Harold Urey

Harold Clayton Urey (29. aprill 1893 Walkerton, Indiana – 5. jaanuar 1981 La Jolla, California) oli Ameerika Ühendriikide füsikokeemik ja kosmokeemik, Nobeli keemiaauhinna laureaat (1934).

Harold Urey lõpetas 1917. aastal Montana Ülikooli zooloogia erialal bakalaureusekraadiga ja 1923. aastal kaitses ta California Ülikoolis Berkeleys doktoritöö ideaalse gaasi ioniseerivate olekute teemal. Pärast seda täiendas end Kopenhaagenis Niels Bohri juhitavas teoreetilise füüsika instituudis.^[1] Seal puutus ta kokku Werner Heisenbergiga ja Wolfgang Pauliga, hiljem Saksamaal kohtus ta Albert Einsteiniga.

Naasnud kodumaale, asus ta esialgu teadurina tööle Johns Hopkinsi Ülikooli. 1929. aastal võttis ta vastu keemia kaasprofessori ametikoha Columbia Ülikoolis New Yorgis. 1934. aastal edutati ta professoriks.^[1] Pärast sõda töötas ta keemiaprofessorina Chicago Ülikooli tuumauuringute instituudis, kus sai 1952. aastal Martin A. Ryersoni professoriks.^[1]

Urey oli 1960. aastal asutatud California Ülikooli San Diegos professor (Professor of Chemistry-at-Large) ja keemiateaduskonna loojaid.

Urey põhilised uurimisvaldkonnad olid füüsikaline keemia ja tuumakeemia^[2]. Suurt huvi ilmutas ta kosmoseteaduste vastu. 1960. aastatel oli ta NASA konsultant ja kui Apollo 11 tõi 1969. aastal Kuult kaasa kivimiproovid, uuris ta neid laboratoorselt^[3].

Nobeli auhinna sai ta raske vesiniku (deuteeriumi) avastamise eest^[4]. Aastatel 1941–1945 võttis ta osa Manhattani projektist, kus ta tegeles isotoopide lahutamise ja uraani rikastamise küsimustega. Pärast sõda loobus ta isotoopide uurimisest ja hakkas tegelema kosmokeemia valdkonnaga.

Ta on kosmokeemia rajajaid ja termini "kosmokeemia" kasutuselevõtja. Tema tööd hapnik-18 alal juhtisid ta uurimusteni keemiliste elementide levimise kohta Maal ja tähtedel. 1952. aastal ilmus tal varasemaid uurimusi kokkuvõttev töö "The Planets: Their Origin and Development".

Urey oletas, et Maa varane atmosfäär koosnes tõenäoliselt ammoniaagist, metaanist ja vesinikust. Üks tema doktorante Chicago Ülikoolis Stanley Miller näitas Milleri-Urey eksperimendis, et kui sellisele gaaside segule lisada vett ja tekitada sädelahendus, võivad moodustuda aminohapped, mida üldiselt loetakse elu ehituskivideks. Tema uurimused hapniku isotoopidega viisid uue uurimussuuna – paleoklimaatiliste uuringute – tekkeni.

• 1935 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1935 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi (APS) liikmeks

• 1938 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks (keemia alal)
• 1943 – Franklini medal füüsika valdkonnas
• 1947 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
• 1956 – valiti India Teaduste Akadeemia välisliikmeks
• 1962 – J. Lawrence Smithi medal
• 1964 – National Medal of Science
• 1966 – Kuningliku Astronoomiaseltsi kuldmedal
• 1973 – Priestley medal

Tema järgi on nimetatud impaktkraater Kuul ja 1989. aastal avastatud asteroid. Tema auks annab Ameerika Astronoomiaselts planetoloogia valdkonnas alates 1984. aastast välja H. C. Urey auhinda. California Ülikool San Diegos lõi Harold C. Urey õppetooli (Harold C. Urey chair), selle esimene hoidja oli professor James R. Arnold.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harold Urey

• Harold Urey – Facts. nobelprize.org
• Harold Urey – Biographical. nobelprize.org

