Madagaskari ajalugu

Madagaskari ajalugu on India ookeanis Aafrika mandri kaguranniku lähedal asuva saareriigi ajalugu.

Madagaskarit on esimest korda mainitud arvatavasti 1. sajandil pKr. Araabia ja Aafrika mandri idaranniku vahelistel kaubateedel paiknevat Madagaskarit tundsid araablased tõenäoliselt juba 4. sajandil. Araabia rändurid kirjeldasid seda 10. sajandil. On võimalik, et 11. sajandil tundsid Madagaskarit hiinlased. Eurooplased jõudsid Madagaskarile 1500. aastal.

Kõige vanemad inimese jäljed Madagaskarilt pärinevad rauaajast. 1. sajandil saabus sinna malai-polüneesia päritolu rahvastik. Järgnevatel sajanditel asustati Madagaskar mitmes etapis. Asunike saabumine mitmes laines tingis rahvastiku etnilise diferentseerumise. Enne eurooplaste saabumist oli Madagaskari majanduslik põhijõud kaubandus, millega tegelesid Madagaskari põhjarannikul elanud araablased. 14. sajandil hakkasid Madagaskari keskosa asustama merinade esivanemad. 15. sajandil hakkas arenema orjakaubandus.

Esimesed eurooplased Madagaskaril olid portugallased, kes rohkem kui sajandi vältel kasutasid Madagaskarit tugipunktina teel Indiasse. 17. sajandil hakkasid Madagaskaril kanda kinnitama prantslased, kes ammutasid sealt odavat tööjõudu ümberkaudsetel saartel paiknevatesse istandustesse. 17. ja 18. sajandi vahetusel sai Madagaskarist vange orjadeks müüvate piraatide baas. Pärast nende alistamist tugevdas Prantsusmaa oma majandusliku positsiooni ning hakkas rannikule rajama faktooriaid, võttes eesmärgiks Madagaskari koloniseerimise. 18. ja 19. sajandi vahetusel oli poliitiliselt nõrgenenud Prantsusmaa rivaal konkurentsis mõju pärast Madagaskaris Inglismaa. Aastal 1896 tunnustas Inglismaa lõpuks Madagaskari annekteerimist Prantsusmaa poolt.

Kõige varasemad riiklikud moodustised tekkisid 17. sajandil. Neid rajasid sakalavad, betsimasarakad ja merinad. Sugukondliku korra vastuseisu tõttu ühendati Madagaskar alles 19. sajandi alguses merinade hõimust kuninga valitsemise alla. 19. sajandil saavutasid eurooplased Imerina kuningriigis aina suuremat mõju, saades aina uusi kontsessioone. Ühendatud Madagaskari valitsejad püüdsid ära hoida Madagaskari allutamist Euroopa riikidele. Pärast Madagaskari arvukaid konflikte Prantsusmaa ja Inglismaaga lakkas Imerina kuningriik eksisteerimast ning Madagaskarist sai Prantsusmaa asumaa.

20. sajandi alguses tekkisid Madagaskaril rahvuslikud liikumised emamaalt poliitiliste õiguste saamiseks. Pärast Teist maailmasõda tugevnesid Madagaskari elanike iseseisvuspüüdlused. Prantsusmaa tegi järeleandmise, kuulutades Madagaskari kõigepealt oma ülemereterritooriumiks ning andes 1960. aastal Madagaskarile iseseisvuse.

Iseseisva Madagaskari ajaloos on neli vabariiki – esimene, kolmas ja neljas demokraatlikud ning teine sotsialistlik. Poliitilisi kriise põhjustasid majanduskriisid ja etnilised lahkhelid.

Madagaskari nimi pärineb 13. sajandi rändurilt Marco Pololt, kes oma reisikirjelduses mainis Muqdishot, nimetades seda ekslikult saareks. Madagaskari nimena kinnistus Euroopas Muqdisho moonutatud nimi.

