Harilik maarjaohakas
Harilik maarjaohakas | |
---|---|
Hariliku maarjaohaka õisik | |
Taksonoomia | |
Riik |
Taimed Plantae |
Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts |
Astrilaadsed Asterales |
Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
Perekond |
Maarjaohakas Silybum |
Liik |
Harilik maarjaohakas |
Binaarne nimetus | |
Silybum marianum (L.) Gaertn., 1791 | |
Sünonüümid | |
Carduus marianum, L. |
Harilik maarjaohakas ehk maarjaohakas (Silybum marianum) on korvõieliste sugukonda kuuluv taimeliik. Eestis aedades, vahel metsistub.
Botaanilised tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik maarjaohakas on kaheaastane (Eestis üheaastane) 0,7–1,5 m kõrgune rohttaim. Tumerohelised lehed on nahkjad ja läikivad, piki roode aga valgelaigulised, juurmisi leheservi katavad kollased ogad, ülemised lehed on süstjad.
Eestis õitseb harilik maarjaohakas juulis-augustis. Putkõie värvus varieerub purpurpunasest kuni punakasvioletseni.
Vili on 6–7 mm pikkune ja kuni 3 mm laiune seemnis.
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Hariliku maarjaohaka looduslikud kasvukohad asuvad Loode- ja Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Lõuna-Venemaal, Anatoolias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.[1]
Harilikku maarjaohakat kasvatatakse ka koduaedades ilu- ja ravimtaimena.
Saadused
[muuda | muuda lähteteksti]Droogina kasutatakse maarjaohaka vilju (Cardui mariae fructus), mida kogutakse augustist kuni septembrini (kuivatatakse) ja hariliku maarjaohaka ürti (Cardui mariae herba) mida kogutakse enne õitsemist või õitsemise ajal.[1]
Viljadest valmistatud fütopreparaadid põhinevad taimeosadest eraldatud silümariinil või droogi kuivekstraktil. Droogil on maksa (maksarakke) mürgistuste eest kaitsev ja maksarakkude taastumist kiirendav (silümariini – flavolignaanide kompleks – toimel) ning maksarakkude membraane stabiliseeriv toime aga ka põletiku- ja vähivastane (eesnäärme kartsinoom) toime. Vilju on pikka aega kasutatud erinevate maksakahjustuste ja maksahaiguste profülaktikas ja ravis. Droog on näidustatud ka maksatsirroosi, rasvmaksa ning krooniliste sapipõie- ja maksahaiguste ravis.[2]
Viljade päevane annus võiks olla 12–15 g droogi (vastab 200–400 mg silümariinile).
Vana-Kreeka õpetlane Dioskorides olevat soovitanud maarjaohakat lastele kõõlusehädade ja maohammustuse korral.
Ohud
[muuda | muuda lähteteksti]Ürt võib lammastele ja veistele vahel isegi surmavalt mürgine olla.[1]
Maarjaohaka seemned ja ürt võivad vähendada suukaudsete rasestumisvastaste ravimite ja tamoksifeeni efektiivsust.
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Maarjaohaka liigiepiteet marianus viitab arvatavasti neitsi Maarjale. Legendi kohaselt nirises tema rinnapiim maarjaohaka lehtedele ja voolabki nüüd mööda valgelaigulisi roodusid.[1]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harilik maarjaohakas andmebaasis eElurikkus
- "Maarjaohakas on tõhusaim ravimtaim maksale ja tervele organismile!". Delfi. 15. aprill 2015
- "Milk thistle". University of Maryland Medical Center