Jean-Jacques Rousseau

Jean-Jacques Rousseau
Jean-Jacques Rousseau (autor Maurice Quentin de La Tour, 1753)
Sünniaeg	28. juuni 1712 Genf, Genfi Vabariik
Surmaaeg	2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa
Tegevusala	filosoofia, kirjandus
Abikaasa	Marie-Thérèse Le Vasseur (1768–1778)
Autogramm

Jean-Jacques Rousseau [žan žak russ'oo] (ka Jean Jacques Rousseau; 28. juuni 1712 Genf, Genfi Vabariik – 2. juuli 1778 Ermenonville, Prantsusmaa) oli prantsuse filosoof ja kirjanik.

Tema poliitiline filosoofia mõjutas tugevalt Prantsuse revolutsiooni, samuti Ameerika revolutsiooni ning uusaegse poliitilise, sotsioloogilise ja pedagoogilise mõtte arengut. Rousseaud on nimetatud ka romantismi isaks^[1] ning ta on üks valgustusfilosoofia juhtfiguure.

Jean-Jacques Rousseau sündis 28. juunil 1712 Genfis. Ta ema Suzanne Bernard suri sünnituse järel ning kellassepast isa Isaac Rosseau jäi teda kasvatama koos ta vanema vennaga.^[2] Pärast isa põgenemist linnast, et vältida arreteerimist, määrati Rousseau lähikonnas asuva Bossey linna pastori hoole alla, kus ta võttis vastu katoliku usu. 16-aastaselt lahkus ta kodulinnast ning temast sai rikka šveitslase Francoise-Louise de la Touri (Warensi parunessi) soosik, kelle toetusel ta omandas hariduse ja õppis muusikat. Järgnevalt elas ta lühikest aega Torinos ja Lyonis, kus teenis raha nii maksuametniku, preestri kui ka muusikuna, kuid ei leidnud oma teed.

1742. aastal veetis Rousseau pikemalt aega Pariisis, kus oli Veneetsia saadiku sekretär, kuid peagi tekkis tal tööandjaga konflikt. Temast sai väljatõugatu ja kriitik ning omamoodi vagabund, kes võõrandus kohalikust seltskonnast. Sel ajal kohtus ta entsüklopedisti ja valgustusajastu filosoofi Denis Diderot’ga.

1745. aastal kohtas Rousseau Marie-Thérèse Le Vasseuri, kellest sai ta hilisem abikaasa. Rousseau andmetel sünnitas naine talle viis last, kellest nad loobusid pärast sündi.^[2] Seda, et Rousseau oma lapsed hüljanud oli, kasutati hiljem ta kritiseerimiseks.

1749. aastal võttis Rousseau Diderot’ soovitusel osa Dijoni akadeemia traktaadikonkursist teemal "Kas teaduste ja kunstide areng on aidanud kaasa kommete puhastamisele?". Ta pälvis esikoha traktaadiga "Diskursus teadusest ja kunstist" (pr k "Discours sur les sciences et les arts", 1751)^[3], milles väitis, et teaduste ja kunstide areng on soodustanud inimeste allakäiku. Selles teoses tutvustas ta teemasid, mida arendas hiljem edasi.

Rousseau vastuoluline iseloom viis ta tülli mitme valgustusliikumise tegelasega, eeskätt filosoofi ja majandustegelase Adam Smithi, Diderot’ ja Voltaire’iga. Rousseaud süüdistati barbarismi edendamises ja progressivastasuses.

Aastatel 1752–1753 huvitus Rousseau muusikast ning lõi mitu muusikateost, nende hulgas ühe ooperi.

1754. aastal taastas ta vahepeal kaotatud Genfi kodaniku staatuse, pöördudes kalvinismi. 1755. aastal osales ta taas Dijoni akadeemia esseekonkursil traktaadiga "Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest" (pr k "Discours sur l’origine et les fondements de l’inégalité parmi les hommes", 1754)^[4]. Kuigi ta seekord peapreemiat ei pälvinud, on see tekst esimesega võrreldes palju küpsem.

Järgnes Rousseau kõige viljakam loomeperiood. Ta lahkus Pariisist ning pühendus esmalt patrooni Louise d'Épinay (tuntud kui Mme d'Épinay) ja seejärel Charles II François Frédéric de Montmorency-Luxembourgi toetusel romaani "Julie ehk Uus Héloïse" (pr k "Julie, ou la nouvelle Héloïse", 1761) ning seejärel "Émile’i" (pr k "Émile, ou de l’éducation", 1762) ja "Ühiskondliku lepingu" (pr k "Du contrat social", 1762) kirjutamisele. "Julie" ilmumine võeti soojalt vastu, kuid "Émile" sattus Pariisis põlu alla ning pärast "Ühiskondliku lepingu" ilmumist hakati teda taga kiusama nii Prantsusmaal kui ka sünnilinnas Genfis. Rousseau iseloom, väärtushinnangud ja arusaamine elust sattusid valgustusaja mõtteviisiga vastuollu.

Rousseau reisis palju ning püüdis leida varjupaika Preisimaal ja filosoof David Hume’i kutsel Inglismaal. Veidi üle aasta Inglismaal viibides muutus Rousseau vaimselt üha ebastabiilsemaks ning hakkas kahtlustama, et Hume on korraldanud tema vastu vandenõu. Samal ajal töötas ta autobiograafilise teksti "Pihtimused" (pr k "Les Confessions", 1770, avaldatud 1782) kallal.

