1952. aasta Egiptuse revolutsioon

1952. aasta Egiptuse revolutsioon
	Osa Aafrika ja Aasia dekolonisatsioonist
	Revolutsiooni juhid Muḩammad Najīb ja Jamāl ‘Abd an-Nāşir
Toimumisaeg	23. juuli 1953
Toimumiskoht	Egiptus
Tulemus	Revolutsioon õnnestub Muhammad Ali dünastia kukutatakse; Rajatakse Egiptuse Vabariik; Lõppeb Suurbritannia mõjuvõim Egiptuses; Sudaan iseseisvub; Algab Nasseri ajastu; Revolutsioonilaine araabia maades; Algab Araabia külm sõda;
Osalised
Egiptuse Kuningriik ; Toetus: ; Suurbritannia	Vabade Ohvitseride Liikumine ; Toetus: ; Ameerika Ühendriigid ; Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Farouk; Ahmed Naguib el-Hilaly	Mohammed Naguib; Gamal Abdel Nasser; Anwar Sadat; Khaled Mohieddin; Abdel Latif Boghdadi; Abdel Hakim Amer; Gamal Salem; Salah Salem; Zakaria Mohieddin; Hussein el-Shafei; Hassan Ibrahim; Kamal el-Din Hussein; Abdel Moneim Amin

1952. aasta Egiptuse revolutsioon (ka 23. juuli revolutsioon, araabia keeles ثورة 23 يوليو 1952‎) oli märkimisväärsete poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste aeg Egiptuses, mis algas 23. juulil 1952, kui Vabade Ohvitseride Liikumine (VOL) kukutas kuningas Fārūq I-se.^[3] Vabade Ohvitseride Liikumist juhtisid Muḩammad Najīb ja Jamāl ‘Abd an-Nāşir. Revolutsioon juhatas pani alguse revolutsioonide lainele araabia maades ja Aafrikas, kiirendas dekoloniseerimise protsessi ning külma sõja Kolmanda Maailma väljaarenemist.

Kuigi VOL oli algselt organiseerunud vastumeelsusest kuningas Faroukile, olid liikumisel laiemad poliitilised eesmärgid. Revolutsiooni esimese kolme aasta jooksul tegutsesid vabad ohvitserid Egiptuses ja Sudaanis konstitutsioonilise monarhia ja aristokraatia kaotamise, vabariigi loomise, Briti okupatsiooni lõpetamise ning Sudaani iseseisvumise nimel (Sudaan oli Egiptuse ja Suurbritannia kondomiinium).^[4] Revolutsioonivalitsust iseloomustas küllalt radikaalne rahvuslus ja antiimperialism, mis väljendus eriti araabia rahvusluses ja mitteühinemispoliitikas.

Revolutsioonile vastandusid Lääne koloniaaljõud, eriti Ühendkuningriik, mis oli aastast 1882 Egiptust okupeerinud, ning Prantsusmaa. Mõlemad Euroopa suurriigid olid mures enda Aafrika ja araabia kolooniates pead tõstvate rahvuslike liikumiste pärast. Lisaks oli väljakutseks konflikt Iisraeliga, VLO suurendas Egiptuse niigi kaalukat toetust palestiinlastele. Egiptuse mured kulmineerusid revolutsiooni viiendal aastal, kui aastal 1956 tungisid Egiptusse Suessi kriisi (Egiptuses kolmepoolne agressioon) käigus Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Iisrael. Kuigi sõjaliselt kanti ränki kaotusi, nägid egiptlased seda enda poliitilise võiduna, kuna rahvuslikuks häbimärgiks saanud Suessi kanal oli lõpuks uuesti Egiptuse käes. Suessi kriisiga saavutatu valas õli tulle ka muudele rahvuslikele revolutsioonidele Aafrikas ja araabia maades.

Revolutsiooni esimese 15 aastaga algatati suuremahulised põllumajandusreformid ja industriaalprogrammid, mis viisid enneolematu taristuehituse ja linnastumiseni. 1960. aastateks oli Egiptuse poliitiline suund araabia sotsialism ning plaanimajandus. Opositsioon suruti maha ning kehtestati üheparteisüsteem, ettekäändeks toodi hirm Lääne-toetusel toimuva kontrarevolutsiooni ees, usuäärmuslus, potentsiaalne kommunistlik infiltreerumine ja konflikt Iisraeliga. Poliitpiirangud jäid jõusse kuni president Anwar as-Sādāt ametiajani alates 1970. aastast. Anwar Sadat pööras palju revolutsiooniga tehtut tagasi.

Revolutsiooni algne edu andis inspiratsiooni mitmetele teistele Aafrika ja araabia koloniaalvõimuvastastele liikumistele, nt Prantsuse Alžeeriale. Kogu maailmajaos kukutati nendel aastatel läänemeelseid monarhe ja valitsusi.

Egiptuse revolutsiooni aastapäeva tähistatakse iga aasta 23. juulil.

Vaata ka

Viited

↑ Wilford, Hugh (2013). America's Great Game: The CIA's Secret Arabists and the Making of the Modern Middle East. Basic Books. Lk 135–139. ISBN 9780465019656. ... whether or not the CIA dealt directly with the Free Officers prior to their July 1952 coup, there was extensive secret American-Egyptian contact in the months after the revolution.
↑ Egypt as Recipient of Soviet Aid, 1955-1970 KAREL HOLBIK ja EDWARD DRACHMAN, Zeitschrift für die gesamte Staatswissenschaft / Journal of Institutional and Theoretical Economics, Bd. 127, H. 1. (jaanuar 1971), lk 137-165
↑ Matthew, Holland (1996). America and Egypt: From Roosevelt to Eisenhower. United States of America: Praeger. Lk 27. ISBN 0-275-95474-9.
↑ Lahav, Pnina. "The Suez Crisis of 1956 and its Aftermath: A Comparative Study of Constitutions, Use of Force, Diplomacy and International Relations". Boston University Law Review.

Kirjandus

Watry, David M. Diplomacy at the Brink: Eisenhower, Churchill, and Eden in the Cold War. Baton Rouge: Louisiana State University Press, 2014.

Välislingid

Egyptian revolution 25/01/11
The Long Revolution
Egyptian Royalty by Ahmed S. Kamel, Hassan Kamel Kelisli-Morali, Georges Soliman and Magda Malek.
L'Egypte d'antan... Egypt in Bygone Days by Max Karkegi.

[1] Wilford, Hugh (2013). America's Great Game: The CIA's Secret Arabists and the Making of the Modern Middle East. Basic Books. Lk 135–139. ISBN 9780465019656. ... whether or not the CIA dealt directly with the Free Officers prior to their July 1952 coup, there was extensive secret American-Egyptian contact in the months after the revolution.

[2] Egypt as Recipient of Soviet Aid, 1955-1970 KAREL HOLBIK ja EDWARD DRACHMAN, Zeitschrift für die gesamte Staatswissenschaft / Journal of Institutional and Theoretical Economics, Bd. 127, H. 1. (jaanuar 1971), lk 137-165

[:0-3] Matthew, Holland (1996). America and Egypt: From Roosevelt to Eisenhower. United States of America: Praeger. Lk 27. ISBN 0-275-95474-9.

[4] Lahav, Pnina. "The Suez Crisis of 1956 and its Aftermath: A Comparative Study of Constitutions, Use of Force, Diplomacy and International Relations". Boston University Law Review.

[1]