Mine sisu juurde

Ingeri

Allikas: Vikipeedia
Ingeri (kollane) Peterburis ja seda ümbritsevas Leningradi oblastis, mille halduskeskus Gattšina linn on tähistatud punase täpiga

Ingeri ehk Ingerimaa (soome Inkeri, rootsi ja saksa Ingermanland, vene Ингерманландия, Ингрия, Ижорская земля, ladina Ingria, inglise Ingria) on ajalooline piirkond Loode-Venemaal Peterburi ümbruses ja Leningradi oblasti lääneosas.

Ingeri piirneb läänes Narva jõega, loodes Narva, Lauga ja Koporje lahega. Narva ja Lauga lahe vahel asub Kurkula poolsaar ning Lauga ja Koporje lahe vahel Soikkola poolsaar.

Põhjas on ajalooline piir Karjala (ja Soomega) mööda Sestra jõge (soome keeles Rajajoki 'piirijõgi' või Siestarjoki). Kirdes on piiriks Neeva laht ja Laadoga järv. Idapiiriks on Laadoga järve suubuv Lava jõgi.

Lõunapiir kulgeb Narva jõe lisajõgedest Pljussast ja Petäjoest ida suunas.

Ingeri ja Karjala 1740. aastail

Ingerimaa põlisrahvad olid läänemeresoome hõimud vadjalased ja isurid. Arvatakse, et vadjalased tulid Ingerisse kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimesed teated vadjalaste kohta pärinevad 11. sajandist. Isurid arvatakse olevat sõja- ja rüüsteretkede tõttu tühjaks jäänud Ingerimaale rännanud 10. sajandil Karjalast. Esimesed teated isurite kohta pärinevad 12. sajandist. Tõenäolisem on siiski, et mõlema rahva esivanemad on nendel aladel elanud juba tuhandeid aastaid.

Isurid elasid Soome lahe rannikul ja Põhja-Ingeris Lempaalas. Praegu elavad isurid mõnes Ingeri põhja- ja loodeosa külas Lauga jõe alamjooksul, Kurkula ja Soikkola poolsaarel ning Hevaa jõgikonnas. Isureid elas Venemaal 2002. aasta rahvaloenduse järgi 327, neist 177 elas Leningradi oblastis ning 53 Peterburis. 53,1% neist rääkis isuri keelt emakeelena. 1989. aastal elas Venemaal 449 isurit.[1]

Ajalooallikate, keele- ja arheoloogiaandmete järgi ulatus vadjalastega asustatud ala vanasti kaugele nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste ala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Ižora jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova linna jooneni lõunas. Praegu kõneldakse vadja keelt vaid Laukaa jõe suudme ääres Jõgõperä, Liivtšülä ja Luuditsa külas. 2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast, kellest vaid 12 elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis. Tõenäoliselt on tegemist inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased hoopis "teiste rahvaste" hulka.[2] 2008. aastal said vadjalased Leningradi oblastis põlise väikerahva (vene keeles коренные малочисленные народы) staatuse.[3] Viimastel aastatel on vadjalaste asualale ehitatud Ust-Luga sadamakompleks ja plaanis on rajada sinna ka kuni 70 000 elanikuga linn.[4]

12. ja 13. sajandil hakkasid Ingerisse elama asuma idaslaavlased. Kalastamise, karjakasvatuse ja põlluharimisega tegelevad vadjalased ja isurid läksid algul Novgorodi vabariigi võimu alla ning nendest sai õigeusulised.

Rootsi võimu ajal, 17. sajandil, asusid Ingerisse elama ka rootslased ja suur hulk soomlasi. Soomlased rändasid Ingerisse algul Karjala kannaselt, Äyräpää kihelkonnast, hiljem kaugemalt, Savo maakonnast. Nende järeltulijatest tekkisid äyrämöiste ja savakote hõimud, hilisemate ingerisoomlaste ehk ingerlaste esivanemad. Kolmas soomlaste rühm tekkis Narva ja Laukaa jõe vahelisel alal (nn narvusi soomlased). See rühm sai alguse tänu Soome lahe saarte ja ranniku külade tihedale kaubavahetusele Virumaaga.[5]

Äyrämöiste peamised asualad olid Kesk-Ingeri põhjaosad ja kagunurk ning Põhja-Ingeri lääneosa, savakod elasid Kesk-Ingerimaa lõunaosas, Ida-Ingeris ning Põhja-Ingeri lõuna- ja idaosas.[5] 17. sajandi jooksul Ingeri alad soomestusid, nii et kui Venemaa põhjasõja käigus (17001721) Ingerimaa vallutas, oli soomlaste arv kasvanud juba 70 000ni ehk 75%ni elanikkonnast.[6] Geograaf Peter von Köppeni uurimuste järgi elas Ingeris 1849. aastal 5148 vadjalast, 15 600 isurit, 29 243 äyrämöist ja 43 080 savakot, ehk kokku 72 323 soomlast.[7]

