Velaar

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Velaar ehk pehmesuulaehäälik on kaashäälik, mille hääldamisel puudutab keel pehmet suulage või liigub selle poole, näiteks [k], [x] ja [ŋ].^[1]

Eesti keeles on velaarid [k]-häälik ning alveolaarne /n/ hääldatakse velaarse [ŋ] häälikuna siis, kui see paikneb sõnas või kahe sõna piiril enne foneemi /k/, näiteks kanga [kɑŋːkɑ] või on küll [oŋ kylː].^[2]

Rahvusvahelises foneetilises tähestikus IPA on järgmised pehmesuulaehäälikud:

IPA	Kirjeldus	Näide
IPA	Kirjeldus	Keel	Ortograafia	IPA
ŋ	velaarne nasaal
k	helitu velaarne sulghäälik
ɡ	heliline velaarne sulghäälik
x	helitu velaarne frikatiiv
ɣ	heliline velaarne frikatiiv
ɰ	velaarne aproksimant
kʼ	velaarne ejectiiv

Vaata ka

Bilabiaal ehk huulhäälik
Labiodentaal
Alveolaar ehk hambasombuhäälik
Postalveolaar
Palataal
Larüngaal ehk kõrihäälik

Viited

↑ "Velaar". Foneetika sõnastik. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. november 2023. Vaadatud 14. novembril 2023.
↑ Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras (2016). Eesti keele hääldus. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 66, 105.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1] "Velaar". Foneetika sõnastik. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. november 2023. Vaadatud 14. novembril 2023.

[2] Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras (2016). Eesti keele hääldus. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 66, 105.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1]