Mine sisu juurde

1995. aasta Riigikogu valimised

Allikas: Vikipeedia
1995. aasta Riigikogu valimised

← 1992 5. märts 1995 1999 →

Kõik Riigikogu 101 kohta
51 kohta vajalik enamuse saavutamiseks
Osavõtt 68,9% (Tõus1,1pp)

 
Juht Tiit Vähi Siim Kallas Edgar Savisaar
Erakond KMÜ Reformierakond Keskerakond
Eelmised valimised 17 kohta, 13,6% ei osalenud 15 kohta, 12,2%
Võidetud kohti 41 19 16
Kohtade muutus Tõus24 Tõus19 Tõus1
Hääli 174 248 87 531 76 634
Protsent 32,2% 16,2% 14,2%
Muutus Tõus 18,6pp uus Tõus 2,0pp

 
Juht Mart Laar Andres Tarand
Erakond Isamaa ja ERSP Mõõdukad
Eelmised valimised 39 kohta, 30,8% 12 kohta, 9,7%
Võidetud kohti 8 6
Kohtade muutus Langus31 Langus6
Hääli 42 493 32 381
Protsent 7,9% 6,0%
Muutus Langus 14,1pp Langus 3,7pp

 
Juht Viktor Andrejev Ülo Nugis
Erakond Meie kodu on Eestimaa Parempoolsed
Eelmised valimised ei osalenud ei osalenud
Võidetud kohti 6 5
Kohtade muutus Tõus6 Tõus5
Hääli 31 763 27 053
Protsent 5,9% 5,0%
Muutus uus uus

1995. aasta Riigikogu valimiste tulemused valimisringkondade kaupa.

Peaminister enne valimisi

Andres Tarand
Mõõdukad

Peaminister pärast valimisi

Tiit Vähi
Koonderakond

1995. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu kaheksanda koosseisu valimised, mis toimusid 5. märtsil 1995. Valimised võitis ülekaalukalt valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kes sai 32,2% häältest ja 41 kohta Riigikogus. Teise koha sai esimest korda valimistel osalenud Reformierakond, kes kogus 16,2% häältest ja sai 19 kohta Riigikogus. Kolmandaks tuli Keskerakond 14,2% häältega, mis andis 16 kohta.[1]

Seniseid valitsuserakondi edu ei saatnud. Isamaa ja ERSP liit sai vaid 7,9% häältest ja 8 kohta Riigikogus ning Mõõdukad kogusid 6% hääli, mis andis neile 6 kohta. Riigikokku pääsesid veel valimisliit Meie kodu on Eestimaa (5,9%, 6 kohta) ja valimisliit Parempoolsed (5%, 5 kohta).[1]

Valimiste järel moodustasid koalitsiooni KMÜ ja Keskerakond. Peaministriks sai KMÜ esinumber Tiit Vähi, kelle valitsus astus ametisse 17. aprillil 1995.[1]

1992. aasta Riigikogu valimiste järel moodustasid valitsuskoalitsiooni Isamaa, ERSP ja Mõõdukad. Mart Laari juhitud valitsus viis läbi küll ulatuslike reforme, kuid osalt valitsusliigmete kogenematuse tõttu räsisid valitsust mitmed skandaalid. Lisaks tekkisid sisemised vastuolud Isamaas, mille tulemusena erakond 1994. aastal lõhenes. Kui 1994. aasta septembris puhkes järjekordne skandaal rublade müügi üle Tšetšeeniasse, siis otsustas Riigikogu peaminister Laarile umbusaldust avaldada.[2]

Isamaa juhid soovisid uueks peaministriks tuua Eesti Panga presidendi Siim Kallase. Isamaas loodeti, et Kallase abil jääb erakond valitsusse ja saadakse rahuldav tulemus ka järgmistel Riigikogu valimistel. President Lennart Meri esitas Siim Kallase küll peaministrikandidaadiks, kuid Riigikogu teda valitsust moodustama ei volitanud. Riigikogu nõustus peaministrina toetama aga senist keskkonnaministrit Andres Tarandit, kelle juhitud valitsust kutsuti jõulurahuvalitsuseks, sest see jätkas vaid senise poliitika elluviimist ega teinud suuri otsuseid. Andres Tarandi valitsuses jätkasid samad erakonnad, mis olid moodustanud ka Laari valitsuse.[3]