Nobeli keemiaauhinna laureaadid
1901–1925	1901 Hoff • 1902 Fischer • 1903 Arrhenius • 1904 Ramsay • 1905 Baeyer • 1906 Moissan • 1907 Buchner • 1908 Rutherford • 1909 Ostwald • 1910 Wallach • 1911 M. Curie • 1912 Grignard, Sabatier • 1913 Werner • 1914 Richards • 1915 Willstätter • 1916 • 1917 • 1918 Haber • 1919 • 1920 Nernst • 1921 Soddy • 1922 Aston • 1923 Pregl • 1924 • 1925 Zsigmondy
1926–1950	1926 Svedberg • 1927 Wieland • 1928 Windaus • 1929 Harden, Euler-Chelpin • 1930 Fischer • 1931 Bosch, Bergius • 1932 Langmuir • 1933 • 1934 Urey • 1935 F. Joliot-Curie, I. Joliot-Curie • 1936 Debye • 1937 Haworth, Karrer • 1938 Kuhn • 1939 Butenandt, Ružička • 1940 • 1941 • 1942 • 1943 Hevesy • 1944 Hahn • 1945 Virtanen • 1946 Sumner, Northrop, Stanley • 1947 Robinson • 1948 Tiselius • 1949 Giauque • 1950 Diels, Alder
1951–1975	1951 McMillan, Seaborg • 1952 Martin, Synge • 1953 Staudinger • 1954 Pauling • 1955 Vigneaud • 1956 Hinshelwood, Semjonov • 1957 Todd • 1958 Sanger • 1959 Heyrovský • 1960 Libby • 1961 Calvin • 1962 Perutz, Kendrew • 1963 Ziegler, Natta • 1964 Hodgkin • 1965 Woodward • 1966 Mulliken • 1967 Eigen, Norrish, Porter • 1968 Onsager • 1969 Barton, Hassel • 1970 Leloir • 1971 Herzberg • 1972 Anfinsen, Moore, Stein • 1973 Fischer, Wilkinson • 1974 Flory • 1975 Cornforth, Prelog
1976–2000	1976 Lipscomb • 1977 Prigogine • 1978 Mitchell • 1979 Brown, Wittig • 1980 Berg, Gilbert, Sanger • 1981 Fukui, Hoffmann • 1982 Klug • 1983 Taube • 1984 Merrifield • 1985 Hauptman, Karle • 1986 Herschbach, Lee, Polanyi • 1987 Cram, Lehn, Pedersen • 1988 Deisenhofer, Huber, Michel • 1989 Altman, Cech • 1990 Corey • 1991 Ernst • 1992 Marcus • 1993 Mullis, Smith • 1994 Olah • 1995 Crutzen, Molina, Rowland • 1996 Curl, Kroto, Smalley • 1997 Boyer, Walker, Skou • 1998 Kohn, Pople • 1999 Zewail • 2000 Heeger, MacDiarmid, Shirakawa
2001–...	2001 Knowles, Noyori, Sharpless • 2002 Fenn, Tanaka, Wüthrich • 2003 Agre, MacKinnon • 2004 Ciechanover, Hershko, Rose • 2005 Grubbs, Schrock, Chauvin • 2006 Kornberg • 2007 Ertl • 2008 Shimomura, Chalfie, Tsien • 2009 Ramakrishnan, Steitz, Yonath • 2010 Heck, Negishi, Suzuki • 2011 Shechtman • 2012 Lefkowitz, Kobilka • 2013 Karplus, Levitt, Warshel • 2014 Betzig, Hell, Moerner • 2015 Lindahl, Modrich, Sancar • 2016 Feringa, Sauvage, Stoddart • 2017 Dubochet, Frank, Henderson • 2018 Arnold, Smith, Winter • 2019 Goodenough, Whittingham, Yoshino • 2020 Charpentier, Doudna • 2021 List, MacMillan • 2022 Bertozzi, Sharpless, Meldal • 2023 Jekimov, Bawendi, Brus • 2024  Baker, Hassabis, Jumper