Ala venestumine sai hoogu Peterburi rajamisega, ehkki veel 20. sajandi alguses ümbritsesid impeeriumi pealinna peamiselt soomekeelsed külad. 19. sajandi lõpul rändas Ingerimaale välja ka palju eestlasi, mistõttu lisaks ingeri ja vene küladele tekkis sinna hulganisti eesti külasid. Enamik Ingerimaal elanud eestlasi evakueeriti teise maailmasõja ajal, 1943. aasta hilissügisel Eestisse. Tagasi Ingerimaale pöördusid neist väga vähesed.

Soomeugrilaste kultuur ja keel Ingerimaal on välja suremas. Vadjalased on peaaegu välja surnud, isureid on Lääne-Ingerimaal veel mõnisada. Ka ingerisoomlasi on Ingeris praegu vähe ning needki on paljus venestunud (1937. aastal keelati väikerahvuste omakeelsete koolide tegevus). Veel 1926. aasta rahvaloenduse järgi tuvastas ennast nn Leningradi soomlastena 126 000 inimest,[7] teiste andmete kohaselt oli soomlasi samal ajal isegi 160 000[6] 1928. aastal algas Nõukogude Liidus (sund)kollektiviseerimine ja korraldati esimene massiküüditamine. 1939. aastaks tapeti vähemalt 13 000 soomlast, vangilaagris viibis vähemalt 37 000. 1942. aastal küüditati ligi 30 000 inimest Siberisse. 1943.–1944. aastal evakueeriti Eesti kaudu Soome üle 60 000 soomlase. Enamik neist naasis, kuid nad hajutati Sise-Venemaa oblastitesse ja neil keelati elada Ingeris. 20 aasta vältel viidi Ingerimaalt ära umbes 110 000 inimest ehk 97% elanikest. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil elas Nõukogude Liidus 67 359 soomlast, neist umbes veerand Karjalas, teine veerand Eestis, kolmas Leningradi oblastis ja ülejäänud mujal. Leningradi oblasti elanikkonnast (Peterburi arvestamata) moodustasid soomlased 1989. aastal umbes 1%. 1990. aastatel anti ingerlastele õigus asuda ümber Soome. Kümne aastaga kasutas seda õigust 20 000 soomlast.[8]

 Pikemalt artiklis Ingeri ajalugu
Ingeri lipp ja vapp

Hilisel rauaajal (viikingite ajal), alates 750. aastatest oli Ingerimaa sillapea varjaagide kaubateel Ida-Euroopaga. Kujunes välja varjaagide aristokraatia, kust pärinesid hilisemad Vana-Vene valitsejad.

Novgorodi vabariigi koosseisu kuulunud maa-alad 16. sajandil, sh Vadja viiendik ja Šeloni viiendik, Ingeris

Ingerimaa ja sellest lääne suunas asuv Vadjamaa kuulusid ajaloolise Novgorodimaa koosseisu, Vadja viiendiku ja Šeloni viiendikuna.

Rootslased hakkasid nimetama seda piirkonda Ingermanlandiks (ladina keeles Ingria). Selle nime olevat maa saanud Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegärd Olofsdotteri järgi, kes 1019. aastal abiellus Jaroslav Targaga. Tütrele anti kaasavaraks Staraja Ladoga ümbruse maad, mida haldasid Novgorodi Vabariigi võimu all olevad Rootsi jarlid.

12. sajandil liideti Lääne-Ingerimaa Novgorodiga. Järgnevatel sajanditel peeti Ingerimaa kui Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendava kaubatee pärast palju sõdu, peamiselt Venemaa ja Rootsi vahel, kuid sageli olid kaasatud ka Taani ja Saksa ordu. Rootslased rajasid 1300. aastal Torkel Knutssoni juhtimisel Neeva jõe suudmealale Landskrona kindluse, Taani rajas oma valduste piirilinnuseks Narva linnuse, mida Liivi ordu oma võimuperioodil edasi ehitas. 1478. aastal liideti Vadja viiendikuna Novgorodi Vabariigi koosseisus olnud Ingerimaa Moskva suurvürstiriigiga. 1492. aastal rajasid venelased Narva jõe vastaskaldale Jaanilinna kindluse. Vene võim tõi kaasa õigeusustamise, mis algas juba 13. sajandi esimesel poolel. Et jumalateenistused olid slaavikeelsed, tõi see kaasa ka teatava venestumise.

Liivi sõjas vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaa Venemaa tsaaririigilt ning Ingerimaa maa-alad liideti 15801595 aastal Rootsi kuningriigi aladega. 1590.–1595. aastal toimunud Vene-Rootsi sõja lõpetanud Täyssinä rahulepinguga 1595. aastal loovutati piirkond Ingerimaal Jaanilinnast Käkisalmini jälle Venemaa tsaaririigile.