Kõigest kuu aega pärast seda, kui Riigikogu oli Kallase peaministrikandidaadina maha hääletanud, asutas Kallas uue parempoolse ja liberaalse erakonna, mille nimeks sai Eesti Reformierakond. Uue erakonnaga ühines ka ELDP, mis oli eelmistel valimistel kandideerinud valimisliidus Isamaa.[4]

Valimissüsteem

[muuda | muuda lähteteksti]

Valimised toimusid 7. juunil 1994 vastu võetud Riigikogu valimisseaduse alusel. Uue seadusega suuri muudatusi valimissüsteemis ei tehtud. Siiski vähenes näiteks valimisringkondade arv kaheteistkümnelt üheteistkümnele ja muudeti ka mitut olemasolevat ringkonda.[5] Uued valimisringkonnad olid järgmised:

Lisaks kehtestas uus seadus, et valimisliite võivad moodustada vaid erakonnad, seega said kandideerida erakonnad, erakondade valimisliidud ja üksikkandidaadid. Kodanike valimisliidud ning muud organisatsioonid kaotasid õiguse kandidaate esitada.[5]

Veel kehtestas uus seadus nõude, et ringkonnamandaadi võis saada vaid juhul, kui kandidaat kogus ringkonnas isiklikult hääli vähemalt 10% lihtkvoodist. Sellega sooviti vältida olukordi, kus üks väga palju hääli saanud kandidaat toob Riigikokku ka väga vähe hääli saanud kandidaadid.[5]

Riigikogu mandaatide jaotus toimus kolmes etapis – kõigepealt tehti kindlaks isikumandaadi saanud kandidaadid, siis jagati ringkonnamandaadid ja viimaks kompensatsioonimandaadid. Kompensatsioonimandaadid jagati vaid nende nimekirjade vahel, mis kogusid üle riigi vähemalt 5% häältest. Kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutati modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodit, mis tagas, et nimekirja saadud kohtade arv Riigikogus oli proportsionaalne nimekirjale antud häälte arvuga.[5]

Nimekirjad ja kandidaadid

[muuda | muuda lähteteksti]

Valimistel kandideeris 16 nimekirja ja 12 üksikkandidaati. Kokku oli kandidaate 1256, seega ühele Riigikogu kohale kandideeris 12,4 inimest.[5]

Valimisliidud
Valimisliidu nimi Valimisliidu moodustajad Esinumber Kandidaate
Valimisliit Isamaa ja ERSP Liit (I/ERSP) Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei
Rahvuslik Koonderakond Isamaa
Mart Laar 109
Valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) Eesti Koonderakond
Eesti Maaliit
Eesti Maarahva Erakond
Eesti Pensionäride ja Perede Liit
Põllumeeste Kogu
Tiit Vähi 161
Valimisliit Meie Kodu On Eestimaa (MKOE) Eestimaa Ühendatud Rahvapartei
Vene Erakond Eestis
Viktor Andrejev 73
Valimisliit Mõõdukad Eesti Maa-Keskerakond
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei
Andres Tarand 101
Valimisliit Neljas Jõud Eesti Rohelised
Eesti Rojalistlik Partei
Kalle Kulbok 27
Valimisliit Parem Eesti/Eesti Kodanik Eesti Kodu
Eesti Rahva Jäägerpartei
Eesti Rahvuslik Eduerakond
Eesti Rahvuslik Erakond
Lõuna-Eesti Kodanike Erakond
Põhja-Eesti Kodanike Partei
Jüri Estam 67
Valimisliit Õiglus Eesti Demokraatlik Tööpartei
Õigusliku Tasakaalu Erakond
Vaino Väljas 105
Erakonnad
Erakonna nimi Esinumber Kandidaate
Eesti Demokraatlik Liit Miina Hint 18
Eesti Rahvuslaste Keskliit Henn Käärik 52
Eesti Reformierakond Siim Kallas 103
Eesti Sinine Erakond Heino Kiik 29
Eesti Talurahva Erakond Ants Aaman 51
Keskerakond Edgar Savisaar 114
Metsaerakond Ants Varblane 31
Parempoolsed Ülo Nugis 101
Tuleviku Eesti Erakond Jaanus Raidal 102

