Dreamcast

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Dreamcast

Üleval: NTSC-regioonis kasutatav logo. All: P��hja-Ameerika Dreamcast Euroopa kontrolleri ja VMU-ga
Tootja	SEGA
Tüüp	mängukonsool
Põlvkond	kuues põlvkond
Müüdud	10,6 miljonit[1][2]
Meedia	CD, 1,2 GB GD-ROM
Protsessor	200 MHz Hitachi SH4 RISC
Salvestusmaht	VMU, Nexus Memory Card, Zip Drive (unreleased)
Mälu	RAM 16 MB, GPU 8 MB
Graafika	100 MHz PowerVR2 CLX2
Veebiteenused	SegaNet, Dreamarena
Enimmüüdud mäng	"Sonic Adventure", 2,5 miljonit (juunist 2006)[3]
Eelkäija	Sega Saturn

Dreamcast on 128-bitine mängukonsool, mille SEGA andis välja 1998. aasta lõpus Jaapanis ja alates 1999. aasta septembrist oli see kättesaadav ka teistes maades. Dreamcast oli esimene kuuenda põlvkonna videomängukonsool enne Sony PlayStation 2, Microsofti Xboxi ja Nintendo GameCube'i.

Dreamcasti läbimüük oli algul hea, kuid see vähenes, kui turule tekkis rivaal, milleks oli PlayStation 2. Müük vähenes ja SEGA otsustas 2001. aastal Dreamcasti müügi Põhja-Ameerikas peatada ja loobuti täielikult mängukonsoolide tegemisest ja seega on Dreamcast SEGA viimane konsool. Dreamcasti müük jätkus Euroopas ja Okeaanias 2002. aasta lõpuni, samas Jaapanis aga müüdi konsooli 2007. aasta lõpuni ja ka litsentsitud mängude ost jätkus. Vastavalt Bernie Stolari, endise SEGA Ameerika osakonna presidendi ja tegevjuhi sõnadele Dreamcasti tootmine lõpetati, kuna uus SEGA juhataja tahtis keskenduda tarkvarale.^[4]

10,6 miljonit mängukonsooli müüdi üle maailma.

Vaatamata lühikesele elueale on Dreamcast saanud kultuse staatuse oma ajaloo ja funktsioonide tõttu. See oli kaugel oma ajast ees ja on endiselt kõrgelt hinnatud kui online-mängude konsoolide teerajaja – see oli esimene konsool, millel oli sisseehitatud modem ja interneti toetus online-mängude jaoks.^[5][6] 2011. aastal on Dreamcast toetatud sõltumatute MIL-CD-de väljalasetega.^[7]

1997. aastal oli SEGA Saturn hädas Põhja-Ameerikas ning SEGA president nõudis Jaapani peakorterilt uue platvormi väljatöötamist. Kahele konkureerivale töörühmale anti ülesandeks konsooli projekteerimine – ühe eesotsas oli IBM-i teadlane Tatsuo Yamamoto ja teise eesotsas SEGA riistvarainsener Hideki Sato.

Sato grupp valis oma prototüübi jaoks Hitachi SH4 protsessori arhitektuuri ja VideoLogic PowerVR2 graafikaprotsessori. Yamamoto valis ka oma grupiga SH4 protsessori, kuid 3dfx riistvaraga. Esialgu otsustas SEGA kasutada Yamamoto disaini ning mainis 3dfx-ile, et kasutavad nende riistvara oma tulevase konsooli jaoks. Kuid SEGA muutis meelt ning otsustas veidi hiljem, et kasutab PowerVR-i riistvara. See oli tingitud 3dfx tehniliste andmete lekkimisest toona saladuses olnud Dreamcasti kohta, kui SEGA oli deklareerimas oma IPO-d 1997. aastal.^[8] Seda käiku nimetati "kõige rumalamaks veaks videomängude ajaloos".^[9]

