Eksiilvalitsus

Eksiilvalitsus ehk pagulasvalitsus on riigi valitsus, mis on olnud sunnitud oma riigist lahkuma ja tegutseb sellest väljaspool. Eksiilvalitsuse liikmed püüavad hoida välismaailma tunnustust riigi või valitsuse õiguslikule järjepidevusele pärast riigi okupeerimist või annekteerimist või põhiseadusliku valitsuse põhiseadusevastast kukutamist.

Mõiste "eksiilvalitsus" all mõeldakse valitsust, mis ühel või teisel põhjusel on sunnitud oma riigi territooriumilt lahkuma. Eksiilvalitsusi seostatakse tavaliselt esimese ja teise maailmasõjaga. 1914. aastast on umbes 70 institutsiooni eksiilis nimetanud või nõudnud, et neid nimetataks teatud riikide "valitsuseks". Neist 70 "valitsusest" eksiilis on ainult 39 saanud kas de facto või de iure tunnustuse ühelt või mitmelt riigilt.^[1] Teises maailmasõjas oli esimeseks eksiilvalitsuseks Poola valitsus (17. september 1939), kellele järgnesid teiste hulgas Luksemburg, Belgia, Norra jt. Suur osa eksiilvalitsusi põgenes Londonisse.

Valitsuste tunnustamine muutub oluliseks erinevates situatsioonides:

1. situatsioonis, kus kaks valitsust pretendeerivad ainukese legitiimse valitsuse positsioonile (nt Hiina);
2. juhtumil, kui üks valitsus väidab olevat territooriumi valitsus, mis on de facto tema territooriumist lahku löönud (nt Küpros);
3. situatsioonis, kus ükskõik millised võimud väidavad olevat okupeeritud territooriumi legitiimne valitsus (Teise maailmasõja aegsed okupeeritud riikide valitsused, sh Norra, Poola, Belgia jt) ^[1].

Ollakse seisukohal, et rahvusvahelistes suhetes esindab riiki tema valitsus, kuna tal on piiramatu ja ainulaadne kompetents rahvusvahelises õiguses oma riiki esindada ja antud juhul on ebaoluline, kas valitsus on eksiilis või in situ ^[1]. Seetõttu on ka tunnustamine üsna loomulik protsess, mida võib ka näha Teise maailmasõja aegsete eksiilvalitsuste profiilidest, kus Saksamaa poolt okupeeritud riikide valitsused said lääneliitlaste tunnustuse, kuna nad olid rahva poolt legitiimselt valitud valitsused. Mõnda riiki (nt Holland) tunnustati nii lääneliitlaste kui ka teljeriikide poolt, samas oli Teises maailmasõjas riike (nt Bulgaaria), keda tunnustati vaid Saksamaa ja/või teljeriikide poolt. Eksiilvalitsused pidid seega töötama selle nimel, et saaksid endale võimalikult paljude riikide tunnustuse, kuna vaid sel moel said valitsused tagada endale tegutsemisvõimalused ja seaduslikkuse rahvusvahelisel tasandil.

Eksiilvalitsuste teooria uurija Talmon märgib, et eksiilvalitsused sõltuvad oma legitiimsuse saavutamises peamiselt neljast tegurist. Nendeks on:

1. eksiilvalitsuse enda tegevus oma õiguslikkuse tagamisel;
2. teiste riikide (keda soovitakse näha oma liitlastena) tunnustuse saavutamine, mis annab eksiilvalitsusele õiguse sõlmida lepinguid;
3. riigi materiaalsed võimalused, varade olemasolu;
4. oma maa kodanike tunnustus, mis annab eksiilvalitsusele riigi ainukese esindaja legitiimsuse.

Eksiilvalitsuse põhieesmärgiks on oma territooriumi vabastamine ja seeläbi suveräänsuse saavutamine. Sellest tulenevalt on eksiilis olles valitsuse peamisteks ülesanneteks luua riigis, kuhu on pagetud, riigi juhtimiseks vajalik infrastruktuur (sh kommunikatsioonivahendid, ruumid, tööjõud), saavutada teiste riikide tunnustus ja seeläbi alustada nendega ametlikku koostööd. Mitte vähem tähtis samm pole kodumaale jäänud rahvaga kontakti loomine ja hoidmine, et saavutada nende tunnustatus. Oma rahva tunnustus on oluline, et valitsus saaks pärast kodumaale naasmist jätkata võimulolekut või teha ettevalmistusi võimu üleandmiseks.

Eksiilvalitsuste peaeesmärgi – kodumaale naasmine – saavutamisel on rida takistusi, muu hulgas territoriaalne kaugus ja eraldatus kodumaast. Ühelt poolt takistab kaugus kodumaale jäänud rahva õiguste kaitsmist, teiselt poolt ollakse eemal kodumaal olevast infrastruktuurist. Vähem oluline pole seegi, et neis tingimustes on eksiilvalitsuse inim- ja materiaalsed ressursid napid. Eksiilvalitsused sõltusid oma tegutsemisvabaduses ka vastuvõtva riigi volist. Näiteks ei olnud Tšehhoslovakkia kohtul Suurbritannias volitusi teostada oma õigusi. Tuleb märkida, et piiratud volitused ei tähendanud riigi suveräänsuse kaotamist, lihtsalt piiratust.^[1]

Riigi vabastamise korral ei olnud Teises maailmasõjas liitlasriikidel õigus vabastatavale maale asuda enne selle seadusliku valitsuse loata. Selliseid kokkuleppeid ei sõlmitud aga valitsustega eksiilis, keda (enam) ei tunnustatud, nagu nt Poola valitsus Londonis. Kuna Nõukogude Liit oli loonud sidemed Poola Rahvusliku Vabastamise Komiteega (loodud 23. juuni 1944) ja kirjutanud alla Nõukogude Liidu – Poola suhteid ja Poola administratsiooni käsitlevale kokkuleppele, võtsid lääneliitlased Poola valitsuselt Londonis tunnustuse.^[1] Nagu näha Teise maailmasõja aegsetest eksiilvalitsuste profiilidest, ei saanud mitte kõik eksiilvalitsused pärast sõda võimule tulla. Võimule naasid enamasti eksiilvalitsused, kes olid saanud lääneriikidelt tunnustuse ja suutsid säilitada oma legitiimsust sõja lõpuni.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Teise maailmasõja eksiilvalitsuste puhul oli olulisim nende tegevus tunnustuse saamisel, mis andis võimaluse tegutseda oma riigi huvides. Lääneriikide poolt tunnustatud valitsused said enamasti naasta sõja lõpus kodumaale võimu juurde. Erandiks oli Poola, kus tekkisid erimeelsused lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu vahel.

• Eesti eksiilvalitsus