Üksikkandidaadid

[muuda | muuda lähteteksti]

Üksikkandidaatidena kandideerisid valimistel Lembit Annus, Aleksandr Dormidontov, Eldur Jõgimaa, Eino Korjus, Arnold Kuusik, Jüri Liiv, Jüri-Rajur Liivak, Priskilla Mändmets, Johannes Raidla, Harri Roop, Heikki Tann, Henn Täär.[5]

Valimiskampaania

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi majanduse seis oli oluliselt parem kui 1992. aastal, püsis inflatsioon endiselt kõrge ning mitu olulist majandusreformi oli endiselt pooleli. Valimistel üheks peamiseks teemaks oli omandi- ja maareformiga seonduv. Enamus erakondi lubas reformiprotsesse kiirendada ning kaitsta ka neid, keda reformid negatiivelt mõjutasid. Lisaks oli valimiste üks olulisemaid küsimusi maksusüsteem. Sotsiaalküsimustes olid olulisemad teemad pensionisüsteem ja noorte perede toetamine.[7]

Valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) vastandas end tugevalt senisele valitsuskoalitsioonile. Endast räägiti kui vanadest ja kogenud inimestest, kes lõpetavad Laari valitsuse reformidega kaasnenud ebaõigluse. Samuti väitsid KMÜ juhid, et valitsust saatnud skandaalid ja omavahelised vastuolud ilmestavad selgelt, et seniste valitsuserakondade noored ja kogenematud juhid ei suuda riiki edukalt juhtida. Kõike seda peegeldas ka KMÜ valimiste pealoosung "Kompetentsus, koostöö, kodurahu". Analüütikute arvates tõi KMÜ-le edu just skandaalidest ja reformidest väsinud rahvale rahu ning kindlustunde pakkumine.[4][7]

Reformierakond

[muuda | muuda lähteteksti]

Reformierakonna valimiskampaania sarnanes mitmes mõttes Isamaa 1992. aasta valimiskampaaniale. Siim Kallas kutsus erakonna valimiskampaaniat vedama oma vana tuttava Olav Osolini, kes juhtis reklaamibürood Kolm Karu. Osolini juhtimisel töötati välja erakonna tunnusgraafika ja reklaamistrateegia. Erakonna vapiloomaks valiti hoogsalt hüppav orav. Reklaamidel kasutati tumesiniseid ja erkkollaseid värve ning tänavatele seati üles hiiglaslikud 18-ruutmeetrised plakatid. Kampaania oli üles ehitatud peamiselt Siim Kallasele ja Valve Kirsipuule, kes koos esitasid erakonna pealoosungit "Arukus ausse, jõukus majja!". Samuti valmis biitlite „Yellow Submarine" viisil laul „Meil on Kallas, meil on Kirsipuu". Vaid mõned kuud tagasi loodud Reformierakond sai nii võimsat valimiskampaaniat lubada tänu mitmete pankurite ja ettevõtjate toetusele. Oluline osa erakonna valimiskampaania rahastamisel oli maksumaksjate klubil, mille liige ka Siim Kallas ise oli. Erakonna valimiskampaania lõplikud kulud küündisid 2,3 miljoni kroonini.[4][7]

Keskerakond

[muuda | muuda lähteteksti]

Keskerakonna valimiskampaania ei olnud ajakirjanike arvates nii isikukeskne kui KMÜ-l ja Reformierakonnal, kuna kardeti, et erakonna juht Edgar Savisaar paistab võrreldes teiste kandidaatidega liiga palju silma. Samas kasutas Savisaar mitmeid uuenduslikke vahendeid enda pildis hoidmiseks. Näiteks lasi erakonna esinumber jaotada Virumaal arvamuskaste ning jagas valijatele nimekaarte. Erinevate kokkulepete kaudu suudeti saada eetriaega telekanalites oma seisukohtade tutvustamiseks.[7]

Isamaa ja ERSP Liit

[muuda | muuda lähteteksti]

Valimisliit Isamaa ja ERSP Liit püüdis rahvast hirmutada juttudega vasakpöördest ja endiste kommunistide tagasitulekust juhul, kui KMÜ peaks valimised võitma. Valimiskampaanias kasutati eelkõige loosungeid "Valigem parem" ja "Valik mõtlevale inimesele". Samas ei võtnud rahvas enam Isamaa hirmujutte eriti tõsiselt. Samuti hoidis KMÜ Laari valitsuse skandaale pidevalt üleval ning tule alla võeti ka Isamaa eelmistel valimistel kasutatud loosungid "Plats puhtaks!" ja "Riik aitab neid, kes end ise aitavad".[4][7]

