigu algul tihti närviline ning murelik. Märtsi keskel võitis ta Jourdani Ostrachi ja Stockachi lahingus, pärast seda oleks ta saanud kas Jourdani armee täielikult hävitada või siis Massenat tiivalt haarata. Karl tegutses pärast neid võite aga loiult ning väitis, et tema üksused olid lahingutes liiga palju kannatada saanud. Kuna tema armeest oli enne sõjategevuse algust ära viidud ligi 30 pataljoni, kasutas ta ka seda vabandusena. Clausewitz pidas tõeliseks põhjuseks Karli initsiatiivi puudumist. Mais kutsuti Karli armee Šveitsist tagasi.^[12]

Karl eiras aga Viinist tulnud korraldusi ning sisenes enda armeega taas Šveitsi, kus võitis juunis Massenat lahingus. Jälle jäi Karl pärast võitu passiivseks. ^[13] Augustis liideti Karli armee äsja saabunud kindral Aleksander Korsakovi Vene vägedega. Karl oli saanud käsu oma väed Šveitsist välja viia, kuid seda sega lähedalasuvate Prantsuse vägede liigne aktiivsus. Seetõttu korraldasid Austria-Vene väed 16. ja 17. augustil Gross-Döttingeni juures vasturünnaku, mis aga läbi kukkus. Läbisaamine kahe väejuhi vahel oli kehv, Korsakov näitas Karli vastu üles suurt isekust ning liigset enesekindlust Vene vägede võitlusvõime üle.^[14] Masséna korraldas septembri lõpus Vene vägede vastu äkkrünnaku, millega suurte kaotuste osaliseks saanud Korsakovi armee taganema sundis.

Tuues ettekäändeks oma halva tervise (tegelikuks põhjuseks oli, et ta ei nõustunud käskudega, mis Viinist tulid), lahkus Karl vägede juhataja kohalt ja loovutas selle Paul Kray von Krajowale.^[13] Karl naasis Böömimaale, kus ta organiseeris 25 000-mehelise korpuse.^[2] Kuna Krajowa oli mitmes lahingus lüüa saanud, tahtis keiser Karli ülemjuhatajakohale tagasi kutsuda, kuid sellega polnud nõus välisminister Thugut. Karl ise uskus, et Austria peaks rahu sõlmima, seni kuni riigil veel armee on.^[15]

1800. aastal määrati Austria armee uueks juhatajaks ertshertsog Johann, kellel polnud mingeid väejuhikogemusi. Karl andis talle kirjade kaudu nõu. Siiski sai armee Hohenlindeni lahingus lüüa ning nüüd alustas Moreau Prantsuse armee marssi Viini poole, mida Karl, kes oli teenistusse naasnud, edutult takistada proovis. Ta oli jällegi sunnitud prantslastega vaherahu sõlmima, seekord Steyris.^[2][15]

1801. aastal sai Karl Teutooni ordu kõrgmeistriks (oli selles positsioonis kuni 1804. aastani).^[16]

1802. aastal plaaniti Regensburgis tema auks kuju ehitada ning talle riigi päästja tiitel anda, kuid Karl keeldus mõlemast austusavaldusest.^[1]

Kuigi Karl polnud teise koalitsiooni sõjas eriti edukas olnud, oli tal õukonnas kõrge maine, mistõttu sai tast ainuke mees, kes suudaks Austria armee mingeid reforme korraldada.^[15]

1801. aasta algul määrati Karl Austria sõjaministriks. Selles ametis oli tal palju mõjuvõimu, tänu millele ta võis oma plaanitud reformid konservatiivsest sõjanõukogust (Hofkriegsrat), mille liikmed üksteisega vaid kaklesid, läbi suruda. Ta mõistis, et Napoleon on raskem vastane, kui teised arvavad. Karl modustas koos oma venna, ertshertsog Johanni, Josef Hormayri ja Frederick von Gentziga nõukogus sõda pooldava fraktsiooni, uskudes, et eelnevad rahulepingud prantslastega olid olnud vaid lühiajalised vaherahud.^[2][3]

Et riigi administratsiooniga paremini toime tulla, moodustati 1801. aasta 1. septembril Staats- und Konferenzministerium, mis koosnes sise- ja välispoliitika ning sõjaväe osakondadest. Karl määrati viimase osakonna juhiks.^[17] Uues ametis kujunes tema vastaseks välisminister Ludwig von Cobenzl. Siiski mõlemad nõustusid, et riigi administratsioonis on paberimajandus liiga mastaapne. Karl arvas ka, et ametnike arvu tuleks vähendada.^[18]

