Asperni-Esslingi lahing

Asperni-Esslingi lahing
Osa Napoleoni sõdadest
Ertshertsog Karl koos oma staabiga Asperni-Esslingi lahingus
Toimumisaeg	21.–22. mai 1809
Toimumiskoht	Asperni ja Esslingi külad Doonau vasakkaldal 48° 13′ 3″ N, 16° 29′ 28″ E
Tulemus	Austerlaste võit
Osalised
Austria keisririik  Prantsusmaa
Väejuhid või liidrid
Ertshertsog Karl Napoleon I
Väeüksused
I, II, IV ja VI korpused II ja IV korpused, keiserlik kaardivägi
Jõudude suurus
Kokku 98 250 meest, 288 kahurit Kokku 77 000 meest, 152 kahurit
Kaotused
23 360 meest 21 000 meest

Asperni-Esslingi lahing oli 21.–22. mail 1809 toimunud sõjaline kokkupõrge Napoleon I juhitud Prantsuse ning Tescheni hertsogi Karli juhitud Austria armeede vahel. Lahing toimus Doonau jõe vasakul kaldal Asperni ja Esslingi külade ümber. Lahing kujunes Napoleoni esimeseks suuremaks kaotuseks Euroopas.^[1]

Kuigi 1805. aastal toimunud Austerlitzi lahingus ning sellel järgnevas rahus oli Prantsusmaa Austria keisririiki alandanud, nägi keiser Franz II tulevikus võimalust Napoleoniga uut sõda alustada. Seetõttu hakati Austrias uueks konfliktiks valmistuma, kui saadi, teada, et Prantsusmaa on end sidunud uue sõjaga Hispaania vastu ning ka Napoleon on oma Saksamaal asuvate vägede juurest lahkunud.^[2]

1809. aastal alustasid Austria väed uut rünnakut Prantsuse vägede vastu, mis asusid Baierimaal. Algselt saatis austerlasi edu, kuid kui Napoleon Pariisist rindele naasis, olid Austria väed sunnitud peale Prantsuse keisri juhitud vägede käest saadud kaotusi taganema.^[2]

Austria vägede ülemjuhataja, Tescheni hertsog Karl (ka lihtsalt ertshertsog Karl), taganes oma vägedega (ligi 130 000 meest) Böömimaale, Napoleon järgnes talle ning vallutas 12. mail Viini.^[2]

Napoleon otsustas nüüd Karl väliarmee, mis asus teisel pool Doonau jõge, hävitada ning hakkas valmistuma jõe ületuseks.^[2]

Austria armee jagunes lahingus järgmiselt:^[3]

Vägede suurus: 84 000 jalaväelast, 14 250 ratsaväelast, 288 kahurit

Vägede ülemjuhataja: Tescheni hertsog Karl

• 1. kolonn (VI korpus): Johann von Hiller
  • Avangard: Joseph Armand von Nordmann
  • Diviis: Friedrich Franz Georg Kottulinsky von Kottulin
  • Diviis: Karl von Vincent
• 2. kolonn (I korpus): Heinrich von Bellegarde
  • Diviis: Fresnel
  • Diviis: Ludwig von Vogelsang
  • Diviis: Joseph Maria Kajetan von Ulm
  • Diviis: Johann Nepomuk Notitz-Rieneck
• 3. kolonn (II korpus): Friedrich Franz Xaver von Hohenzollern-Hechingen
  • Avangard
  • Diviis: Thomas von Brady of Longthee
  • Diviis: Franz Johann Weber von Treuenfels
• 4. kolonn (IV korpus): Franz Seraph von Orsini-Rosenberg, Joseph von Dedovich
  • Diviis: Johann von Klenau
  • Diviis: Dedovich
• 5. kolonn (osa IV korpusest): Rosenburg, Friedrich Karl Wilhelm von Hohenlohe-Ingelfingen
  • Avangard: Ludwig Victor von Rohan-Guemene
  • Diviis: Hohenlohe
• Reservkorpus: Johann I Josef, Liechtensteini vürst
  • Diviis: Friedrich VI
  • Diviis: Michael von Kienmayer
  • Grenaderide diviis: Karl Friedrich von Lindenau
  • Grenaderide diviis: Konstantin Ghilian Karl d'Aspre von Hoobreuk