1609. aastal Segaduste ajal okupeeris Rootsi armee Jakob De la Gardie juhtimisel järk-järgult Loode-Venemaa alad Käkisalmi läänist Novgorodini (vt Ingeri sõda, Stolbovo rahu).

Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahuga läks piirkond koos Ingerimaa kindluste Jaanilinna, Jami, Koporje, Nöteborg ja Kexholmiga Rootsile tagasi ning jäi 1617.–1721. aastaks Rootsi krooni valdusse (vt Rootsi Ingeri). 1656. aastal alanud Vene-Rootsi sõjas hõivasid Vene tsaaririigi väed 1658. aasta alguses Vasknarva ning ründasid ka Narva linnust, Jamburgi ja Koporjet. Sõja lõpetas 1658. aasta lõpus Rootsi ja Venemaa vahel Narva lähedal Vallisaare mõisas sõlmitud Vallisaare vaherahu, kuid piirkonna elanikkonnast oli alles jäänud vaid 1/3 sõjaeelsest rahvastikust (vt Ingerimaa kubermang ja Käkisalmi lään ning Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner).

1700. aastal alanud põhjasõjas liikus Vene tsaaririigi eelvägi läbi Ingeri Narva alla, vallutades teel ka Jama ja Koporje kindluse. Pärast kaotust Narva all taganesid Vene väed Novgorodi ning jätsid Jama ja Koporje kindluse maha. Venemaa sõjaline tegevus aktiveerus 1702. aastal, kui 22. oktoobril vallutati Nöteborgi kindlus. 1703. aasta 12. mail (1. mail vkj) vallutati Nyenskansi kindlus koos Nyeniga. Nöteborgi vallutamise järel nimetati linn Schlüsselburgiks ning Nyeni linna kohale asutas Vene tsaar Peeter I Peterburi linna. 1721. aastal sõlmitud Uusikaupunki rahulepinguga langes Ingerimaa taas Venemaa kätte.

1704. aastaks Neeva suudme piirkonna ning vallutatud piirkonna haldamiseks moodustati 1706. aastal Moskva tsaaririigi Ingerimaa kubermang. Kubermangu keskus oli kuni 1710. aastani Schlüsselburg ja pärast seda juba Peterburi, 1710. aastal nimetati ka Ingerimaa kubermang ümber Peterburi kubermanguks.

23. aprillil 1917. aastal toimus Ingeris moodustatud Soitthu ühingu kongress, millel oli idee luua Ingeri autonoomia. Kolmandal kongressil loodi kohalikud nõukogud, mille bolševikud laiali ajasid. Paljud nõukogude liikmed põgenesid Soome ja Eestisse.

Pärast oktoobrirevolutsiooni (1917. aastal) püüti Ingeri pataljoni (ülem Aleksander Tynni) ja Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus, nn Volossovo mäss, mis sai alguse Lääne-Ingerist Iljussa külast, kus kohalik rahvas astus nõukogude võimu vastu välja).

Eestis loodud ingerlastest pataljon osales Eesti vabadussõjas. 1918. aasta kevadest kuni 1919. aasta sügiseni toimus Ingerimaal vabadussõja ja Vene kodusõja käigus relvastatud kokkupõrkeid. Ingerimaal toimus vene valgekaartlaste Loodearmee I ja II pealetung Petrogradile. 1920. aastal Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepinguga läks Ingerimaa äärmine lääneosa Eestile. Samal aastal sõlmitud Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepinguga jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale.

1928. aastal hakati Ingeris moodustama kolhoose ja likvideerima vana talusüsteemi. Sellega kaasnesid repressioonid. 1929.1931. aastal küüditati Ingerimaalt Ida-Karjalasse, Hibiinidesse, Kasahstani ja Kesk-Aasiasse u 18 000 inimest.1935.1936. aastal puhastati peamiselt Põhja- ja Lääne-Ingeri piirialasid "ebausaldatavast elemendist. Repressioonid saavutasid haripunkti 1937.–1938. aastal. 1929.–1938. aasta tagakiusamiste ajal vangistati ja küüditati Ingerimaal elanud soomlastest 40–45%, u 40 000 – 50 000 inimest. Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed.