1802. aasta oktoobris kirjutas Karl, kes oli naasnud oma Böömimaa, Galiitsia, Sileesia ja Moraavia provintside inspektsioonidelt, Franz II-le (enda vennale) essee, milles kritiseeris Austria senist poliitilist ja majanduslikku olukorda. Essees väitis Karl, et need probleemid, mis põhjustasid Prantsusmaal revolutsiooni, on nüüd tekkinud ka Austrias. Karl tõi essees välja veel probleeme rahanduse, kohtusüsteemi ning ametnike suhtumise ja oskuslikkusega.^[19]

Sõjaministrina viis Karl armees läbi reforme. Saadeti laiali mitmed vanamoodsad ja aegunud väeüksused ning organiseeriti uusi (näiteks likvideeriti Slavoonia Grenz husaarirügement ning moodustati uus ulaanirügement).^[20] Armees keelati füüsiline karistus ning eluaegne sõjaväeteenistus.^[2] Lisaks reorganiseeris Karl Austria kindralstaapi.^[20] Karl oli aga tavaelanikest üksuste moodustamise vastu, kuna pidas neid lahinguväljal ebausaldusväärseteks.^[21]

Karl oli ka otsustanud Austria väeüksused üle terve riigi laiali paigutada, see pidi vähendama provintside peal olevat survet väeosasid ülal pidada. Cobenzl ei nõustunud sellega, mille tõttu kasvasid tema ja Karli lahkhelid aina suuremaks. Karl lasi korraldada sõjalisi manöövreid, mida Cobenzl oli tahtnud, kuid see nendevahelisi suhteid paremaks ei teinud, kuna Karl määras neid juhatama oma alluva, Peter Duka von Kadari, keda Cobenzl ei usaldanud. Vastuolud viisid selleni, et Cobenzli ja Franz de Paula von Colloredo-Wallsee soovil määrati kortermeister-kindraliks Karl Mack von Leiberich, kes vastutas mõnede reformide korraldamise eest. See muudatus vähendas Karli mõjuvõimu, kuid sõjaministriks jäi ta edasi. Cobenzl ja Colloredo pidasid Karli liialt pessimistlikuks, nii et Mack pidi nende arvates sõjaväe administratsiooni rohkem energilisust ja optimismi tooma.^[22][20]

Karl oli proovinud keiser Franz II-t Prantsusmaale sõja kuulutamises ümber veenda, teades, et armee pole selleks veel valmis. Tema püüdlustest hoolimata astus Austria Prantsusmaaga 1805. aasta aprillis sõtta. Kolmanda koalitsiooni sõja ajal juhatas Karl Austria armeed Itaalias, kust sõjanõukogu prantslaste pearünnakut ootas. Seetõttu olid suurem osa Austria vägedest, ligi 95 000 meest, Itaalias. Siiski oli see armee Karli aruannete järgi väga halvasti varustatud.^[23] Itaalias pidas Karl lahingu Prantsuse marssali Massénaga, kuigi oli plaaninud liikuda ka Viini poole. Caldiero all toimunud lahing osutus austerlastele aga kaotusteks (lahingut on peetud ka Austria võiduks^[23]).^[24] Veel suuremaks kaotuseks osutus Macki armee kapitulatsioon Ulmi lahingu järel ning siis hiljem ebaõnnestunud Austerlitzi lahing.^[25]

Pärast Pressburgi rahu olevat Napoleon Karlile Austria trooni pakkunud, kuid viimane keeldus. Pärast rahu sõlmimist sai Karl ka sõjanõukogu presidendiks ning Austria armeede ülemjuhatajaks.^[5][26]

Pressburgi rahu järel pidas Karl paremaks lepingu tagajärgedega leppida ning isegi Prantsusmaaga koostööd teha. Tema arvates oleks Habsburgide monarhia pidanud konsolideerima oma võimu Doonau ümber, mitte sekkuma Saksamaa poliitikasse. Pärast kolmanda koalitsiooni sõja lõppu keskendus Karl sõjaväe reformimisele. Selleks lasi ta keiser Franz II-l ennast 1806. aasta 10. veebruaril generalissimuseks ülendada. Selles uues ametis oli tal vaba voli armees hädavajalikke reforme läbi viia.^[27]

Karl valis endale alluvateks veel Phillipp Grünne, Maximilian von Wimpffeni ja Anton Mayer von Heldensfeldi.^[28]

