Vanapõhja keel

Vanapõhja keel ehk vanaskandinaavia keel (rootsi keeles fornnordiska, taani keeles oldnordisk ehk norrønt, norra keeles norrønt, inglise keeles Old Norse) on germaani keelte põhjagermaani harusse kuuluv keel, mida kõneldi Skandinaavias ning selle elanike ülemereasundustes viikingiajal ja keskaja alguses, kuni 13. sajandini. Vanapõhja keel kujunes välja muinaspõhja keelest 8. sajandil.

Mõnikord on eesti keeles vanapõhja keele tähenduses kasutatud ka nimetusi muinaspõhja keel ja muinasskandinaavia keel. Need terminid tähistavad enamasti siiski muinaspõhja keeleks nimetatavat vanemat keelekuju, mida kõneldi kuni 8. sajandini (vanapõhja keeleni viinud muutused said küll alguse juba 6. sajandil).

Enamik säilinud vanapõhjakeelseid tekste on 12.–13. sajandil selle alavariandis vanaislandi keeles kirjutatud Islandi saagad.

Skandinaavia keelte ajaloos võib eristada kolme perioodi. Varaseim on muinaspõhja keel, kus puudusid märkimisväärsed piirkondlikud erinevused. Vanapõhja keeles, mida räägiti 8.–14. sajandil, oli kaks peamist haru: Ida-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanataani ja vanarootsi keel) ning Lääne-Skandinaavia (kuhu kuulusid vanaislandi ja vananorra keel).

Vahel kasutatakse ka mõistet "keskpõhja", mis on pigem ajalooline kui lingvistiline määratlus, kuigi just sel ajal leidsid aset muutused, mis viisid tänapäevaste keelte tekkeni. Kuni 13. sajandini pidasid kõnelejad ida- ja läänepõhja ning gutni dialekti samaks keeleks. Seda kutsuti ida dialektis dansk tunga ja lääne dialektis dönsk tunga, mis tähendab taani keelt.

Vanapõhja keele idamurrete hulka kuulus ka Gotlandil räägitud gutni murre, läänemurrete hulgas oli ka praeguseks väljasurnud norni keel, mida räägiti Orkney ja Shetlandi saartel ning Caithnessil Šotimaal. Vanapõhja keel oli arvatavasti arusaadav ka vanainglise, vanasaksi ja teiste alamsaksa keelte rääkijatele.

15. sajandist alates võib rääkida moodsatest skandinaavia kõnekeeltest.

Vanapõhja keel arenes edasi põhjagermaani keelteks. Idamurretest arenesid välja taani ja rootsi keel, läänemurdest islandi, norra ning fääri. Kõige vähem erineb vanapõhja keelest tänapäeva islandi keel. Islandi keeles on näiteks säilinud käänded ja tegusõna pöördelõpud.

Vanapõhja keeles oli neli käänet: nominatiiv, akusatiiv, genitiiv ja daativ. Nimisõna käändus nii arvus kui soos. Nimisõnal oli kolm sugu ning sugu sõltus enamasti tüvevokaalist. Arve oli kaks, kusjuures algse duaali on asendanud mitmus.

Verbid, nagu ka teistes germaani keeltes, jagunevad tugevateks ja nõrkadeks.

Suur osa vanapõhja sõnavarast kuulub germaani keelte ühisleksikasse, kuid on ka skandinaaviapäraseid sõnu, näiteks n-järelliitelised bjǫrn (karu) ja ǫrn (kotkas). Laensõnades on tihti eesliide lühenenud, näiteks vanainglise belūcan (sulgema) ja onlūcan (avama) lühenesid mõlemad vanapõhja keeles lúka’ks. Tähenduse eristamiseks kasutati tagasõnu: lúka upp (avama). Näiteid on veelgi – gooti ga-razna lühenes granni’ks (naaber), germaani genug’ist sai vanapõhja gnóg (küllalt).

Sõnu laenati paljudest keeltest, millega kokku puututi. Friisi keelest pärinevad klæði (rõivad) ja bátr (laev)(võib olla laenatud ka vanainglise keelest), anglosaksi sál (müüma) ja ladina sekkr (kott, märss) on samuti vanapõhja keeles kinnistunud.

Kristluse tulekuga saabus Skandinaaviasse loomulikult ka kristlik sõnavara. Sõnu laenati kreeka ja ladina keelest: prestr (preester), kristen, munkr (munk), engel (ingel), djevel (kurat), kirkja (kirik) ja klokke, nonne (nunn), messe (missa). Samas toimusid tähenduse muutused ka vanapõhja keele sees: jól, guð (jumal), dygð (voorus) said uue, kristliku sisu.

