Karl Menning

See artikkel vajab toimetamist. (August 2006) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Karl Menning VR III/2 (11. mai 1874 Tartu – 5. märts 1941 Tartu) oli eesti elukutselise teatri alustaja, Vanemuise juht ja Eesti diplomaat.

Pärast Tartu Aleksandri gümnaasiumi lõpetamist 1893 astus ta Tartu Ülikooli, kus alustas õpinguid ajaloo-keeleteaduskonnas, ent läks juba mõni kuu hiljem isa soovil üle usuteaduskonda. Ülikooli lõpetas 1902. Samal aastal kirjutas ta artikli "Eesti näitekirjanduse ajalugu", mille esimeseks lauseks oli "Näitemäng on Jumalateenistusest väljakasvanud".^[1]

Üliõpilasena oli Karl Menningul tavaks Vanemuise etendusi segada, teda tunti "Lärmi Karla" nime all. Kui talle enam piletit ei müüdud, hakkas ta Postimehe teatriarvustajaks^[2].

1904. aastal valiti ta Vanemuise Seltsi esimeheks ja oli sellena tegev uue teatrimaja ehitamise ühe eestvedajana.

Müünud maha isalt päranduseks saadud majad, läks ta omal kulul Euroopasse. Esimese talve (1905–1906) veetis ta kuulsa teatriuuendaja Max Reinhardti juures Berliinis, külastas ka Dresdeni, Müncheni, Viini ja Pariisi tuntumaid teatreid; teise talve pühendas aga täielikult õpingutele Reinhardti vastavatud teatrikooli režiiklassis. 1906. aastal tuli Menning Tartusse tagasi, kaasas samast režiiklassist aadlipreili Irmgard von Voigtländeri, kellest sai Menningu elukaaslane ja kolme poja ema.

Karl Menning oli veendunud, et näitekunstis tuleb teenida endast kõrgemat vaimsust ja seega teater peab olema kõrgema vaimsuse teenimise koht. Ta seadis oma trupi jaoks esikohale koostöö, juuris näitlejaist välja kõik katsed "staaritseda". Nõudlikkuses läks ta selleni, et sekkus näitlejate eraellu, valvates trupi töötajate käitumise ja elukommete järele.

Lavastuslikult taotles Menning realismi, oli ilutsemise ja efektitseva teatraalsuse vastu. Ka ei soostunud ta arvestama tollase publiku võrdlemisi vähearenenud maitset, vaid seadis sihiks vaatajate eelistuste suunamise ja kujundamise. Mängukavva võeti Henrik Ibseni, August Strindbergi, Gerhart Hauptmanni, Maksim Gorki ja teiste omaaegsete meistrite draamad. Eelistades Põhjamaade autoreid, kelle hingelaad vastavat paremini eestlaste ellusuhtumisele, ei unustanud ta ka Eesti algupärandeid. Tolle aja Eesti draamateoste paremik – Eduard Vilde "Tabamata ime", "Pisuhänd", August Kitzbergi "Tuulte pöörises", "Kauka jumal", "Libahunt", mitmed Oskar Lutsu, Christian Rutoffi ja Jakob Liivi näidendid – lavastati tingimata ka Vanemuises.

Karl Menning ütles omal ajal kriitiliselt, et suured asjad otsustatakse enamasti ikka vaid impulsi toel ilma majanduslikku poolt kaalumata. Tema enda kohta see ei käinud, tema oskas kaaluda ka asjade majanduslikku poolt. Temas oli hästi tasakaalus idealistlik ja aateline loomus hästi tasakaalus pragmaatilise maailma mõistmisega.

1914. aastal teatas Menning oma tagasiastumisest Vanemuise juhi kohalt.

1914–1918 töötas ta Tallinnas Päevalehe toimetuses teatri- ja kontserdiarvustajana.

Jaanuaris 1918 moodustati Maanõukogu otsusel välisdelegatsioon ülesandega tutvustada eestlaste poliitilisi taotlusi Euroopas ja otsida neile taotlustele toetajaid. Välisdelegatsiooni koosseisu lülitati ka Karl Menning kui Eesti Maavalitsuse diplomaatiline esindaja Saksamaal. Kuna aga Saksa valitsus keeldus okupeeritud Eesti vabariigi esindajaid vastu võtmast, siis tegutses Menning koos Jaan Tõnissoni ja Mihkel Martnaga peamiselt Kopenhaagenis, edastades Eesti olusid tutvustavaid materjale nii välisriikide valitsustele kui ka ajakirjandusele.