Armeest saadeti erru 25 vanemat kindralit, kes asendati noorematega. Sõjanõukogu organiseeriti ümber, mistõttu oli see nüüd suuteline päevakorda tulevate küsimustega kiiremini tegelema. Terves armees rakendati ka rahuajal kehtiv formatsioon ning üksusi hakati koondama Prantsuse stiilis korpusteks. Sõdurite treenimiseks koosati uusi manuaale ning moodustati esimesed korrapärased kergejalaväe üksused (Feldjäger). Hobuste saadavuse ja hoolduse jaoks moodustati Equitationsinstitut, lisaks moodustati tavaelanikkonnast Landwehr.^[28]

Oma reforme koostades nägi Karl Austria suurima vaenlasena Venemaad. Karl pidas Austriale paremaks laieneda Balkanitesse, millele oleks aga ette jäänud mitte Prantsusmaa, vaid Venemaa. Kui Napoleon ja Aleksander 1807. aastal Tilsitis rahulepingu sõlmisid, kirjutas Karl Franzile, et Venemaa võib nüüd Moldaavia ja Valahhia annekteerimisega enda mõjuvõimu Doonaul laiendada. Lisaks pidas Karl riiki ühendavaks jõuks monarhiat, mitte bürokraatiat. Nagu Franzki, pidas Karl oluliseks säilitada regioonide kultuurilised ning poliitilised erinevused. Näiteks arvas ta, et Austria ja Ungari peaksid administratiivselt ühendamata jääma, nii et vajaduse korral saab ühe osa vägesid teises välja puhkenud revolutsioonide või mässude maha surumisel kasutada.^[27]

Kuigi Viini õukonnas levis soov uue sõja järele, mida õhutas välisminister Johann Philipp Stadion, oli Karl selle vastu. Olles varem korduvalt Prantsuse vägede vastu astunud, arvas ta, et Austria armeel on veel mitu aastat arenemiseks vaja, et nende tasemele jõuda. Ta hoiatas Franzi, et uue sõja alustamine Prantsusmaa vastu tähendaks monarhiale lõppu.^[29]

Napoleoni alanud sõjakäik Hispaania vastu tõi ka Karli sõjapooldajate hulka. Varem loodeti, et Napoleon piirdub vaid seni vallutatuga. Hispaania ründamine tõestas, et see arvamus on vale, kuna too oli Prantsusmaa nõudmisi alati täitnud. Nüüdsest rõhutas ka Karl keisrile sõja alustamise vajadust.^[29] Karli aitas võib-olla sõjapartei poolele viia ka tema lähikondlane ja nõunik Mathias von Fasbender. Ilmselt toetas Karl sõda vaid sellepärast, et sai selle ära hoidmise võimatusest aru.^[30]

1809. aasta aprillis alustas Karl sõjakäiku Napoleoni liitlase, Baieri kuningriigi vastu. Algne pealetung Prantsuse-Baieri vägede vastu läks edukalt, kuid neid ei suudetud piisavalt kiiresti üksteisest eraldada ning 16. aprillil ilmus lahinguväljale ka Napoleon (kes oli enne Pariisis olnud) ja võttis vägede juhtimise üle. Karl juhatas isiklikult kuut Austria korpust. Napoleon haaras initsiatiivi enda kätte ja hakkas austerlasi tiibadelt ja tsentrist ründama. Austria korpused Johann von Hilleri juhatusel sunniti Landshuti juures taganema, Karl jäi oma positsioonidele Eckmühlis.^[31]

 Pikemalt artiklis Eckmühli lahing

Napoleon oli arvanud, et Eckmühlis on Louis-Nicholas Davout vastas vaid kolm rügementi, mitte ertshertsog Karli peaarmee. 21. aprillil sai Napoleon oma veast siiski aru ja kiirustas peaarmeega põhja poole. 22. aprillil toimus tema ja Karli vahel Eckmühlis lahing.^[32]

Lahing algas prantslaste rünnakutega Austria positsioonide vastu, mis ka väikeste kaotustega õnnestusid. Napoleon muutus enesekindlaks ja arvas, et järgmine päev hävitab ta terve Austria armee. Osa Austria väest võttis üles kaitsepositsioonid Landshutis, millega nad kaitsesid üle Isari jõe minevat silda. Selle silla suutsid prantslased aga järgmine päev vallutada ning austerlased kaotasid lahingus 8000 meest. Napoleon arvas jällegi, et tema vastas on peaarmee, kuid see oli liikunud Davout vastu ja vallutanud Regensburgi. Ka Karl arvas valesti, et Napoleon on tema ees, mitte ei juhata tema selja taha tunginud armeed. Järgnevas kähmluses kahe armee vastu pidi Karl üle Isari taganema ja armee kaheks jagama. Napoleon ei suutnud kumbagi neist osadest täielikult hävitada. Karl taganes Viini poole.^[33]