Eurooplased said Madagaskarist teada 1500. aastal. Kaardile märgiti Madagaskar esmakordselt 1519. aastal Diogo Ribeiro kaardil. 17. sajandi keskel koostas Étienne de Flacourt Prantsuse Ida-India Kompaniist Madagaskari geograafilise kirjelduse. Tema teos "Histoire de la grande isle de Madagascar" ilmus Pariisis 1658. Madagaskari edasist uurimist takistas piraatide tegevus. Seetõttu teati pikka aega üksnes Madagaskari üldisi piirjooni ning sadamate ja faktooriate asukohta. Aastal 1776 koostas prantslane d'Après de Mannovillette põhjalikuma kaardi nende koordinaatidega.

Sisemaale tegi esimese ekspeditsiooni prantslane Nicolas Mayeure 1770–1780. Ta aitas kaasa Matúš Móric Beňovský vallutustele. Nicolas Mayeure koostas Madagaskari põhja- ja keskosa kirjelduse. Beňovský raamat "The Memoirs and Travels of Mauritius August Count de Benyowsky" oli esimene Madagaskari üksikasjalik kirjeldus.

1820. aastatel hakati Briti mereväekapteni F. W. Oweni juhtimisel uurima Aafrika idarannikut, sealhulgas Madagaskarit. Tehti ranniku hüdrograafilisi uuringuid. Tulemused ilmusid 1833 raamatus "Narrative of voyages to explore the shores of Africa, Arabia and Madagascar". 1830. aastatel tegid sarnast uurimistööd prantslased. Aastal 1846 andis Édouard Bouët-Willaumez Pariisis välja teose "Description nautique des côtes de l'Afrique occidentale comprises entre le Sénégal et l'Équateur" ning 1850. aastal teose "Campagne aux côtes occidentales d'Afrique" (1850).

Aastal 1834 leiti Madagaskarilt suure linnu raitlinnu katkisi mune. Seda, et Madagaskaril elas hiidlind, mainis 1658. aastal Flacourt. 19. sajandil peeti tema jutustust legendiks. Leid viidi Prantsuse Teaduste Akadeemiasse, kus otsustati korraldada Madagaskarile ekspeditsioon, mis saadeti välja 1865 Alfred Grandidier' juhtimisel. Ekspeditsiooni peamine eesmärk oli elevantlinnu otsimine. Grandidier selgitas välja, et raitlind oli jahimeeste ja krokodillide tõttu välja surnud. Aastatel 1865–1870 tegi Grandidier 1500 mõõtmist teodoliidiga, tegi kindlaks 1885 koha täpsed laiuskraadid ning 28 koha koordinaadid. Ta kirjeldas Madagaskari pinnamoodi, veestikku ja taimkatet. Aastal 1870 koostas Gardinier 1800-ruutkilomeetrise ala topograafilise kaardi ning kandis kaardile mitme tuhande punkti asukoha. Tema uurimistöö tulemusena anti 1871. aastal välja kaart mastaabis 1:1850000.

Aastatel 1874–1875 jätkas Gardinier' tööd Shaw, kes uuris Madagaskari kaguosa. Aastal 1876 kirjeldas Suell Madagaskari saart Antananarivo ja lääneranniku vahelisel joonel. Samal aastal uuris Sibree sisemaal. Muillens parandas Gardinier' tulemusi. Aastal 1885 kogus Gardinier kokku 19. sajandi teise poole uurimistulemused ning avaldas neec monograafias "Histoire physique, naturelle et politique de Madagascar".

19. sajandi lõpus korraldati koos Prantsuse koloniaalekspeditsiooniga sisemaa edasist teaduslikku uurimist. Aastal 1892 uurisid L. Catat ja C. Maistre Madagaskari saare kirdeosa. Samal aastal andis H. Gautier välja Madagaskari saare füüsilis-geograafilise kirjelduse. Aastatel 1896–1906 andsid prantsuse topograafid välja kaardi mastaabiga 1:500000. Aastatel 1898–1902 uuris Guillaume Grandidier Madagaskari põhja- ja lääneosa. 20. sajandi alguses uuriti Madagaskari taimestikku, loomastikku ja geograafilist ehitust. Aastast 1906 tehti Antananarivos vastasutatud Geograafiateenistuses töid, mille tulemuseks olid kaardid mastaabis 1:100000.