1767. aastal naasis Rousseau Prantsusmaale ning keskendus elu lõpuaastatel tööle autobiograafiliste tekstidega, muuhulgas lõpetas "Pihtimused". Ta pühendus ka botaanikale ja muusikale ning oli kirjavahetuses ooperihelilooja Christoph Willibard Gluckiga.^[2]

Rousseau suri Pariisi lähedal Ermenonville’is 2. juulil 1778. 1794. aastal, 16 aastat pärast ta surma viidi ta põrm Pariisi Panthéoni.

• Jean-Jacques Rousseau sai kuulsaks teosega "Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele" (ka "Arutlus teadustest ja kunstidest", pr k "Discours sur les sciences et les arts", 1751).^[5] Vastupidi tollal levinud arvamusele leidis ta, et kultuuri edenemisega on kaasnenud kõlbluse vähenemine. Temalt pärineb ka üleskutse "Tagasi loodusesse!".

• Oma tähtsaimaks teoseks pidas Rousseau romaani "Émile" (pr k "Émile, ou de l’éducation", 1762)^[6], milles ta kirjeldas inimese terviklikku kasvatamist kodanikuks. Romantismieelse ja romantistliku kirjanduse seisukohalt oli oluline ka tema sentimentaalne romaan "Julie ehk Uus Héloïse" (pr k "Julie, ou la nouvelle Héloïse", 1761).

• Tänapäevasele autobiograafia traditsioonile pani aluse Rousseau "Pihtimused" (pr k "Les Confessions", 1770, avaldatud 1782). Lõpetamata jäänud "Üksildase uitaja mõtisklused" (pr k "Rêveries du promeneur solitaire", avaldatud 1782) paistis silma subjektiivsuse ja sisevaatluste poolest, mis iseloomustab hilisemat uusaegset kirjandust.

• Poliitilises filosoofias on tähtis Rousseau teos "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid" (pr k "Du contrat social", 1762).^[7] Rousseau oli üks ühiskondliku lepingu tähtsamaid teoreetikuid. Tema arvamusel oli rahvavõim poliitiline ideaal ning kõiki riigiasju pidi arutatama rahvakoosolekul, kuid sellest põhimõttest oli võimalik lähtuda vaid väikestes riikides.

• Rousseau panustas ka muusikateooriasse. Vaidluses muusikateoreetiku ja helilooja Jean-Philippe Rameauga kaitses Rousseau loomeinimese vaba eneseväljendust, mis domineerib reeglite ja traditsioonide üle. Sellest lähtudes peetakse teda romantismi eelkäijaks. Rousseau oli ka viljakas helilooja, kes kirjutas seitse ooperit ning lõi muid muusikalisi kompositsioone. Ta tuntuim teos on ühevaatuseline ooper "Külaennustaja" (pr k "Le devin du village", 1752).^[8]

• Prantsuse revolutsiooni ajal peeti Rousseaud üheks populaarsemaks filosoofiks nn jakobiinide klubi liikmete seas.

• "Jean Jacques Rousseau: elulugu – pedagoogilised vaated. Emil" (koost ja tlk Hans Roos, redig Peeter Põld). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1930. Teine, keeleliselt kohendatud trükk "Émile". Tallinn: Olion, 1997.
• "Arutlus küsimuse üle: Kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid?" raamatus "Valik prantsuse esseid" (koost ja tlk Aleksander Aspel). Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1938, lk 175–194.
• "Arutlus teemal: Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastamisele" (tlk Kristiina Ross). Vikerkaar 1993, nr 1–2.
• "Üksildase uitaja mõtisklused; Arutlus teadustest ja kunstidest" (tlk Sirje Keevallik ja Kristiina Ross, eessõna Lauri Leesi) sarjas "Europeia" (nr 30). Tallinn: Perioodika, 1995.
• "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid" (tlk Mirjam Lepikult, järelsõna Marek Tamm) sarjas "Avatud Eesti raamat". Tallinn: Varrak, 1998.
• "Voltaire–Rousseau. Valik kirju" (tlk Kristiina Ross, järelsõna Marek Tamm). Vikerkaar 1999, nr 11–12.
• "Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest" (tlk Mirjam Lepikult, järelsõna ja bibliograafia Eva Piirimäe). Akadeemia 2008, nr 9, lk 2075–2104; nr 11, lk 2531–60; nr 12, lk 2743–84.
• "Pihtimused" (katkend, tlk Kristiina Ross, järelsõna Marek Tamm). Vikerkaar 2020, nr 1.
• "Kuues moraalikiri Sophiele" (tlk Joonas Kiik). Vikerkaar 2021, nr 1–2.

• Eduard Laaman "Juhan Luiga ja J. J. Rousseau". Looming 1938, nr 8, lk 894–901.
• Villem Alttoa "Jean Jacques Rousseau. 250. sünnipäeva puhul". Looming 1962, nr 6, lk 940–945.
• "XVIII sajandi väliskirjandus". Tallinn. Valgus, 1973, lk 257–274.
• Lion Feuchtwanger "Narritarkus ehk Jean-Jacques’i elu ja kirgastumine. Biograafiline romaan" (sks k tlk Evi Auling). Tallinn: Eesti Raamat, 1983.
• William Blanchard "Rousseau ja mässumeel" (ingl k tlk Kalle Hein). Tallinn: Fontese Kirjastus, 2000.
• Jüri Lipping "Ceci n’est pas une riigiõiguse õpik" (raamatu "Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid" arvustus). Akadeemia 2002, nr 2.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Jean-Jacques Rousseau

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jean-Jacques Rousseau