 Pikemalt artiklis Asperni-Esslingi lahing

Napoleon vallutas Viini, lootes, et see sunnib austerlasi rahu sõlmima, nii aga ei juhtunud. Karl oli oma armee üle Doonau viinud ja ootas nüüd prantslasi.^[31]

Napoleon alustas oma vägede üle Doonau toimetamist 21. mail. Kuna jõe ületamine oli aeglane ja austerlaste tegevuse tõttu raskendatud (austerlased loopisid jõkke paate ja muud prahti, et prantslaste sildu lõhkuda), jõudis vaid väike osa (24 000) Napoleoni armeest üle Doonau. Massena 4. korpus hõivas Asperni ja Lannesi 2. korpus Esslingi küla. Austerlased alustasid korduvaid rünnakuid mõlema küla vastu, mis kestsid terve 21. mai, samal ajal saabus üle jõe aina rohkem Prantsuse vägesid.^[34]

22. mai hommikuks olid mõlemad külad taas prantslaste käes ning nüüd otsustas Napoleon rünnata Austria tsentrit, mis oleks ka õnnestunud, kuid ertshertsog Karl haaras väidetavalt ühe lahingulipu, millega ta mehi innustama asus.^[34] Karl ise aga hiljem eitas seda, öeldes ühele küsijale: "Kas te teate, kui rasked need lipud on. Kas te tõesti usute, et minusugune vennike oleks suutnud nendega ringi käia?"^[35]

Napoleon kuulis jällegi, et sillad on kahjustatud, mis tähendas, et pikka aega pole tal lisavägesid saada. Kuna armeel oli püssirohi lõppemas, käskis Napoleon Lannesil Essling maha jätta ja kogu armeel Lobau saarele taganeda.^[34]

Karli, kes oli saavutanud kangelase staatuse, jaoks oli see võit suure tähtsusega, sest see oli Napoleoni esimene suurem kaotus.

 Pikemalt artiklis Wagrami lahing

Pärast Asperni-Esslingi lahingut jäi Karl oma positsioonidele, kuid nüüd koondas need Wagrami küla ümber. Ta jättis oma tsentrisse augu, lootes Napoleoni lõksu püüda ja Cannae stiilis ümber piirata. Ertshertsog Johann pidi idast Prantsuse positsioone ründama.^[31]

Napoleon ei tahtnud, et Karl Johanni vägedest täiendust saaks ning asus 5. juulil rünnakule. Tema rünnakud ei suutnud austerlaste positsioonidest läbi murda.^[36]

6. juulil algasid austerlaste vasturünnakud, mis oleksid Napoleoni lõunast peaaegu ära lõiganud, kuid enne suudeti nad peatada. Nüüd asus Napoleon ise rünnakule ja murdis austerlaste vasakust tiivast ning tsentrist läbi. Ertshertsog Johanni väed jõudsid alles õhtupoolikul kohale ja suruti kerge vaevaga tagasi. Karlil oli veel reserve, kuid ta kasutas neid vaid taganemise katteks. Hiljem palus ta rahu ja alistus oma armeega Znaimis.^[36][31][2]

Karl tagandati generalissimuse auastmest. Ta naasis 27. novembril Viini husaariüksuse oobersti mundris ning lihtsas kaarikus. Ta oli õukonna ning valitsuse poolt hüljatud.^[37]

Pärast kaotust Wagrami lahingus ei juhatanud Karl enam ühtegi armeed ning temast sai kaotuses peamine süüdlane.^[2]

Karl oli õukonnas oma mõjuvõimu ja prestiiži kaotanud ning tulevastel 1813.–1815. aasta sõjakäikudel teda ignoreeriti. Siiski jätkas ta mitmete juhendite ja kirjutiste välja andmisega. 1815. aastal oli ta lühidalt Mainzi komandant. 1822. aastal sai temast Saksi-Tescheni vürst.^[5][2][1]

1835. aasta paiku kirjutas Karl (kellel oli siiani veel kangelase maine) uuele keisrile, Ferdinand I-le kirja, kus pakkus, et sõjaväes tuleks generalissimuse positsioon taastada.^[38] Viimane oli sellele aga vastu. 1841. aastal proovis Karl ertshertsog Albrechti sõjaväe valmisoleku puudumise eest hoiatada.^[39]

Karl Ludwig Johann Josef Laurentius suri 30. aprillil 1847 75-aastaselt. Ta maeti Viini keiserlikku krüpti (haud nr 122). 1860. aastal rajati Viini Heldenplatzi tema auks ratsamonument.^[1]

Ertshertsog Karl abiellus 17. septembri 1815 printsess Henriettaga. Neil oli seitse last:^[1][40]

Maria Theresia Isabella (sünd. 1816), Albrecht (sünd. 1817), Karl Ferdinand (sünd. 1818), Friedrich Ferdinand Leopold (sünd. 1821), Rudolf (sünd. 1822), Maria Karoline (sünd. 1825) ja Wilhelm Franz (sünd. 1827).