Enne rauaaega oli Madagaskar asustamata. Kiviaja inimese jälgi ei ole leitud.

Malagassi mütoloogia järgi elas Madagaskari saarel alguses heledanahaline kääbusterahvas vazimbad. Mõned malagassid usuvad, et need algelanikud elasid sügaval metsas. Esivanemate kultust praktiseerivad madagaskarlased austasid vazimbasid oma kõige vanemate esivanematena. Mõningate malagassi hõimude kuningad väidavad end olevat vazimbade otsesed sugulased.

Igatahes on kivist esemete leide, mis lubavad oletada, et Madagaskaril oli asustus juba enne sisserändu Kagu-Aasiast. Madagaskari asustamine võis alata juba umbes 1000 eKr, sest vanaaja meresõitjad võisid seal käia kaneeli ja nelki otsimas^[1]. Suulise pärimuse järgi olevat kuningas Saalomon (malagassi keeles Rasoleiman) lasknud Madagaskarilt kulda otsida^[1]. Nii kaugest ajast siiski arheoloogilisi leide ei ole^[1].

Arheoloogid arvavad, et inimesed saabusid Madagaskari saarele 1. sajandil või 3.–5. sajandil või umbes 700^[2]. Selle kohta on vähe teada. Madagaskari esmaasukad olid arheoloogide arvates Kagu-Aasiast, tõenäoliselt Kalimantanilt või Sulawesi lõunaosast või Jaavalt pärit protomalailastest (tõenäoliselt Lõuna-Hiina juurtega) meresõitjad, kes saabusid katamaraanidel. Need algmalagassid, kes nähtavasti otsisid uusi asualasid^[1], asustasid saare suure austroneesia ekspansiooni käigus, kui asustati ka Jaava, Sumatra, Uus-Meremaa, Polüneesia, Mikroneesia, Hawaii saared ja Lihavõttesaar. Tõendeid indoneeslaste jõudmisest Aafrika mandri idarannikule ei ole leitud. Paistab, et Madagaskari esmaasukad tulid üle India ookeani otse Indoneesiast, sooritades 5000 km pikkuse merereisi, usaldades end tuule ja hoovuse hoolde. Võib ka olla, et nad tulid India või Aafrika mandri või Sri Lanka saare või Komooride kaudu. Koos Uus-Meremaaga moodustas Madagaskar viimase suure asustatava ala.

Etnoloog Jared Diamond kirjeldab austroneesia ekspansiooni Madagaskarile nii: "Need austroneeslased oma austroneesia keelega ja modifitseeritud austroneesia kultuuriga elasid juba Madagaskaril, kui 1500 külastasid saart eurooplased. See näib mulle maailma inimgeograafia kõige hämmastavama tõsiasjana. See on nii, nagu Kolumbus oleks Kuubale maabumisel leidnud eest sinisilmsed rootsi keelt kõnelevad skandinaavlased, kuigi läheduses asuval Põhja-Ameerika mandril elavad indiaani keeli kõnelevad indiaanlased. Kuidas on võimalik, et Kalimantani esiaegse kultuuri inimesed paatidega ilma kaardi ja kompassita Madagaskarile jõudsid?"

Tehnoloogias ja põllumajanduses on malagassidel palju ühiseid tunnuseid indoneeslastega. Riisitöötlemise meetodid on sarnased, riisipõllud on nagu Aasias. Nagu indoneeslasedki, kasutavad malagassid katamaraane. Mõlemad kultuurid praktiseerivad esivanematekultust ning usuvad, et surnud mõjutavad elavate elu. Erinevalt naabritest Aafrika mandril, kes eelistavad ümmargusi hütte, elavad malagassid nelinurksetes elamutes. Nad kasutasid sepistamiseks kahe klapiga lõõtsasid, mis on malai leiutis. Nad kandsid taimekiududest või raffianiinest kootud kangast, mitte nahast, karusnahast või villast riideid nagu aafriklased ja eurooplased. Merinad, Madagaskari suurim etniline rühm, on indoneeslastega välimuselt täiesti sarnased.