Eriti karmistusid repressioonid teise maailmasõja ajal. Leningradi blokaadi jäänud ingerisoomlastest asustati 1941./1942. aasta talvel umbes 20 000 – 30 000 inimest Siberisse. Kesk- ja Lääne-Ingeri alad vallutas Saksa Wehrmachti väegrupp Nord 18. armee, kelle kätte jäi üle 60 000 soomlase. Sõjaviletsus ja nälg sundisid soomlasi lahkuma oma elualadelt Eestisse. Mitu tuhat ingerisoomlast viidi karantiinilaagritesse Eestis ja mujal. Saksa ja Soome vahelise lepingu alusel algas 1943. aasta kevadel ingerisoomlaste vabatahtlik ümberasumine Soome. Paldiski sadamast viidi Soome kokku 63 000 ingerisoomlast. Nad asusid elama peamiselt Häme, Turu ja Pori ning Uusimaa lääni. Nad said tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda. Osa soomlastest, umbes 3000 inimest, jäi Eestisse. 19. septembril 1944. aastal sõlmis Soome Nõukogude Liiduga vaherahu, millega ta kohustus tagastama sõja ajal interneeritud Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas ingerisoomlased.

Pärast teist maailmasõda sai ingerlaste üheks tähtsamaks elukohamaaks Eesti. Ingerlaste massiline siirdumine Eestisse algas juba sõja ajal, mil siia jäi elama umbes 3000 soomlast. Kohe pärast sõda hakkasid Sise-Venemaale deporteeritud soomlased rändama Eestisse, mis oli ahvatlev majandusliku paremuse ning religiooni, kultuuri ja keele sarnasuse pärast. 1947.1950. aastal saatsid Nõukogude võimuorganid enamiku ingerlasi maalt välja, aga 1950. aastate teisel poolel hakkasid nad pöörduma jälle tagasi.

Samal ajal avanes võimalus Ingerisse tagasi minna, aga seal ootasid ees konfliktid mujalt tulnud uusasukatega ning sõja ajal hävinud elamud. 1959. aasta rahvaloenduse andmetel moodustasid ingerisoomlased Eestis suuruselt teise rahvusvähemuse – sel ajal elas siin 16 699 inimest.[9]

1990. aastatel ingerisoomlased rehabiliteeriti ning neile anti luba Soome emigreeruda. Selleks ajaks oli Ingerisse alles jäänud 20 000 soomlast. Nad olid oma kodumaal vähemusse jäänud, muu hulgas venelaste massilise sisserände tõttu. 18 000 soomlast elas Ida-Karjalas ja umbes 17 000 Eestis. Tuhandeid oli veel Siberis, Kesk-Aasias ja mujal.

Nõukogude aja lõpul hakkasid ingerisoomlased aktiivselt kultuurielu edendama. 1988. aasta oktoobris asutasid ingerlased nii Eestis kui ka Peterburis kultuuriseltse.

Ingeri ajaloolised kihelkonnad ja mõned külad

[muuda | muuda lähteteksti]
Ingerimaa kihelkonnad 1925. aasta paiku

Põhja-Ingeri

[muuda | muuda lähteteksti]

Lõuna-Ingeri

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. "Isurid", Fenno-Ugria Asutuse koduleht. Vaadatud: 8.07.2009.
  2. "Vadjalased", Fenno-Ugria Asutuse koduleht. Vaadatud: 8.07.2009.
  3. "Vadjalased tunnistati põliseks väikerahvaks", Fenno-Ugria Asutuse koduleht, 28.10.2008. Vaadatud: 8.07.2009.
  4. "Laugasuu linnaehitus vadjalaste aladel ei edene" Fenno-Ugria Asutuse koduleht, 03.02.2009. Vaadatud: 8.07.2009.
  5. 5,0 5,1 Saressalo, Lassi (toim.) "Ingeri – Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist". Tampere Muuseumide väljaanne 56, Tampere, 2000, lk 16.
  6. 6,0 6,1 Ingerimaa ajalugu, Eesti Ingerisoomlaste Liidu koduleht. Vaadatud: 8.07.2009.
  7. 7,0 7,1 Saressalo, Lassi (toim.) "Ingeri – Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist". Tampere Muuseumide väljaanne 56, Tampere, 2000, lk 17.
  8. Ingerisoomlased (ingerlased), Fenno-Ugria Asutuse koduleht. Vaadatud: 8.07.2009.
  9. Anepaio, Terje "Soomlased" Lk 438–440.
  • August Nigol. "Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal". Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse "Postimehe" trükk, 1918.
  • Terje Anepaio. "Soomlased". // "Eesti rahvaste raamat. Rahvusvähemused, -rühmad ja -killud". Koostaja Jüri Viikberg. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998. Lk 437–445.
  • "Ingeri. Jutustus Ingerimaa rahvastest ja kultuurist". Koostaja Lassi Saressalo, eesti keelde tõlkinud Toomas Huik ja Maris Urb. Tampere Muuseumide väljaanne 56. Tampere: Tampere Muuseumid ja Tampere Kultuuriamet, 2000.
  • "Ingeri kiriku ristitee". Koostaja Villu Jürjo. Narva: EELK Narva Aleksandri kogudus, 2011.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]