Inemuri

Inemuri (jaapani keeles 居眠り, いねむり^[1]) on Jaapani kultuuriruumis laialdaselt levinud nähtus, mis tähendab üleväsimuse tõttu igal võimalikul ajahetkel tukastamist.

Jaapanlased eristavad väga selgelt inemuri't tavalisest magamisest või pärastlõunasest lühikesest jõudu taastavast unest (nn powernap'ist). Vihje nähtuse olemusse võib anda sõna enda tähenduse lahtimõtestamine. Väljend koosneb kahest osast, millest "i" tähendab 'kohal viibima' ja "nemuri" tähendab 'magama'. Seega inemuri sooritaja on teiste inimeste silmis justkui kohal, sest teatud tõlgenduse järgi on inimene oma kohalolekuga igas olukorras mingil alateadlikul viisil esindatud. Oluline on silmas pidada, et tukastaja ei segaks oma tegevusega ümbritseva toimimist.^[2] Inimese uinumist tööpostil võetakse kui kindlat märki, et ta teeb palju tööd ja on seetõttu väsinud, olukord mille leevendamist inemuri abil võetakse elu loomuliku osana.

Ajalooline taust

Ehkki inemuri on Jaapani kultuuris peaaegu 1000-aastane nähtus,^[3] siis nähtavalt ja massiliselt kerkis see ühiskonnas esile Teise maailmasõja järgse Jaapani kiire majanduskasvu ajal 1960.–1980. aastatel (nn Jaapani majandusime). Töötajate tööpäevad olid intensiivsed ja venisid tihti hiliste õhtu- ja öötundideni, millele järgnesid ka eraeluga seotud kohtumised ja tegevused. See kõik tuli aga une- ja puhkeaja arvelt. Jaapanlased ise on oma töökultuuri üle väga uhked, kuid inimvõimetel on piirid. Seetõttu on täiesti tavaline, et inimesed tukastavad keset tööpäeva, kus iganes nad seda teha saavad – ühissõidukis, tänavapinkidel, aga ka koosolekutel või loengutes. Oluline on, et ühiskond ei tauni seda, vaid tööandjad võimalusel soosivad inemuri't.^[4] Töötamisest tulenevat üleväsimust peetakse auasjaks ning pigem tunnustatakse seda, kui inimene tuleb rampväsinuna kas koosolekule või ka vabaajaüritusele ja jääb seal magama, kui et ta jätab kohale tulemata.^[3]

Inemuri kirjutamata reeglid

Inemuri kohta kehtivad Jaapani kultuuriruumis kirjutamata reeglid, mille kohaselt:

Ühissõidukis magades ei tohiks toetuda teistele inimestele, välja arvatud juhul, kui sa liikled koos sõbra või tuttavaga. Kõige aktsepteeritavam on magamine lõug rinnal, sest pea kuklas magamine võib ebaväärikas välja näha. Oma käekotti võib kasutada peaalusena, kui see on võimalik.
Kontoris võib laua taga olles magada pea laual, aga kindlasti ei tohi seda teha laua all või mitut tooli kokku lükates. Kasutada ei tohiks patja, magamiskotti, rippvõrku ega muid abivahendeid, sest tegemist ei ole magamise vaid inemuri'ga.
Norskamine ja muu häälitsemine on väga taunitav. Nagu ka vali äratus või telefonihelin.^[1]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Neuman, Lara (7.04.2018). "Inemuri – Why the Japanese sleep in public and how you can too". Go! Go! Nihon. Vaadatud 11.04.2019.
↑ Steger, Brigitte (6.05.2016). "The Japanese don't sleep. They don't nap. They do 'inemuri'". BBC. Vaadatud 11.04.2019.
↑ ^3,0 ^3,1 Rousseau, Bryant (16.12.2016). "Napping in Public? In Japan, That's a Sign of Diligence". The New York Times. Vaadatud 11.04.2019.
↑ Joy, Alicia (9.02.2017). "Asleep On The Job: Japan's Inemuri Phenomenon". The Culture Trip. Vaadatud 11.04.2019.

[:0-1] 1,0 ^1,1 Neuman, Lara (7.04.2018). "Inemuri – Why the Japanese sleep in public and how you can too". Go! Go! Nihon. Vaadatud 11.04.2019.

[2] Steger, Brigitte (6.05.2016). "The Japanese don't sleep. They don't nap. They do 'inemuri'". BBC. Vaadatud 11.04.2019.

[:1-3] 3,0 ^3,1 Rousseau, Bryant (16.12.2016). "Napping in Public? In Japan, That's a Sign of Diligence". The New York Times. Vaadatud 11.04.2019.

[4] Joy, Alicia (9.02.2017). "Asleep On The Job: Japan's Inemuri Phenomenon". The Culture Trip. Vaadatud 11.04.2019.

[1]