R. K. Kenti järgi toimus ränne Indoneesiast Aafrikasse kolmes faasis. Sisserändajad ei olnud etniliselt homogeensed.

Bantudest sisserändajad jõudsid Madagaskarile tõenäoliselt Mosambiigi väina ületades kas indoneeslastega samal ajal või veidi hiljem. Tõenäoliselt tõid enamiku aafriklasi Madagaskarile araabia orjakaupmehed Aafrika mandri idarannikult. Kuigi enamik malagassi keele sõnu on malai-polüneesia päritolu, on siiski ka üksikuid bantu päritolu sõnu, näiteks omby ('veis') ja ondry ('lammas'). Samuti on bantu foneetika ja morfoloogia mõju. Mõned etnoloogid näevad selles tõendust, et indoneesia ja bantu sisserändajad Madagaskari saare ajaloos segunesid.

Bantud tõid kaasa kõrvitsasarnase jejolava, millega tänapäeval mängitakse malagassi muusikat. Bantud tõid kaasa ka Ida-Aafrikale omase veisekasvatuse. Eriti Madagaskari lõunapoolsetes savannides, kus Aafrika mandri mõjud on kõige tugevamad, mõõdetakse rikkust ja sotsiaalset staatust veistega; seebude arv ületab kaks või kolm korda elanike arvu.

Aafrika mõjusid Madagaskari kultuuris seletab osa uurijaid sellega, et sisserändajad Indoneesiast peatusid enne Madagaskarile jõudmist Komooridel ja Ida-Aafrikas, mis olid juba asustatud bantu keeli kõnelevate aafriklastega. On ka tõendid selle kohta, et mõnel pool Lääne-Madagaskaril elas enne 17. sajandil mõnd bantu keelt kõnelevaid inimesi, kes hiljem täielikult assimileerusid.

R. K. Kent esitas 1970. aastatel keeleteaduslike, ajalooliste ja etnograafiliste andmete põhjal teooria, mille järgi 1. aastatuhandel elasid mõlemal pool Mosambiigi väina afromalagassid. Aafrika idarannikult tõrjusid need ära bantud, Madagaskarile aga saabus kuni 16. sajandini sisserändajaid Aasiast ning võeti üle Aasiast pärit keel.

Madagaskar oli alguses hõredalt asustatud. Alles rahvastiku kasvades moodustusid kuningriigid, millest tähtsamad olid sakalavade, merinade ja betsileode omad.

Pole kindlalt teada, millal Madagaskar avastati.

Oletatakse, et Madagaskarit on mainitud umbes 60. aastast pärinevas kreekakeelses peripluses "Periplus Maris Erythraei".

Madagaskar asus islamieelse Araabia ja Ida-Aafrika vaheliste kaubateede ääres. Tõenäoliselt tundsid araablased Madagaskarit juba 4. sajandil. Madagaskari põhjarannikult on leitud Constantinus Suure aegseid münte. Abū al-Ḩasan ‘Alī al-Mas‘ūdī teoses "Kullaaasad ja kalliskivikaevandused" 10. sajandil mainitakse maad nimega Waq Waq, mis võis käia Madagaskari kohta.

Pikka aega oli vaidluse all, kas Madagaskar oli keskaegsetele araabia meresõitjatele ja geograafidele tuttav. Ent arheoloogilised väljakaevamised Mahilakas tõendasid, et seal oli 10.–14. sajandil mošeede ja kivihoonetega õitsev kaubalinn. Oofiri (Aafrika mandri) vastas paiknev saar oli tuntud järgmiste nimede all: Phebol, Cernea, Menuthias, Medruthis, Sherbezat, Camarcada, Kuusaar, Djawaga, Kmor, Manuli, Metecassioder, Qomr^[1].

Nimi "Madagaskar" pärineb Marco Pololt, itaalia maadeuurijalt, kes kirjeldas sõnulseletamatult rikast Aafrika saart Madeigascar (1298^[1]). Marco Polo oli saare olemasolust teada saanud kaudselt oma Aasia-reiside ajal. Enamiku teadlaste arvates oli tegemist tänapäeva Somaalia sadamalinna Muqdishoga.

