Apriorism

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2017) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2018) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Apriorism (ladina sõnast a priori "eelnevast") on filosoofiline õpetus, mis tunnustab a priori teadmist, mille järgi on teadmine, mida inimene omandas enne kogemust ja mida on kogemusest sõltumatu, kusjuures see kogemuse ja kogemusest sõltumatus on sellise teadmise eelis, sest see pakub oma vaieldamatut usaldusväärsust võrreldes teadmisega, mis on omandatud kogemuse kaudu.

Mõiste tekkis 19. sajandi teisel poolel, et tähistada Immanuel Kanti tõlgenduste ja neokantianismi teoste tähistamiseks, mis lähtusid Kanti mõttest a priori. Sel perioodil tuleks eristada Kanti apriorismi psühholoogilist, füsioloogilist, antropoloogilist, loogilist ja transtsendentaalse-loogilist tõlgendamist.

Apriorismi idee on tekkinud juba antiikfilosoofia ajast. Platoni anamneesis (meenutuse õpetuses) väideldakse, et mõningaid teadmisi (nt matemaatilised teoreemid, teadvus, hing) on võimalik meenutada läbi kindlat jõupingutust, n-ö reprodutseerida, aktualiseerida sõltumata reaalse kogemuse fenomenidest. Apriorism on tihedalt seotud kaasasündinud ideede õpetusega nii antiikfilosoofias kui ka uusajal (eriti Descartes), kuigi edasises arengus see seos oli katkestatud kõigepealt Kantil.

Kanti filosoofiast lähtudes on meie teadvusele omased kõige üldisemad mõisted: kõiksus ja põhjus, samuti reaalsus, võimalikkus ja muud üldised põhimõisted, mida ta nimetas kategooriateks (kokku 12, mis on jagutud 4 perekonnaks). Nad on aprioorsed. Iga kolmas kategooria on esimese kahe sünteesi tulemus, mis tagab tervikliku taju ratsionaalsel tasandil.

Kanti järgi ühe inimese jaoks kategooriad on a priori, mis ei sõltu kogemusest, vaid terve inimkonna jaoks nad on a posteriori, mis põhinevad kogemusel. A posteriori juhul kategooriad tajutakse justkui iseenesest indiviidi tasemel, kuna nad on põlvkonna kogemuse tulemus.

Kant pakub tunnetuse protsessi skeemi, mille järgi:

1. välismaailm mõjutab esialgu inimese meeleelundeid;
2. inimese meeled võtavad välismaailma pilte aistingute kujul;
3. inimese teadvus korraldab saadud kujusid ja tundeid süsteemiks, mille tulemusena inimmõistuses ilmub ümbritsev maailm;
4. ümbritseva maailma tervikpilt, mis tekib mõistes aistingute põhjal, on ainult kujutlus välisest maailmast, mis on mõistusele ja tunnetele nähtav, millel ei ole mingit pistmist reaalse maailmaga;
5. reaalne maailm, mille kujusid tajuvad mõistus ja tunned, on "asi iseeneses" – aine, mida ei suuda täielikult mõista;
6. inimmõistus suudab tunnetada ainult ümbritseva maailma esemete ja nähtuste kujusid – "iseeneses asju", vaid mitte nende sisemist olemust.

Kanti sõnul enne teadmist kogemusega meil peavad olema "puhtad" (kõikidest empiirilistest vabad) kujutlused, mis on mis tahes kogemuse vorm/tingimus. Sellised "puhtad" (aprioorsed) kujutlused on ruum ja aeg. Filosoofi arvamusel ruum ja aeg on tunnete vormid, mitte aru vormid, nad on kujutlused, mitte mõisted. Ruumi puhas mõtlemine on näiteks Eukleidese geomeetria, aga aja puhas mõtlemine on mehaanikast sünteetiline otsustus ja aritmeetikast ajalooline otsustus.

Apriorismi ideed, mida algvormis tundis isegi Sokrates ja mille Kant oli tõstnud uuele tasemele, toetas enamik teadlasi.

Arthur Eddington uskus, et "seal, kui teadus oma arengus on väga kaugele läinud, mõistus sai loodusest ainult seda, mis ta juba pani looduse sisse".^[1]

Henri Poincaré samuti jagas apriorismi vaatepunkti, kuigi hiljem tema vaateid nimetati konventsionalismiks.

Albert Einstein toetas apriorismi seisukohta raamatus "Füüsika evolutsioon", mille ta kirjutas koos Leopold Infeldiga.

Lõpuks isegi dialektiline materialism tunnistas tunnetuse aprioorsust (tema kontingentaalses vormis) ja seega lükkas Lenini naiivset realistlikku tundmise teadvust tagasi.

Apriorism avaldub erinevalt teaduslikes erialades. Teadustes, mis on jõudnud teoreetilisele küpsusele, väljendatakse seda selgemalt. Kaasaegses teadusefilosoofias apriorism mängib olulist rolli. Kaasaegse apriorismi kõige iseloomulikuks jooneks on selle ulatuse laiendamine, suurem funktsionaalsus (Kantiga võrreldes) ja relativiseerimine.

Apriorismi tüüpe:

• absolutistlik (Kanti järgi);
• metoodiline (H. Dingler, P. Lorenzen, F. Kambartel, J. Mittelstrass jne), mille järgi teadmiste struktuurid on määratud aprioorsete tingimustega, mille alusel saab üldse mõõtmisi teha;
• ametlik (M. Schlick, R. Carnap ja muud loogilise positivismi esindajad), mis eitab sünteetilist a priori olemasolu ja arvestab aprioorseks ainult formaalselt õiget ühendust analüütilises otsustuses;
• ajalooline (M. Foucault, K. Hübner), kinnitab a priori osalust ajaloolises mõtte liikumises ja tähtsust ainult konkreetsetel ajaloolistel tingimustel;
• onto- ja fülogeneetiline aprioorsuse mõistе (H. Spencer, G. Vollmer), mille järgi aprioorseid vorme ja struktuure tõlgendatakse aprioorsuse tähtsusega indiviidi jaoks (ontogeneetiliselt) ja aposterioorsuse tähtsusega inimkonna jaoks (fülogeneetiliselt).

• a priori
• a posteriori
• aprioorsus
• aprioorne teadmine
• aposterioorsus
• aposterioorne teadmine
• asi iseeneses
• asi meie jaoks
• tabula rasa

• Мамардашвили М. К., Пятигорский А. М. Символ и сознание: Метафизические рассуждения о сознании, символике и языке. , lk 49, 1997.
• Эйнштейн А. Собрание научных трудов в 4 томах. ,4. osa, lk 379, 1967.
• Ленин В. И. Полное собрание сочинений. 5. kd, 18. osa, lk 65–66, 1968.

• Национальная философская энциклопедия: собрание философских словарей и энциклопедий.
• 32. Агностицизм и априоризм И. Канта.
• 24. Априоризм И. Канта