Riigikogu valimistest võttis osa 68,9% valijatest, mis on tänapäevani kõrgeim valimisaktiivsus Riigikogu valimitel alates 1992. aastast.[8] 5% künnis oli 27 034,95 häält, mille ületas 7 nimekirja.[9]

Valimiste ülekaalukas võitja oli Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kes sai ligi 175 000 häält, mis andis Riigikogus 41 kohta. Valimistel debüüdi teinud Reformierakond võitis 19 kohta. Kolmandaks tuli Keskerakond 16 kohaga. Eelmised valimised võitnud Isamaa sai koos ERSP-ga vaid 8 kohta. Kohti kaotas ka ametis oleva peaministri Andres Tarandi juhitud valimisliit Mõõdukad, kes sai ainult 6 kohta. Lisaks võitis valimisliit Meie Kodu On Eestimaa 6 kohta ja Isamaast lahku löönud Parempooled 5 kohta.[1]

NimekiriHääli%Mandaate+/–
Valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus174 24832,2341+24
Eesti Reformierakond87 53116,1919Uus
Keskerakond76 63414,1716+1
Valimisliit Isamaa ja ERSP liit42 4937,868-31
Valimisliit Mõõdukad32 3815,9966
Valimisliit Meie Kodu On Eestimaa31 7635,876Uus
Parempoolsed27 0535,005Uus
Valimisliit Parem Eesti/Eesti Kodanik19 5293,610-8
Tuleviku Eesti Erakond13 9072,570Uus
Valimisliit Õiglus12 2482,2700
Eesti Talurahva Erakond81461,510Uus
Valimisliit Neljas Jõud43770,810-8
Eesti Rahvuslaste Keskliit34770,640Uus
Metsaerakond32390,600Uus
Eesti Sinine Erakond19130,350Uus
Eesti Demokraatlik Liit3160,0600
Üksikkandidaadid14440,270
Kokku540 699100,001010
Kehtivaid hääli540 69999,07
Kehtetuid hääli51020,93
Hääli kokku545 801100,00
Valijaid/osavõtt791 95768,92
Allikas: VVK

Tulemused valimisringkondades

[muuda | muuda lähteteksti]
Valimisringkond KMÜ Reformi-erakond Kesk-erakond I/ERSP Mõõdukad MKOE Parem-poolsed Teised
% % % % % % % %
(1) Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine 21,8 25,3 16,0 7,4 4,0 11,8 2,8 10,9
(2) Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita 18,1 22,5 16,5 9,2 4,3 16,3 2,5 10,8
(3) Mustamäe ja Nõmme 25,2 23,6 12,9 10,6 4,6 9,0 2,4 11,6
(4) Harju (v.a. Tallinn)- ja Raplamaa 29,4 16,0 11,6 4,5 20,7 3,4 3,2 11,2
(5) Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa 35,5 22,2 16,6 5,9 8,1 0,6 1,9 9,3
(6) Lääne- ja Ida-Virumaa 30,4 10,4 24,0 8,5 4,0 7,8 3,2 11,7
(7) Järva- ja Viljandimaa 47,2 10,9 14,6 7,9 3,1 0,5 2,1 13,8
(8) Jõgeva- ja Tartumaa (v.a. Tartu) 44,9 9,2 9,1 5,8 3,7 5,2 7,8 14,2
(9) Tartu linn 18,4 18,1 9,7 16,3 4,7 5,4 7,6 19,9
(10) Põlva-, Valga- ja Võrumaa 40,2 6,6 6,2 5,2 2,1 1,0 17,4 21,1
(11) Pärnumaa 41,6 15,7 14,9 5,4 3,8 1,5 3,8 13,2