10. või 11. sajandi alguses, võib-olla juba 7. sajandil, liikusid piki Aafrika mandri idarannikut oma daudega araabia ja Sansibari orjakaupmehed ja asusid Madagaskari läänerannikule. Nende järeltulijad moodustavad antaimorode hõimu Madagaskari kagurannikul Manakara lähedal. Araabia sisserändajad moodustasid indoneeslaste ja bantude kõrval vähemuse, kuid nende mõju on märgatav: malagassikeelsed aastaaegade, kuude, päevade ja müntide nimetused ning ümberlõikamist ja ühist viljavaru tähistavad sõnad ning mitmed tervitused on araabia päritolu. Araabia ravitsejad (ombiasy) kujunesid arvukate malagassi hõimukuningriikide kohtunikeks. Araabia sisserändajad tõid Madagaskarile patriarhaalse klannisüsteemi. Varem oli malagassidel olnud polüneesia matrarhiaalne süsteem, kus meeste ja naiste õigused, privileegid ja omand olid võrdsed. Araablaste käes oli kuni 19. sajandini suur osa Madagaskari väliskaubandusest.

Oletatakse hiinlaste tutvust Madagaskariga. Oletatakse, et Madagaskarist on juttu 1178. aastast pärinevas hiina käsikirjas, mis räägib meresaarest, kus elavad tumeda keha ja kräsus juustega metslased, kes annavad end orjadeks, sest nad ei igatse koju, ja keda müüakse kalli hinna eest araablastele.

Renessansiaja itaalia kartograafid kasutasid saare kohta nime "Madagaskar". Nürnbergi kartograafi Martin Behaimi kaardil (1492) oli saare nimeks Madagascar Insula^[1].

15. sajandiks olid eurooplased vürtsikaubanduse muslimite käest üle võtnud. Varem käis see Lähis-Ida kaudu Indiast Vahemerele. Kui aga eurooplaste prahilaevad olid purjetanud ümber Hea Lootuse neeme, hakkas vürtsikaubandus käima Indiast otse Portugali. Portugali meremees Diogo Dias silmas 10. augustil 1500 esimese eurooplasena Madagaskarit, kui tema Indiasse teel olnud laev kursist kõrvale kaldus. Ta astus saare pinnale ja andis sellele nimeks São Lorenço, millest tuleneb prantsuskeelne nimi St. Laurent ning St. Lorenz. Hiljem figureerib saar portugallaste kaartidel ka Santa Apolonia nime all. 16. ja 17. sajandil kasutasid eurooplased ka nimesid Saint-Georges ja Ile Dauphin. Alles 17. sajandil võtsid ka põliselanikud omaks nime Madagaskar (malagassi keeles Madagasikara). Varem olid nad saart nimetanud Nosim-Dambo ('metssigade maa')^[1]

16. ja 17. sajandil püüdsid inglased ja prantslased edutult saare üle võimu saada. Palavik, düsenteeria, vaenulikud Madagaskari põliselanikud ning Lõuna-Madagaskari karm kuiv kliima tegid 1646 inglaste kolooniale Toliarys (Tuléar) kiire lõpu. Aastal 1649 loobuti ka kolooniast Nosy-Be saarel. Prantsuse koloonia Taolanaro (Fort Dauphin) pidas kauem vastu. Pärast 30-aastast eksistentsi 1672. aasta jõulude ajal puhkesid paiksete antanoside seas rahutused. Ilmselt olid nad ärritunud selle pärast, et neliteist fordi prantsuse sõdurit lasksid end oma malagassi naistest lahutada, et abielluda kolooniasse saadetud neljateistkümne prantsuse naisega, ning mässajad tapsid neljateistkümnest pruudist kolmteist. Antanosid piirasid 18 kuud Taolanaro palissaade. Prantsuse Ida-India Kompanii laev päästis 1674 kolmkümmend ellujäänud meest ja ühe lese.

Ka Madalmaad püüdsid Madagaskaril kanda kinnitada.

