Hermann Nitsch

See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Hermann Nitsch
Sündinud	29. august 1938 Jedlersdorf
Surnud	18. aprill 2022 (83-aastaselt) Mistelbach
Rahvus	austerlane
Tegevusala	maal, performance, muusika

Hermann Nitsch (29. augustil 1938 Jedlersdorf, Viin – 18. aprill 2022 Mistelbach) oli Austria avangardistlik maali- ja etenduskunstnik.

Hermann Nitsch sündis 1938. aastal Viinis. Viini Graphische Lehr- und Versuchanstalti kunstikoolis õppimise ajal tekkis tal huvi religioosse kunsti vastu ning ta tegi koopiaid Rembrandti "Sajakuldnalehest" ja "Kolmest ristist" ning ka mitmest Tintoretto ja El Greco teosest.^[1][2] Ta uuris põhjalikult Michelangelot, Leonardot ja Rembrandti, kuid oli mõjutatud ka Klimtist, Cézanne'ist ja Munchist.^[2][3] Huvi tundis ta ka luule vastu, üks tema suuri mõjutajaid oli Georg Trakl. Ka muusika oli Nitschi jaoks tähtis, ta huvitus vaimulikust muusikast, kuid ka omaaegsest kaasaegsest klassikalisest muusikast, näiteks Arnold Schönbergi ja John Cage'i loomingust.^[4]

1957. aastast töötas ta tarbegraafikuna Viini tehnikamuuseumis.^[5] Nitsch ise on öelnud, et oli algul Schopenhaueri mõjul maailmast justkui eraldatud ning alles Nietzsche lugemine oli tema elus pöördepunktiks positiivsuse suunas.^[3]

Nitsch on olnud külalislektor Frankfurdi kunstiakadeemias Städelschule ja Hamburgi kunstiakadeemias. 2004. aastal oli ta külalisprofessor Viini ülikooli draamainstituudis.^[1]

Hermann Nitschi seostatakse Viini aktsionistidega, teda peetakse selle liikumise üheks algatajaks ja olulisemaks liikmeks.^[5][6] Viini aktsionistid kujutasid endast võrdlemisi lõdvalt ühendatud, vastuolulist ja kunsti äärealal tegutsevat kunstnike rühmitust 1960. aastate Austrias. Lisaks temale seostatakse Viini aktsionistidega peamiselt veel Günter Brusi, Otto Muehli ja Rudolf Schwarzkoglerit.^[3] Viini aktsionism oli ka esimene Austria kunstnike läbimurre rahvusvahelise kaasaegse kunsti skeenel.^[6]

Viini aktsionistid olid vastuolus ühiskonnas valitsevate sotsiaalsete, poliitiliste ja esteetiliste vaadetega, nad tõrjusid eemale väikekodanlikku kommertslikku kunsti. Algselt lõid nad tegevusmaale ning tooreid ja viimistlemata assamblaaže. Mitme järgnenud põlvkonna kunstnikud on nad oma eeskujudeks kuulutanud, laenates nende ideid ja mõtteid.^[6]

1960. aastal toimus Nitschi esimene tegevusmaalide näitus Viinis. Ta oli 1957. aastal kuulutanud, et lõpetab maalimise, kuid pärast Arnulf Raineri ja Jackson Pollocki näituste külastamist Viinis naasis ta taas maalikunsti juurde.^[4] Nitsch nägi maalimist kui elu kontsentreeritud vormi ning kire kehastust ja lihakssaamist.^[1]

1962. aastal korraldas Nitsch Viinis oma esimese aktsiooni "Blood Organ" ("Vere-elund"). Aktsioon vältas pool tundi, mille jooksul pritsis Nitsch kinni seotud ja valge linaga kaetud meest verega.^[7] Suurema tähelepanu osaliseks sai tema looming, mida võib pidada nii ritualistlikuks kui ka eksistentsialistlikuks, kui ta esitles nülitud ja lahti lõigatud lammast, mis oli löödud risti, taustaks valge riidega kaetud sein. Lamba elundid olid asetatud risti alla valgele lauale ning segatud vere ja sooja veega. Seda kõike saatis Nitschi enda loodud "Geräuschmusik" ("Müramuusika").^[5]