Pärast Vabadussõja lõppu jäi Menning edasi diplomaatilisele tööle:

• 1920–1921 Eesti esindaja Skandinaavia riikide juures (asukohaga Stockholm),
• 1921–1933 alaline esindaja-peakonsul Saksamaal, Austrias, Ungaris, Tšehhoslovakkias Itaalias ja Šveitsis (asukohaga Berliin),
  • 29. augustist 1923 saadik Saksamaal, olles ühtlasi jätkuvalt ajutine asjur Austria, Šveitsi ja Tšehhoslovakkia valitsuste juures.
  • 1925 määrati ta saadikuks Austrias ja 1931 saadikuks Ungaris (asukohaga Berliinis).
• 1933–1937 saadikuks Lätis, asukohaga Riia ^[3].

1933 esines ta NSDAP Nürnbergi parteipäeval, vastates diplomaatilise korpuse vanemana Hitleri kõnele. ^[4]

Püsimine 13 aastat ühel kohal oli samuti omalaadne rekord Eesti välisteenistuses. Sügisel 1937 kutsuti Karl Menning tagasi kodumaale, jäeti Eesti välisministeeriumi käsutusse ja talle määrati ministri abi palk.

Ametlikult vormistati pensionile minek kevadel 1939. Kuni surmani elas Karl Menning tagasitõmbunult oma Tartu kodus, lävides vaid lähimate sõprade ja pereliikmetega.

11. märtsil 1940 määras Vabariigi Valitsus Karl Menningule pensioni 250 krooni kuus ^[5]

Karl Menning oli abielus Irmgard Therese Victoria Menninguga (sünninimi von Voigtländer; 13. aprill 1886 Lehnstedt – 14. veebruar 1963 Riederau/Ammersee), kellega tutvus Reinhardti režiiklassis. Neil oli kolm poega: Henn, Heiti ja Mikk. ^{[6] [7]}

• Vabadusristi III liigi 2. järk, 1920
• Vanemuise Seltsi auliige, 1931
• Kotkaristi I klassi teenetemärk, 1935
• Eesti Näitlejate Liidu kuld-rinnamärk, ühtlasi auliige, 1936

• 15. mail 2006 avati mälestusmärk Karl Menningu haual Tartus Raadi kalmistul
• 12. augustil 2006 avati Karl Menningu skulptuur Tartus Vanemuise teatri juures.
• Tema elupaigas Tartus majal Laulupeo puiestee 7 on mälestustahvel.

• "Kunstiviha on niisama püha kui vaimustuski: valimik K. Menningu publitsistikast". Koostanud ja kommenteerinud Kalju Haan. Eesti Raamat, Tallinn 1970, 176 lk
• "Teatritegu" (valimik artikleid ja kirju). Koostanud Hando Runnel. Sari Eesti mõttelugu, nr 82. Ilmamaa, Tartu 2008, 544 lk

• Karin Kask, "Märkmeid Karl Menningu lahkumise kohta teatrist" – almanahh "Eesti Nõukogude Teater" IV, Tallinn 1959, lk 100–115
• Elsbet Parek, "Mälestusi ja mõtisklusi K. Menningust" – Keel ja Kirjandus 1969, nr 8, lk 500–503
• Karin Kask, "Teatritegijad, alustajad". Eesti Raamat, Tallinn 1970, lk 135–148
• Kaarel Ird, "Ühest väga suurest eesti teatrimehest" – Looming 1974, nr 5 ja Irdi raamatus "Cogito, ergo sum", Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk 335–345
• Kalju Haan, "Karl Menning ja teater "Vanemuine". Tallinn, Eesti Raamat 1987
• Elsbet Parek, "Tartu – minu lapsepõlve linn" (1907–16) – Tuna 2000, nr 3, lk 103–112

• Kalju Haan, "Mitte see, kel tugevam rusik". Menning 125 (EPL 11. mai 1999)
• Aivar Kull, "Teatrijuht tõusis suure poliitika kujundajaks" (raamatu "Teatritegu" arvustus) (Tartu Postimees 7. oktoober 2008, lk 7)
• Karl Menning Eesti biograafilises andmebaasis ISIK