SEGA masinasse ei jäänud ükski operatsioonisüsteem püsima, vaid need tuli iga mänguga plaadilt uuesti laadida. Eeliseks olevat olnud see, et SEGA arendajad saavad alati kasutada operatsioonisüsteemi koos uute funktsioonide ja jõudluse lisaseadmetega. Mõne Dreamcasti kasutatava mängu operatsioonisüsteem töötati välja kõigest kahe aastaga ja koostöös Microsoftiga. See oli Windows CE optimeeritud versioon, mis toetas DirectX-i. Vastavalt Richard Doherty sõnadele olevat Microsoft juba algusest peale olnud oma Windows CE-ga Dreamcasti operatsioonisüsteemiks.^[10] Dreamcasti käivitamisel kõlava meloodia on loonud Jaapani muusik Ryuichi Sakamoto.^[11]

Dreamcast anti välja 1998. aastal Jaapanis. Põhja-Ameerikasse jõudis see 9. septembril 1999, 14. septembril jõudis Dreamcast Euroopasse ja 30. novembril Austraaliasse. Vaatamata probleemidele, mis kaasnesid väljaandmisega Jaapanis,^[6] kulges Dreamcasti jõudmine Ameerikasse edukalt. Ainuüksi USA-s oli ette tellitud 300 000 konsooli^[6] ning SEGA müüs kahe nädalaga veel 500 000 konsooli, kusjuures esimese 24 tunni jooksul müüdi 225 132 mängukonsooli. Kiire müügi ja riistvara nappuse tõttu ei suutnud SEGA kõiki tellimusi täita.

Mängud nagu "Soul Calibur", "Sonic Adventure", "Power Stone", "Hydro Thunder", "Marvel vs. Capcom", "The House of the Dead 2" ja "NFL 2K" aitasid kaasa Dreamcasti edule esimesel aastal.^[12] SEGA Sportsi mängud aitasid täita augu, mille Electronic Artsi mängud olid jätnud.^[13] Dreamcasti müük kasvas 2000. aasta juulist septembrini 156,5%, viies SEGA Nintendo 64-st ette.^[14] Sama aasta lõpul anti välja Sony PlayStation 2, mis tähendas Dreamcasti edu lõppemist.^[15]

31. jaanuaril 2001 teatas SEGA, et Dreamcasti"tootmine lõpetatakse sama aasta märtsis.^[16] Viimane mäng, mille SEGA Põhja-Ameerikas välja andis, oli "NHL 2K2", mis ilmus 2002. aastal. SEGA teatas, et tal ei ole plaanis järgmise generatsiooni Dreamcasti välja anda. See oli SEGA viimane põige mängukonsoolide valdkonda.

SEGA Euroopa osakond jätkas Dreamcasti toetamist kuni 2002. aastani. Koos BigBen Interactive'iga anti viimaste seas välja veel sellised mängud nagu "Evil Twin: Cyprien's Chronicles", "Cannon Spike", "Heavy Metal: Geomatrix", "Razor Freestyle Scooter" ja "Conflict Zone".^[17] Järgmistel aastatel lekkisid internetti välja andmata jäänud mängud "Propeller Arena", "Hellgate" ja "Half-Life".

Dreamcasti tootmine lõppes 2001. aastal, siiski jätkus Jaapanis SEGA renoveeritud süsteemide müük ja 2007. aastani anti välja ka uusi mänge. Paljud neist olid algselt välja töötatud koos SEGA NAOMI-ga, nende hulgas ka SEGA lõplik versioon Dreamcasti algusaastatel ilmunud Sonic Teami "Puyo Puyo Feverist", mis anti välja 24. veebruaril 2004.^[18]

Viimased Dreamcasti konsoolid müüs SEGA Drirecti Jaapani osakond 2006. aasta alguses. Viimased Jaapanis avaldatud mängud olid "Trigger Heart Exelica" ja "Karous".^[18]

Kolm ülejäänud NAOMI mängu "Exzeal", "Illmatic Envelope: Illvelo" ja "Mamonoro" pidid olema ka Dreamcasti mängud, kuid mingil põhjusel otsustas SEGA katkestada GD-ROM-i tootmise.^[19]

Dreamcast toetab eniselt koduarendajaid. Tootmise lõpetamisest saadik on vabastatud tuhandetes vabavara ja vabalt kasutatavat tarkvara. Isegi pärast 2007. aastat on avaldatud uusi kommertsmänge (GD-ROM-i asemel CD-ROM-il ja ilma ametliku SEGA litsentsita), eriti silmapaistvad neist on "Rush Rush Rally Racing" ja "Last Hope".