1963. aasta kevadel Viini festivali ajal korraldasid Nitsch ja Otto Muehl (sünninimega Otto Mühl) oma esimese avaliku aktsiooni Muehli stuudios. Aktsiooni "Fest des psycho-physischen Naturalismus" (psühhofüüsilise naturalismi festival) ajal kukutasid nad tänavale jahu ja moosiga täidetud puhvetkapi, mille eest nad 14 päevaks vahistati. Planeeritud oli ka Günter Brusi abikaasa Anni Brusi lahtiriietamine ning kirsside, ploomide, värskete köögiviljade, ubade ja jahuga katmine. Muehli sõnul oli see aktsioon osa suuremast sarjast, mis aga arreteerimise tõttu jäi teostamata.^[6]

Need performance'id, mis on tuntud kui "aktsioonid", muutusid aasta-aastalt järjest viimistletumaks.^[5] Nitsch kaasas oma töödesse tapetud loomi, kasutades nende verd värvina. Samuti hakkas kasvama ka aktsioonides osalejate arv. Nitsch kaasas aktsioonidesse passiivseid osalejaid, kes rippusid ristidel ja keda pritsiti verega, ning aktiivseid osalejaid, kes käsitsesid loomakorjuseid ja elundeid.^[8]

Aktsioonid kogusid tähelepanu oma sadomasohhistliku sisu, alastuse, vere ja loomakorjuste rappimisega. Nitsch kasutab ka preestrirüüd, ekskrementi ja rituaalseid ning kiriklikke esemeid, mistõttu on ta pälvinud ka katoliku kiriku halvakspanu.^[6]

Tema aktsioonide eesmärk on liikuda tõelisema, lähedasema ja kõikehõlmavama kunsti poole. Selle eesmärgi ja seisundi saavutamiseks sunnib Nitsch osalejaid ja vaatajaid osa saama inimkogemuse ekstreemsustest – sünnist, orgasmist ja surmast. Kõike aktsiooni käigus loodut kutsutakse hiljem "reliktideks", meenutamaks intensiivsust, mis kord ilmnes.^[9]

„Ma üritan inimestele näidata, kuidas on võimalik elada intensiivsemalt.“

– Hermann Nitsch, The Guardian (2017)

Ka Nitschi järgnev looming kätkeb endas sarnaseid elemente: veristatud loomad, punased viljad, muusika, tantsimine ja aktiivne osalus. Tema looming asetub meie kultuurile omasesse vägivalla lembuse konteksti, mis avaldub nii uudistes, filmides kui videomängudes.^[5]

Nitschi abstraktsed maalid, nagu ka tema aktsioonid, on seotud kontrollitud vägivallaga. Vägivaldse moonutamise kujutamiseks kasutab ta erkpunast, kastanipruuni ja kahvatut halli.^[5] Nitsch ise ütleb, et tema eesmärk on alati olnud näidata ja ülistada elu, ta on alati olnud väga huvitatud tabudest, nende päritolust ja kujunemisest.^[3][9] Nitschi jaoks ei ole kunstis piire, kõik võib olla kunst.^[3]

Nitsch väidab oma teoreetilistes kirjutistes, et tema soov on taaselustada dionüüsoslikud ja kristlikud riitused. Ta usub, et inimese instinktid on sotsiaalsete normide ja tavade tõttu alla surutud ning et läbi rituaalse looma surmamise ja füüsilise kontakti elundite ja verega vabaneb see allasurutud energia ja toimub puhastumine.^[6]

Nitschi aktsioonid ja näitused 1960. aastatel Viinis tõid endaga kaasa mitmeid kohtumenetlusi, milles teda süüdistati vägivallas, pornograafias ja pühaduseteotuses. 1966. aastal mõisteti Nitsch pooleks aastaks tingimisi vangi menstruaalverega maalitud teose "Die erste heilige Kommunion" ("Esimene armulaud") eest. Järgmine korrarikkumine oleks päädinud juba aastase vanglakaristusega, mistõttu otsustas ta Austriast lahkuda, suundudes esialgu Münchenisse elama.^[3][6]

