Campo Formio rahu
Campo Formio rahu on 1797. aasta 18. oktoobril[1] (Prantsuse revolutsioonikalendri järgi 27. vandemjääril) allkirjastatud rahuleping, mille allkirjastasid ühelt poolt Prantsusmaa Esimese Vabariigi esindajad Napoleon I ja krahv Philipp von Cobenzl ning teiselt poolt Austria monarhia.[2] Rahu tähistas Prantsuse revolutsioonisõdade Itaaliasse suunatud sõjakäikude võidukat lõpptulemust, esimese koalitsiooni lagunemist ja revolutsioonisõdade esimese faasi lõppu.
Campo Formio, tänapäeval Campoformido, on Itaalia kirdeosas Udine linnast läänes asuv küla, mis jäi tollal Udines asunud Austria peakorteri ja Bonaparte'i residentsi vahele. Prantslaste väejuht resideeris Codroipo lähedal olevas Villa Maninis, mis oli viimase Veneetsia doodži Ludovico Manini maahäärber. Just seal allkirjastas Napoleon rahulepingu.[3]
Rahulepingu tingimused
[muuda | muuda lähteteksti]
Lisaks tavapärastele punktidele "kindlast ja puutumatust rahust" läksid rahuga mitmed Austria alad Prantsusmaa kätte. Loovutatud alade hulka kuulusid Austria Madalmaad (suurem osa tänapäevasest Belgiast) ja teatud Vahemere saared, sealhulgas Korfu ja teised Aadria meres olevad Veneetsia saared. Veneetsia ja selle alad (Venetia) jagati kahe riigi vahel: Veneetsia, Istria ja Dalmaatsia läksid Austria keisrile. Austria tunnustas Tsisalpiini vabariiki ja Genova aladest moodustatud vastloodud Liguuria vabariiki kui sõltumatuid jõude. Lisaks sellele ei olnud Itaalia kuningriiki kuuluvatel riikidel enam läänitruudust Püha Rooma keisrile, lõpetades viimaks selle kuningriigi formaalse eksistentsi.
Leping sisaldas ka Napoleon Bonaparte'i ja Austria keisri esindajate allkirjastatud salajasi klausleid[4], milles määrati teatud alade kuuluvus, tehti Liguuria iseseisvaks ning millega nõustuti ka Prantsusmaa piiride laiendamisega kuni Reini, Nette ja Ruri jõeni. Veel tagati prantslastele vaba laevatamine Reini, Maasi ja Moseli jõel. Sellega laienes Prantsusmaa Vabariik aladele, mis ei olnud kunagi varem Prantsusmaa kontrolli all olnud.
Rahuleping koostati ja allkirjastati pärast viie kuu pikkusi läbirääkimisi. Põhilises osas oli tegemist sellega, milles oli juba varem 1797. aasta aprillis Leobeni rahu sõlmimisel kokku lepitud, kuid läbirääkimised venisid eri põhjustel. Läbirääkimiste käigus olid prantslased sunnitud septembris suruma maha ka rojalistide riigipöördekatse. Riigipööret kasutati ettekäändena, et arreteerida ja pagendada Prantsusmaa Direktooriumi rojalistlikke ja mõõdukaid saadikuid.
Napoleoni biograaf Felix Markham on kirjutanud: "Veneetsia tükeldamine ei olnud mitte ainult moraalne plekk rahulepingul, vaid jättis Austriale Itaaliasse tugipunkti, mis võis viia vaid täiendava sõjani". Kuigi Campo Formio rahu kujundas ümber Euroopa kaarti ja märkis olulist sammu Napoleoni kuulsusele, oli tegemist vaid ajutise kergendusega. Selle üks tagajärgi oli 1798. aastal Lõuna-Madalmaades puhkenud talupoegade sõda (1798), mis järgnes sellele, et prantslased kehtestasid seal ajateenistuse.[5]
Rahu tulemusena vabastati ka Prantsuse revolutsiooni aegne vang Gilbert du Motier de La Fayette austerlaste vangistusest.
Andes Kreekas asunud Veneetsia valdused (näiteks Joonia saared) üle Prantsusmaale, oli Campo Formio rahul Kreeka hilisemale ajaloole selline mõju, mida sel ajal oodata ei osatud. Väikese Prantsuse garnisoni paigutamine varem veneetslaste võimu all olnud Préveza linna, mis asus Ottomani impeeriumi äärealadel, osutus põhjendamatuks sammuks ning sel olid katastroofilised tagajärjed nii Prantsuse sõduritele kui ka linnaelanikele.
Austria väed sisenesid Veneetsiasse 1798. aasta 18. jaanuaril ning sama kuu 21. päeval peeti Doodžide palees ametlik vastuvõtt, kus aukülalisena viibis ka endine doodž Ludovico Manin, kelle villas oli leping allkirjastatud.[6]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jones, p.512.
- ↑ Lefebvre, p.199–201.
- ↑ Le traité de Campo-Formio, artikkel prantsuskeelses Vikipeedias.
- ↑ Paul Fabianek. "Folgen der Säkularisierung für die Klöster im Rheinland – Am Beispiel der Klöster Schwarzenbroich und Kornelimünster". 2012, Verlag BoD, ISBN 978-3-8482-1795-3, lk 8 (koopia rahu salakauslitega lehekülje originaalist koos allkirjade ja pitseritega).
- ↑ Ganse, Alexander. "The Flemish Peasants War of 1798". World History at KMLA. Korean Minjok Leadership Academy. Vaadatud 29.09.2014.
- ↑ Perocco & Salvadori, p 1171.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Perocco, Guido & Antonio Salvadori (1986). Civiltà di Venezia, Volume 3: l’età moderna. Venezia: Stamperia di Venezia.
- Lefebvre, Georges (1964). The French Revolution, Volume II From 1793–1799. New York: Columbia University Press. ISBN 0-231-02519-X. Vaadatud 07.01.2011.
- Jones, Colin (2002). The Great Nation: France from Louis XV to Napoleon 1715–99. New York: Columbia University Press. ISBN 0-231-12882-7.
- Schroeder, Paul W. (1996). The Transformation of European Politics 1763–1848. Oxford University Press.