Dreamcastil oli omadusi, mis said tulevikukonsoolidele eeskujuks. Kõik mudelid on internetiühendusega, lubades kasutajal internetis sirvida ja mängida online-mänge läbi avatud SegaNeti serveri (Euroopas Dreamarena) – Xbox Live'i eelkäija. "ChuChu Rocket!" oli Sonic Teami esimene online multiplayer mäng. "Alien Front Online" oli esimene konsoolimäng, mis võimaldas mängus teiste mängijatega hääle vahendusel suhelda. Samuti oli võimalik laadida alla mängus kasutatavaid esemeid, näiteks tooteid ja missioone sellistele mängudele nagu "Phantasy Star Online" ja "Skies of Arcadia". "Jet Set Radio" (Dreamcasti originaal) populariseeris käsijoonistusesarnast (ingl k cel-shaded) graafikat. "Shenmue" tutvustas laia ulatusega mänge ja "Seaman" oli üks esimesi virtuaalse lemmiklooma mänge, mis oli mõeldud konsoolidele.^[20] 2009. aastal nimetas IGN Dreamcasti paremuselt kaheksandaks videomängude tootjaks 25-st.^[21]

Välja on antud ka sellised iseseisvad osavusmängud nagu "Feet of Fury", "Last Hope" ja "DUX".^[22] 10. juunil 2010 teatas SEGA, et Dreamcasti mängud on varsti saadaval ka Xbox Live Arcade'is ja PlayStation Networkis. Esimesed kaks neist on "Sonic Adventure" ja "Crazy Taxi". Neile järgnevad "SEGA Bass Fishing" ja "Space Channel 5 Part 2".^[23]

Süsteemi protsessoriks on 200 MHz SH-4 koos ODT 128-bitise graafikajõudlusega, 360 MIPS ja 1.4 GFLOPS (ühekordse täpsusega), kasutades vektorgraafika jõudlust. Graafika riistvaraks on PowerVR2 CLX2 kiibistik võimeline 7 miljoniks polügooniks sekundis maksimaalseks esituseks ja trilineaarseks filtreerimiseks. Graafikaefektid sisaldavad pidevat varju, z-puhvrit anti-aliasing filtrit, sõltumatut läbipaistvust ja muhkude kaardistamist. Süsteem toetab umbes 16,78 miljonit värvi (24-bitine)ja kuvab põimitud või progressiivset videot 640x480 eraldusvõimega.

Heli jaoks kasutatakse Yamaha AICA Soundi protsessorit koos a 32-Bit ARM7 RISC kõvakettaga (töötab 45 MHz-l),^[24], 64 kanaliga PCM/ADPCM dosaatorit (4:1 tihendatusega), XG MIDI toe ja 128 sammulise DSP-ga.

Dreamcastil on 64 MB 16-bit 100 MHz põhiline muutmälu, 8 MB 4 × 16-bit 100 MHz videomälu ja 2 MB 16-bit 66 MHz helimälu.^[25] Riistvara toetab VQ tekstuuri tihendamist kummaski asümptootselt 2bpp või isegi 1bpp.^[26]

Süsteem loeb andmeid, kasutades 12x maximum speed Yamaha GD-ROM Drive'i.

Üks tähelepanuväärsemaid Dreamcasti lisaseadmeid oli VGA adapter, mis võimaldab mänge mängida arvuti ekraanil või kõrglahutusega teleris. Teised lisad olid näiteks vibreeriv hüppelaud ja VMU, mis võimaldas sätestada eri mängude jaoks erinevaid funktsioone. Teatud mängude jaoks olid olemas veel lisakontrollerid.