Valitud Riigikogu liikmed

[muuda | muuda lähteteksti]
Nimekiri Valituks osutunud kandidaadid Kokku
Valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus Juhan Aare (I), Toomas Alatalu (R), Jaak Allik (R), Lembit Arro (R), Endel Eero (R) Vahur Glaase (K), Rein Järlik (R), Ants Järvesaar (K), Ants Käärma (I), Raivo Kallas (R), Rein Kask (K), Märt Kubo (K), Tõnu-Reid Kukk (K), Ando Leps (R), Endel Lippmaa (I), Peeter Lorents (K), Harald Mägi (R), Ilmar Mändmets (R), Jaanus Männik (R), Talvi Märja (K), Mati Meos (K), Aavo Mölder (R), Villu Müüripeal (K), Eldur Parder (R), Ülo Peets (R), Jaan Pöör (K), Villu Reiljan (I), Arnold Rüütel (I), Mart Siimann (K), Arvo Sirendi (R), Eino Tamm (K), Juhan Telgmaa (R), Olev Toomet (R), Mai Treial (K), Elmar Truu (K), Ülo Uluots (R), Tiit Vähi (R), Andres Varik (R), Ülo Vooglaid (R), Andrus Öövel (I), Raoul Üksvärav (R) 41
Eesti Reformierakod Ignar Fjuk (K), Igor Gräzin (I), Tiit Käbin (I), Siim Kallas (I), Kaljo Kiisk (R), Valve Kirsipuu (R), Heiki Kranich (R), Kalev Kukk (K), Jürgen Ligi (K), Daimar Liiv (K), Andres Lipstok (I), Uno Mereste (I), Aap Neljas (K), Kristiina Ojuland (K), Paul-Eerik Rummo (R), Toomas Savi (I), Andres Taimla (K), Feliks Undusk (K), Toomas Vilosius (K) 19
Keskerakond Priit Aimla (R), Olav Anton (K), Arvo Haug (R), Arvo Junti (K), Rein Karemäe (R), Krista Kilvet (K), Tõnu Kõrda (K), Anti Liiv (R), Tiit Made (R), Siiri Oviir (R), Valve Raudnask (K), Aino Runge (K), Edgar Savisaar (I), Liina Tõnisson (R), Mart Ummelas (K), Andra Veidemann (K) 16
Valimisliit Isamaa ja ERSP Liit Jüri Adams (K), Jaanus Betlem (K), Toivo Jürgenson (K), Tunne Kelam (K), Mart Laar (K), Tõnis Lukas (R), Tiit Sinissaar (K), Lauri Vahtre (K) 8
Valimisliit Mõõdukad Liia Hänni (K), Vambo Kaal (K), Eiki Nestor (K), Raivo Paavo (K) Mihkel Pärnoja (K), Andres Tarand (I) 6
Valimisliit Meie Kodu On Eestimaa Viktor Andrejev (K), Sergei Issakov (K), Sergei Ivanov (R), Nikolai Maspanov (K), Igor Sedašev (K), Valentin Strukov (K) 6
Parempoolsed Vootele Hansen (K), Karin Jaani (K), Kaido Kama (I), Ülo Nugis (K), Enn Tarto (K) 5
I – isikumandaat, R – ringkonnamandaat, K – kompensatsioonimandaat

Isikumandaadiga pääses Riigikokku 15 saadikut: KMÜ-st 6, Reformierakonnast 6, Keskerakonnast 1, Mõõdukatest 1 ja Parempoolsetest 1.

Ringkonnamandaadid (34) jaotusid järgnevalt: KMÜ sai 21, Keskerakond 7, Reformierakond 4, I/ERSP 1 ja MKOE 1.

Kompensatsioonimandaate (52) sai KMÜ 14, Reformierakond 9, Keskerakond 8, I/ERSP 7, Mõõdukad 5, MKOE 5 ja Parempoolsed 4.

Kõige rohkem hääli sai valimisliidu KMÜ nimekirjas kandideerinud Arnold Rüütel (17 189 häält) ja kõige väiksema häälte arvuga osutus valituks sama valimisliidu nimekirjas kandideerinud Tõnu-Reid Kukk (98 häält). Võrreldes eelmiste valimistega suurenes ringkonnamandaatide osakaal: 1992. aasta valimistel oli neid 24, 1995. aastal aga 34.[5]