Prantsuse armee jagunes lahingus järgmiselt:^[3]

Vägede suurus: 67 000 jalaväelast, 10 000 ratsaväelast, 152 kahurit

Vägede ülemjuhataja: Napoleon I

• Keiserlik kaardivägi
  • Noor kaardivägi: Philibert Jean-Baptiste Curial
  • Vana kaardivägi: Jean-Marie Dorsenne
  • Ratsavägi: Jean-Toussaint Arrighi
• II korpus: Jean Lannes
  • Diviis: Jean Victor Tharreau
  • Diviis: Michel Marie Claparede
  • Diviis: Louis-Vincent-Joseph Le Blond de Saint-Hilaire
  • Reservdiviis: Joseph Laurent Demont
• IV korpus: Andre Massena
  • Diviis: Claude Juste Alaexandre Louis Legrand
  • Diviis: Laurent Gouvion de Saint-Cyr
  • Diviis: Gabriel Jean Joseph Molitor
  • Diviis: Jean Boudet
  • Ratsabrigaad: Jean Francois Marulaz
  • Ratsadiviis: Antoine Charles Louis Lasalle
• Ratsareservkorpus: Jean-Babtiste Bessieres
  • Diviis: Etienne Marie Antoine Champion de Nansouty
  • Diviis: Raymond-Gaspard de Bonardi de Saint-Sulpice
  • Diviis: Jean Louis Brigette Espagne

Päev enne lahingu algust oli Napoleon alustanud oma vägede üle Doonau viimist. Vägesid hakati Lobau saare juurest üle viima. 20. mai õhtuks oli suur osa armeest üle jõe saanud. Massena üksused ajasid sealsed Austria eelpostid minema, samal ajal transporditi aina rohkem Prantsuse üksuseid üle jõe. 21. mai hommikuks oli üle Doonau saanud ligi 40 000 meest, kes olid koondunud suurele tasandikule nimega Marchfeldt.^[4]

Ertshertsog Karl, kelle väed olid koondunud Bisambergi (mägi, mis asub Korneuburgi küla lähedal) ümber, ei proovinud prantslaste maabumist takistada. Tema kavatsus oli oodata, kuni piisavalt suur osa Prantsuse vägedest jõe ületab, et siis seda terve oma armeega rünnata, samal ajal takistades ülejäänud Prantsuse üksustel neile appi tulemast.^[4]

Napoleon oli sellise käiguga arvestanud. Prantsuse väed võtsid nüüd positsioonid sisse Asperni ja Esslingi külade vahel. Kuna mõlemad külad asusid Doonau ääres, ei olnud võimalik sealt Prantsuse vägesid ümber haarata.^[4]

Samal ajal, kui Napoleon oma lahinguliine üles rivistas, alustasid Karli viis kolonni rünnakut. Kolm (Hiller, Bellegarde, Hohenzollern) liikusid Asperni ning kaks (Rosenbergi kolonnid) Esslingi peale. Karl hoidis oma ratsaväe tsentris, et see saaks siis võimalikele Prantsuse ratsarünnakutele vastata. Ka prantslaste sillad üle jõe muutusid voolu tugevnedes nõrgemateks. . See ei peatanud aga prantslaste jõe ületamist.^[4]

Lahingu esimesed kokkupõrked toimusid Aspernis, mille Hiller esimeses rünnakulaines vallutas. Massena asus aga vasturünnakule ning võttis küla tagasi. Aspernis näitasid Prantsuse jalaväelased terve päev üles suurt vaprust ning vastupidavust, mille tõttu ei suutnud kolm Austria kolonni esimesel päeval üle poole külast vallutada. Massena näitas võitluses üles suurt vaprust, olles koguaeg oma püstoliga lahingumöllus. Kui tema kindralid kurtsid, et paljud sõdurid on võitlusest hirmunud, vastas Massena, et " Jootke nad purju ning näidake neile lippu!"^[4][5]