Enamikus piirkondades oli Dreamcastil ka eemaldatav modem. Algsetel Aasia/Jaapani mudelitel ja kõikidel PAL-mudelitel oli edastuskiiruseks 33,6 kbit/s. Konsoolidel, mida müüdi Jaapanis ja USA-s pärast 9. septembrit 1999, oli 56 kbit/s modem. Brasiilias Tec Toy litsentsi alusel toodetud mudelitel ei olnud eraldi modemit. Tavaline modem oli võimalik asendada lairibaadapteriga, mida müüdi eraldi.

Toodeti ka erikaablit, mis võimaldab Dreamcastil suhelda The Neo Geo Pocket Coloriga,^[27][28] aga The Neo Geo Pocket Colorit ei õnnestunud kasutada lääneregioonides. Samuti olid vähe mänge, millele kaabel kasuks tuli.

Alates 2007. aasta novembrist on Dreamcasti 688 mängu kättesaadavad tema mängude teegist ja mitteametlikke, eraldiseisvaid mänge vabastavad praegugi teatud ettevõtted.^[29] Mänge müüdi aardekarpides. Euroopas olid aardekarbid kaks korda paksemad kui Ameerikas – tõenäoliselt sellepärast, et mahutada ära paks, mitmekeelne kasutusjuhend. Erinevalt USA aardekarpidest, millel oli tavaliselt üks lahtikäiv kaas, oli Euroopa omadel kaks kaant ja karpi mahtus kaks ketast.

Ametlike mängude hulgas oli ka mänge, mida sai mängida internetis. Online-serverid olid SegaNeti, Dreamarena ja GameSpy võrkudes. Võrgumängude toetus oli eriti suur Jaapanis, kus anti välja ka võrguühilduvaid mänge, näiteks "Tech Romancer" ja "Project Justice". Veebibrauserid on välja töötanud eraldiseisvad firmad nagu Planetweb, et lubada selliste funktsioonide nagu Java üleslaadimise, filmide ja hiirekasutuse toetust. Dreamarenas olid sellised mängud nagu "Sonic Adventure" ja "ChuChu Rocket!".

On kuus mängu, mida saab ikka veel võrgus mängida. "Quake III Arena" ja "Maximum Pool" on endiselt mitmes serveris kättesaadavad. "4x4 Evolution" ja "Starlancer" on kättesaadavad GameSpy serverite kaudu. Ka "SEGA Swirli" saab e-posti vahendusel võrgus mängida ja "Phantasy Star Online'i" on võimalik mängida eraserverites.

Lühikese tootmisaja tõttu toodeti ainult mõned ametlikud mudelid. Peamised 1999. aastal välja lastud mudelid olid halli värvi. Hilisemate mudelite kõvaketastel oli suurem kaitse piraatluse vastu. PAL-regioonis oli Dreamcasti logo sinine, et vältida kaubamärgi vaidlusi videomängu/DVD tootja Tivolaga, kelle logoks oli ka punane keerd. Teatud piirkondades lasti välja erilisi Dreamcasti mudeleid. Põhja-Ameerikas oli limiteeritud väljalaskeks must Dreamcast, mille kaanel Dreamcasti logo all oli SEGA Sportsi logo, mis sobis kokku kontrollerite peal olevate SEGA Sportsi kaubamärgiga. Electronics Boutique pakkus sinist Dreamcasti oma kodulehel.

Palju oli Jaapani mudeleid, sealhulgas ka "Sakura Taiseni" versioon. "Hello Kitty" versioon anti välja 2000. aastal ja vähesuse tõttu on ta muutunud haruldaseks. Mäng sisaldas klaviatuuri, kontrollerit, VMU-d, hiirt ja "Hello Kitty" mängu. Kaks Dreamcasti limiteeritud versioonil põhinevat Capcomi "Resident Evil Code: Veronicat" – üks neist roosa "Claire Redfieldi" mudel, koos VMU-ga ja teine tumesinine mudel samuti koos VMU-ga, mõlemal oli kaasas ka mängueksemplar. Viimased Dreamcasti mudelid olid kuldset värvi.