Isikumandaadi saanud kandidaadid

[muuda | muuda lähteteksti]
Nimi Kvoote Hääli
Arnold Rüütel 3,409 17189
Edgar Savisaar 2,390 13699
Andres Tarand 2,107 11422
Siim Kallas 1,968 10459
Uno Mereste 1,735 10806
Kaido Kama 1,631 8225
Tiit Käbin 1,622 9812
Juhan Aare 1,471 8433
Toomas Savi 1,373 6306
Andres Lipstok 1,324 6289
Villu Reiljan 1,299 6800
Endel Lippmaa 1,246 7540
Ants Käärma 1,163 5818
Andrus Öövel 1,098 5839
Igor Gräzin 1,002 5570

Valitsuse moodustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast valimistulemuste selgumist teatas KMÜ peaministrikandidaat Tiit Vähi, et näeb võimalike koalitsioonipartneritena nii Reformierakonda, Keskerakonda kui ka Parempoolseid. Kõigepealt aususid läbirääkimisi pidama KMÜ ja Reformierakond, kuigi KMÜ enda sees ei toetanud Põllumeeste Kogu liitu Reformierakonnaga. Reformierakond polnud samuti vaimustatud koos vasakpoolse Maaliidu Ühendusega valitsuses olemisest, kuid erakond opositsiooni jääda ka ei soovinud. Nähes, et Keskerakond jääb valitsusest välja, tegi Edgar Savisaar Siim Kallasele ettepaneku moodustada koalitsioon Reformierakonna, Keskerakonna ja teiste Riigikogu erakondade vahel ning jätta KMÜ opositsiooni. Reformierakonnale pakkus Savisaar nii peaministri kui ka Riigikogu esimehe kohta. Uue Riigikogu koosseisu kokkukokkutulemisel järel valiski nn alternatiivne koalitsioon Riigikogu esimeheks reformierakondlase Toomas Savi, samas kui KMÜ toetas Ülo Nugise kandidatuuri. Vähi pidas sellist Reformierakonna käitumist reetmiseks ning loobus Reformierakonnaga läbirääkimiste pidamisest.[4][10]

23. märtsil 1995 nimetas president Lennart Meri Tiit Vähi peaministrikandidaadiks. Sama päeva õhtul teatas Vähi, et teeb Keskerakonnale ettepaneku koalitsioonikõneluste alustamiseks. 31. märtsil kirjutasid KMÜ ja Keskerakond alla valitsuse moodustamise leppele ning 5. aprillil andis Riigikogu Tiit Vähile volitused valitsuse moodustamiseks. Tiit Vähi juhitud valitsus andis ametivande 17. aprillil 1995.[4][10]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Villu Varjas (22. jaanuar 2015). "RIIGIKOGU VALIMISED 1995: Rüütli abiga võitsid mäekõrguselt Koonderakond ja Maarahva Ühendus". delfi.ee. Vaadatud 20.12.2022.
  2. Villu Varjas (19. jaanuar 2015). "RIIGIKOGU VALIMISED 1995: Valitsuste vankudes valimistele vastu". delfi.ee. Vaadatud 12.01.2023.
  3. Kalle Muuli (2012). Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tallinn: Tulimuld. Lk 258–279. ISBN 9789949306855.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Kalle Muuli (2014). Kodanike riik. Reformierakond loomisest kuni tänapäevani. Tallinn: Menu. Lk 79–95. ISBN 9789949549078.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Alo Heinsalu, Arne Koitmäe, Leino Mandre, Mihkel Pilving, Priit Vinkel (2015). "Valimised Eestis 1992-2015. Statistikat ja selgitusi" (PDF). Vabariigi Valimiskomisjon. Tallinn. Vaadatud 21.12.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. "Riigikogu valimise seadus". Riigi Teataja. Vaadatud 21.12.2022.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Villu Varjas (21. jaanuar 2015). "RIIGIKOGU VALIMISED 1995: erakonnad lubasid valijatele kõike alates omandireformist kuni surmanuhtluseni". delfi.ee. Vaadatud 12.01.2023.
  8. "Statistika ja analüüs". Vabariigi Valimiskomisjon. Vaadatud 21.12.2022.
  9. "Valimispäev". Vabariigi Valimiskomisjon. Vaadatud 21.12.2022.
  10. 10,0 10,1 Urmo Kübar, Enno Tammer (2001). 10 aastat uut Eestit. Tallinn: Tänapäev, Eesti Päevaleht. Lk 131. ISBN 9985620135.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]