Samal ajal, kui külades käis võitlus, oli Prantsuse tsenter üles rivistunud ning Napoleon saatis rünnakule oma ratsaväe, et austerlaste kahurvägi, mis tulistas Asperni, hõivata. Ratsaväe esimene rünnak löödi tagasi, kuid teisega õnnestus prantsuse kürassiiridel kahurid vallutada, Lichtensteini ratsavägi põgenema sundida ning Hohenzollerni jalaväge ümber haarata. Sellest hoolimata ei saanud nad rohkem teha ning naasid oma varasematele positsioonidele.^[4]

Sel ajal oli võitlus alanud ka Esslingis ning kujunenud juba sama meeleheitlikuks kui Aspernis. Prantsuse ratsavägi sooritas mitu rünnakut Rosenbergi tiibadele, hoides sellega pikka aega viimase rünnakut külale ära. Samas tõmbasid nad enda peale ka palju kahurituld, nii et terve tasandik külade vahel oli pideva kahuritule all. Esslingis olid positsioonid sisse võtnud Lannes koos ainult ühe diviisiga (Saint-Hilaire omaga). Lannes pani kuni öö saabumiseni Austria rünnakutele vapralt vastu.^[5][4]

Öö saabudes rahunes lahingutegevus maha. Mõlemad pooled hakkasid oma positsioone kindlustama ning Aspernis olid osapooled üksteisest lausa püstolilasu kaugusel. Napoleon mõistis peale esimese päeva võitlust, et Austria armee on palju arenenud. Prantsuse üksusi toodi ka öösel üle jõe.^[4]

22. mai hommikutundidel vallutas Massena ülejäänud Asperni tagasi.Samal ajal alustas Rosenberg oma rünnakut Esslingile. Lannes suutis siiski Austria üksused külast välja suruda. Aspernis muutus olukord prantslastele jällegi raskeks, kuna Hiller ja Bellegarde alustasid uut rünnakut, mis prantslased külast peaaegu välja surus.^[4]

Järgmisena alustas Napoleon suurt rünnakut Austria tsentri vastu. Terve Prantsuse tsenter asus rünnakule ning murdis Rosenbergi ja Hohenzollerni üksustest läbi. Napoleonil oleks võit peaaegu käes olnud, kuid viimasel hetkel juhatas Karl isiklikult lippu käes hoides lahingusse oma viimase reservi. Sellega oli Prantsuse pealetungihoog vaibunud. Aspern oli nüüd aga Austria vägede kätte langenud ning sillad üle Doonau olid murdunud, kuna austerlased olid jõkke parvi ning muud sellist visanud, et sildu lõhkuda.^[4]

Napoleon oli sunnitud uusi rünnakuid edasi lükkama, samal ajal kui rünnakule asus hoopis Rosenberg. Lannes lõi ta rünnaku tagasi, kuid oli hiljem sunnitud kuni sildadeni taganema. Nüüdseks olid mõlemad pooled rampväsinud. Prantslased taganesid lõpuks Lobau saarele.^[4]

Kahepäevane lahing oli mõlemale poolele mõjunud laastavalt. Austria armee kaotas ligi 23 000 meest surnutena ning Prantsuse oma ligi 21 000.^[5]

Suuri kaotusi kandis ka mõlema poole ohvitserkond. Austerlaste poolel kaotati 13 kindralit, lisaks said haavata Liechtenstein ja Hohenzollern. Prantslaste suurimateks kaotusteks lahingus olid Jean Lannes ning kindralid Espagne ja Saint-Hilaire.^[5]

Prantslaste kaotuse põhjusteks on toodud Doonau ületamise kehva planeeringut ning poolikut luuretööd. Austerlaste ning teiste liitlasriikide jaoks oli lahingu võit suure moraalse tähendusega.^[1][5]

Massenale kingiti oma heroiliste tegude eest lahingus Esslingi printsi tiitel. Vapraid tegusid sooritasid lahingus muidugi ka Napoleon ning Karl ise. Viimasel olevat lahingu ajal isegi epileptiline hoog olnud.^[5][6]

Kuigi Napoleoni võitmatuse aura oli murdunud, ei vähendanud võit väejuhis enesekindlust. Napoleon oli seda rohkem valmis järgmiseks lahinguks.^[5]