Carl Nielsen

Carl August Nielsen (9. juuni 1865 Odense – 3. oktoober 1931) oli taani helilooja, dirigent ja viiuldaja.

Carl Nielsen sündis 12-lapselise perekonna seitsmenda lapsena. Tema perekond oli üsna vaene ning isa teenis elatist maalri ja harrastusmuusikuna. Carl avastas muusika, eksperimenteerides helidega, mis tekkisid puuhalgude hunnikusse viskamisest. Samuti kuulas ta oma ema laulmist pulmades ja muudel pidudel, kus tema isa mängis viiulit ja kornetit. Lapsepõlves õnnestus tal selgeks õppida viiuli- ja klaverimäng. Oma esimesed muusikapalad kirjutas ta kaheksa- või üheksa-aastaselt. Ta õppis mängima ka puhkpille ning 14-aastaselt hakkas mängima Odense sõjaväeorkestris. Aastal 1883 saadeti Nielsen Kopenhaagenisse Niels Gade juurde õppima. 1884–1886 õppis ta Taani Kuninglikus Muusikaakadeemias.

Pärast kooli lõpetamist sai ta tagasihoidlikku sissetulekut eraõpilastelt. 1889. aastal pääses ta mängima Kopenhaageni Kuningliku Teatri orkestrisse. Seal jätkas ta tööd viiuldajana kuni 1905. aastani. Kuni aastani 1914. töötas ta samas teatris dirigendina.

Aasta pärast teatri orkestrisse pääsemist määrati Nielsenile stipendium 1800 Taani krooni väärtuses, mis võimaldas tal mitu kuud Euroopas ringi reisida. Reisil tutvus ta Pariisis taani maalikunstniku ja skulptori Anna Marie Brodenseniga, kellega ta abiellus Firenzes 1891. aastal enne Taani naasmist. Neil sündis kaks tütart ja poeg.

Aastatel 1914–1926 juhatas ta Kopenhaageni Muusikaühingu orkestrit.

Algul ei saavutanud ta heliloojana edu, kuid 1894. aastal esmaesitusele tulnud esimene sümfoonia tegi ta tuntuks. 1896. aastal, kui seda esitati Berliinis, saavutas Nielsen juba laiema tuntuse.

Oma esseedes kirjutas Carl Nielsen muusika olemusest. Tema arvates ei ole muusika mingi eriline, spetsiifiline keel, vaid see on loomulik nagu loodus. Sellest lähtus ta oma loomingus ^[1].

Sümfoonia ongi tähtsaim žanr Nielseni loomingus. Kui meelde tuletada teisi suuri sümfoonikuid, tuleb välja, et Wagner, Mahler ja Richard Strauss olid juba kirjutanud oma meistriteosed. Nielsen oli see, kes jätkas traditsiooni, aga lisas sellele uusi jooni.

Carl Nielseni loomingu põhiosa moodustavad kuus sümfooniat. Ta oli väljapaistev sümfoonik. Tema kirjutatud esimene sümfoonia tõi talle tuntuse Taanis, kolmas aga juba Euroopas. Ta toetus oma loomingus klassikalisele vormile, kuid tõi sisse isikupäraseid tõlgendusi, muutes seeläbi sümfooniad huvitavaks. Tema sümfooniad valmisid vahemikus 1892–1925. Need peegeldavad ta käekirja muutust. Kui esimesed kolm sümfooniat on põhiliselt klassikalis-romantilised, siis alates 4. sümfooniast muutub looming intensiivsemaks ning muusikasse tuleb tugev negatiivne energia, sest see loominguperiood langeb kokku esimese maailmasõjaga. Tema loomingust on tuntud ka kaks ooperit ja ilmalik kantaat. Ta on kirjutanud ka palju instrumentaalkontserte ja kammermuusikat.

Carl Nielsenit on kujutatud Taani sajakroonisel rahatähel.

Taani kultuurikaanonisse kuuluvad Nielseni ooper "Maskarade" (1906), neljas sümfoonia (1919) ja laulud ("Vi sletternes sønner" ja "Jens Vejmand")^[2].

Iga dirigent, kes töötab Taani Raadio Sümfooniaorkestriga, on kohustatud mängima vähemalt ühe Nielseni kuuest sümfooniast. See on päris vana traditsioon.^[3]

1925. aastal avaldas Nielsen kriitiliste esseede kogumiku "Levende musik" ("Elav muusika"), 1927. aastal autobiograafilise raamatu "Min fynske barndom". Selles jutustab ta oma lapsepõlve meelelahutustest. Viieaastaselt avastas ta, et kui haamriga lüüa vastu puutükke, tekivad eri kõrgusega helid, nii et neist saab lihtsa meloodia moodustada. Hiljem avastas ta parima viisi pead "korda seada": helilooja kudus õhtuti varrastel. ^[4]