Hansa Liidu tugevnedes keskaja lõpul oli vanapõhja keele kõige suuremaks mõjutajaks alamsaksa keel. Alamsaksa keelest laenati näiteks käsitöö ja rüütlikultuuriga seonduvaid sõnu. Alamsaksa keele mõju ulatus aga ka suletud sõnaklassidesse ja grammatilistesse struktuuridesse – laenati sidesõna men (aga) ning alamsaksa modaal bli(va) (saama) tõrjus välja skandinaavia verða.

Viikingiajal laenas vanainglise keel väga palju vanapõhja keelelt. Osaliselt on keelte sarnasus põhjendatav nende germaani päritoluga, kuid vanapõhja keelest on palju sõnu ka laenatud. Tänapäevases inglise keeles on paljud neist kasutusel: husband < húsbóndi (abikaasa), die < deyja (surema), get < geta (saama) jne. Vanapõhja keelest on laenatud ka they < þæiR (nemad) ja their < þæiRa (nende).

Vanapõhja keele ülestähendamiseks kasutati nii ladina tähestikku (alates 11. sajandist) kui ka ruunikirja (alates 2. sajandist). Skandinaavia vanimad ruunikirjanäited pärinevad 150 pKr, vanimad vanapõhja kirjanäited 8. sajandist. Ladina tähestik jõudis Skandinaaviasse koos kristlusega u 1000. a. Keskajal kasutasid ladina tähestikku peamiselt vaimulikud ja ametnikud, lihtrahvas kasutas ruunikirja. Ühe põhjusena võib nimetada ruunide kirjutamisel kasutatavate puu- ja luutükkide kättesaadavust võrreldes pärgamendiga, mida oli raske valmistada ning mis oli kallis.

Lihtrahvas jäädvustas ruunides kõike: "Ruune võib leida pea igalt poolt, kuhu märke oli võimalik sisse lõigata või kraapida: näiteks laevaplankudelt, noapeadelt, odavartelt, ilunaastudelt, sõlgedelt, vöökõladelt, kammidelt; enamasti on tegemist kas puust või luust esemetega. Sageli on esemele kirjutatud omaniku nimi või lihtsalt midagi kriipseldatud."

Vanapõhja perioodil kasutati noorema futharki ruune, mida oli 16 ning mis tulid kasutusele umbes 8. ja 9. sajandi jooksul. Noorem futhark vastas suhteliselt hästi ladina tähestikule, mistõttu oli ruunide transkribeerimine ladina tähestikku suhteliselt lihtne, lisati vaid mõned tähed vanainglise ja anglosaksi keelest. Nooremast futharkist on tuntud kolm varianti – pikaharulised, lühiharulised ja "harudeta" ruunid.

Lisaks islandi ja norra saagadele on säilinud mitmesuguseid teisi tekste. Ladina tähestikus on jäädvustatud peamiselt pühad ja seaduste tekstid. Üheks erandiks on 14. sajandist pärinev Skåne seadustekogu "Codex Runicus", mis on kirjutatud ruunidega pärgamendile. Ruune kasutati iga päev ning tihti jäädvustati neid väikesele puu- või luutükile, samuti on säilinud suur hulk ruunikive.

Järgnev lõik on pärit Egilli saagast. Tekst pärineb 13. sajandist ning näitab, kui sarnane on kaasaegne islandi keel vanapõhja keelega.

Ruuniteksti näide Bergenist (B390):

inkibiørkunimerþaerikuarisþaf/akri

Ingebjørg armastas mind, kui ma Stavangeris olin

Ruuniteksti näide Bergenist (N617):

aue maria gracia Plena tominus tekom benedickta t/u in mulieribus æþ benetikt/us fruktus uentris tui amen

Ave Maria, gratia plena, Dominus tecum, benedicta tu in mulieribus, et benedictus fructus ventris tui. Amen.

• Muinaspõhja keel

• Faarlund, Jan Terje 2002. Old and Middle Scandinavian. – The Germanic Languages. Toim. Ekkehard König ja Johan van der Auwera. London ; New York : Routledge, pp. 38–72
• Spurkland, Terje 2004. Literacy and ‘Runacy’ in Medieval Scandinavia. – Scandinavia and Europe, 800–1350 : contact, conflict, and coexistence. Toim. Jonathan Adams ja Katherine Holman. Turnhout : Brepols, pp. 333–344
• Roesdahl, Else 2007. Viikingite maailm. Tallinn: Tänapäev.
• Almenningen, Olaf et al. 1997. Språk og samfunn gjennom tusen år: ei norsk språkhistorie. Oslo : Universitetsforlaget.