Karl kannatas terve elu epilepsia all. Selle tõttu oli tal mitme lahingu (nt Tourcoingi ja Asperni-Esslingi ajal^[41][5]) ajal epilepsiahoog olnud.

Ertshertsog Karl rõhutas oma teostes tihti ettevaatlikust ning defensiivset sõjapidamist. Selliseid meetodeid kasutas ta aga siis, kui selleks tõesti lahinguväljal vajadus oli. Muidu oli Karl võimeline sooritama ka agressiivseid ning haaravaid manöövreid. Tema taktikaline oskus väeüksustega lahinguväljal ümber käia oli tolle aja väejuhtide seas üks parimaid.^[42]

Karlil oli kombeks ka oma lahinguliinid välja sirutada ning nii vaenlane tiivalt ümber haarata. Kuigi see Napoleoni vastu ei töödanud, suutis ta nii võita mitut Prantsuse kindralit. Lisaks oli tal kombeks oma väed lahinguväljal alati kahte liini ning reservi formeerida. Reserv pidi lahingus aga vaid taganevaid vägesid katma.^[4][42]

Karli 1796. aasta sõjakäiku peetaksee ajaloolaste seas veatuks. Tema kaotuses 1809. aastal on süüdistatud vaid vaenlase suurt arvulist ülekaalu ning omaenda sõdurite väheseid kogemusi. Siiski on tema kuuenädalast tegevusetust pärast Asperni-Esslingi lahingut kritiseeritud.^[42]

Karli sõjateoreetilised kirjutised on sõjapidamise evolutsioonis olulisel kohal, kuigi juba 1806. aastaks võis neid pidada aegunuks. Karl pani suurt rõhku ettevaatlikusele ning strateegiliste tugipunktide hoidmisele. Oma õpetustes rõhutas Karl alati, et sõjategevuses ei tohiks liialt ohtlikke manöövreid sooritada, kui just sooritaja armee pole täiesti kindlas olukorras. Siiski ta ise seda reeglit alati ei järginud, mis just aitaski tal saavutada selliseid suuri võite nagu 1796. aastal.^[42]

Strateegiliste tugipunktide vallutamine oli Karli arvates olulisem, kui vaenlase armee purustamine. Selle mõtteviisi ebapraktilisust näitas 1809. aasta sõjakäik. Ka Preisi sõjateoreetik Clausewitz on Karli selles osas kritiseerinud, öeldes, et ta peab geograafilisi punkte liialt tähtsaks.^[42]

Karli liigne rõhk geograafilistele tugipunktidele jäi Austria armee tegevust veel aastakümneid mõjutama. See põhjustas aga austerlastele kaotusi 1859. aastal Montebello ja 1866. aastal Königgrätzi lahingutes, kus näiteks Königgrätz-Josefstadti kui strateegiliselt olulise punkti hoidmist pidasid Austria väejuhid olulisemaks, kui Preisi armee hävitamist.^[42]

Sõjaväestrateegina ülehindas ta tihti oma vaenlasi ning hoidus riskidest. Vahest peeti tema plaane liigselt detailseteks ning Karli liiga ettevaatlikuks väejuhiks. Karl süüdistas tihti oma läbikukkumises alluvaid.^[4][43]

• Acerbi, Enrico. The Austrian Imperial Army 1805-1809. 2010.
• Alison, Sir Archibald. History of Europe from the commencement of the French revolution in 1789, to the restoration of the Bourbons in 1815. 4. kd. 1835.
• Vann, James Allen. Habsburg policy and the Austrian War of 1809. Central European History. 7 kd. Nr. 4. Lk 291-310. 1974.
• Roider Jr, Karl A. The Habsburg Foreign Ministry and Political Reform, 1801-1805. Central European History. 22. kd. Nr. 2. Lk 160-182. 1989.
• Rothenberg, Gunther E. The Austrian Army in the Age of Metternich. The Journal of Modern History. 40. kd. Nr. 2. Lk 155-165. 1968.
• Rothenberg, Gunther E. Napoleon's Great Adversary: Archduke Charles and the Austrian Army 1792-1814. Chalford: Spellmount. 2007.