1968. aastal kutsus Jonas Kubelka Nitschi New Yorki, kus ta kohtus Fluxuse kunstnikega. New Yorgis viibides korraldas ta mitmeid aktsioone.^[2][3] Pärast edu Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal 1960. aastate lõpus korraldas Nitsch 1970. aastatel mitmeid aktsioone teistes Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades.^[1]

1971. aastal ostis Nitsch Põhja-Austrias Viini lähedal endale varem katoliku kiriku valduses olnud Prinzendorfi kindluse, millest sai tema aktsioonide peamine toimumispaik.^[1][2][6] Austriasse naasnult leidis ta, et sealne õhkkond oli sõbralikumaks muutunud, ka mitmed Nitschi vanad kolleegid olid tagasi Austrias.^[3] Ta jätkas aktsioonide ja näituste korraldamist Itaalias, Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides ja Saksamaal.^[2]

Alates 1957. aastast arendas Nitsch järjekindlalt oma ideed "Theater of Orgies and Mysteries" ('orgiate ja müsteeriumide teater'), lavastades vahemikus 1962–1998 peaaegu sada aktsiooni.^[5][6]

Orgia on Nitschi jaoks fantaasia, maksimaalne kogemus, kõikide meelte rakendamine. Nitsch rõhutab, et tema jaoks ei ole orgia seotud vaid seksuaalsusega, ning et seksi ja kunsti ei tohiks segi ajada.^[4]

Theater of Orgies and Mysteries on mõjutatud Aristotelese katarsise teooriast, Freudi ja Jungi psühholoogiateooriatest ja Dionysose orgiatest. See on katse luua Gesamtkunstwerk, totaalne kunst või müstiline kogemus, mis tähistab eksistentsi ja kaasab kõiki inimese meeleelundeid.^[2]

• 1984. aastal lavastas Nitsch Prinzendorfis aktsiooni, mis kestis kolm ööpäeva.^[5]
• 1998. aastal lavastas ta Prinzendorfi lossis oma sajanda aktsiooni "Six-Day Play". Nitsch peab seda oma karjääri kõige olulisemaks saavutuseks.^[2][5]
• 2004. aastal korraldas ta kahepäevase versiooni "Six-Day Playst".^[5]
• 2020. aastal on Nitschil plaanis oma "Six-Day Playd" korrata, pannes erilist rõhku just muusikale.^[10] Ta kasutab oma aktsioonides müraorkestreid, karjuvaid inimesi ja elektrooniliselt võimendatud instrumente.^[1]

Nitschi tegevus tekitab furoori ka tänapäeval. Näiteks sai 2017. aastal Tasmaanias toimuma pidanud Nitschi 150. aktsioon loomaõiguste eest võitlevate rühmituste pahameele osaliseks. Loomaõiguste aktivistid protesteerisid aktsioonis pulli korjuse kasutamise vastu, ning ostsid sabotaaži eesmärgil hulgaliselt ürituse pileteid kokku. Aktsiooni takistamiseks koguti ka üle 20 000 allkirja.^[11]

Nitsch ise on öelnud, et teda pole provotseerimine kunagi huvitanud.^[9] Aktsioonides kasutatavad loomad pärinevad tapamajadest ning süüakse pärast aktsiooni ära.^[12]

Nitschi esimene abikaasa hukkus autoõnnetuses.^[3] 1988. aastal abiellus ta Rita Leitenboriga.^[5]

Nitsch on öelnud, et teda huvitavad kõik religioonid, ent tema jaoks on oluline, et religioon ütleks elule "jah", mitte eitaks või suhtuks negatiivselt selle olemusse, nii nagu see on näiteks budismi, hinduismi või kristluse puhul.^[9] Nitsch ise ei kuulu ühtegi usuorganisatsiooni. Religioonile omast pühadust tunneb ta elu, looduse, kosmose ja kõiksuse suhtes.^[3]

2009. aastal valmis Hermann Nitschi elust ja loomingust dokumentaalfilm.^[13]