Aastatel 1680–1725 sai Madagaskarist piraatide kindlus. Tuntud piraadid, sealhulgas kapten William Kidd, Henry Every, John Bowen ja Thomas Tew tegid Antongili lahe ja Nosy Boraha (väikese saare 15 km kaugusel looderannikust) oma baasiks. Piraadid ründasid kaubalaevu India ookeanil, Punasel merel ja Pärsia lahel. Nad röövisid tühjaks kaubalaevu, mis viisid Euroopasse siidi, kangaid, vürtse ja juveele. Euroopast Indiasse sõitvatelt laevadelt rööviti münte ning hõbedat ja kulda. Piraatide ohvriks langesid India ookeani sadamate vahel liikuvad India laevad, Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaade Ida-India kompaniide laevad ning eriti Surati ja Al-Mukhā vahet sõitvad palverändurite laevad, sest rikkad palverändurid võtsid Mekasse sageli kaasa juveele ja muid väärisasju.

India kaupmehed Aafrika ja Réunioni sadamatest püüdsid küll tõkestada kaupade vargust piraatide poolt. Ent India ookeani kaubalaevade halvasti tasustatud meeskonnad ei olnud motiveeritud eluga riskides võitlema. Piraadid värbasid meeskonnaliikmete seast sageli kaaslasi.

Oli aeg, mil Madagaskaril oli tuhatkond piraati Inglismaalt, Prantsusmaalt, Portugalist, Madalmaadest, Ameerikast ja mujalt.

Enne eurooplaste saabumist pidasid malagassi hõimud mõnikord orjapüügisõdasid. Orjad kas müüdi araabia kaupmeestele või neid peeti teenijatena. Euroopa orjakaupmeeste saabumisega inimkauba väärtus tõusis ja nii hakkasid malagassi rannikuhõimud rohkem orjapüügisõdu pidama. Odade ja matšeetede asemel hakkasid pärismaalased kasutama musketeid, püssirohtu ja tina, mida nad said eurooplastelt. Sõjapidamine oli julm ja brutaalne.

Et Ida-Madagaskaril elavatel betsimisarakadel olid suhted Nosy Boraha piraatidega, siis oli neil rohkem tulirelvi kui teistel hõimudel. Nad allutasid naaberhõimud antakaranad ja tsimihetid ning ründasid isegi komoorlasi. Läänerannikul oli orjakaubandusega kõige rohkem orjakaubandusega pistmist sakalavadel, kes said samuti ligi püssidele ja püssirohule. Nad võitsid kõiki teisi lääneranniku hõime. Pealikud, kes polnud vange, keda orjaks müüa, müüsid mõnikord orjusse omaenda inimesi.

Madagaskari saare Kõrgplatool oli mõned sajandid suhtelises eraldatuses ülejäänud saarest elanud riisikasvatajate merinade kuningriik. Aastal 1824 vallutasid merinad tänu kahe rafineeritud kuninga, Andrianampoinimerina (umbes 1745 – 1810) ja tema poja Radama I (1792–1828), juhtimisele aga peaaegu kogu Madagaskari. Seda võib pidada Madagaskari kuningriigi alguseks.

Andrianampoinimerina [1787–1810] lõi merinade riigi abielupoliitika või teiste hõimude sõjalise allutamise abil. Ta tegi Antananarivo Madagaskari pealinnaks ja rajas linna kohal kõrguvale mäetipule kuningalossi rova. Auahne kuningas kuulutas: "Ny ranomasina no valapariako" ('meri on minu riisipõllu piir'). Andrianampoinimerina paistis teiste auahnete kuningate ja pealikute seas silma oma haldusvõimekuse poolest. Kuningas andis välja seadusi. Ta jälgis tammide ja kraavide ehitamist uudismaa võitmiseks Antananarivo ümbruses. Ta võttis kasutusele metalllabida ja sundis riisikasvatajaid seda kasutama. Kuningas oli eeskujulik sõjaväekomandant. Enne oma surma 1810 jõudis ta allutada Kõrgplatoo hõimud barad ja betsileod ning valmistus juba laiendama oma kuningriigi piire mereni.

Kui tema poeg Radama I ehk Radama Suur [1810–1828] valitsemise üle võttis, toimus Euroopa ajaloos oluline sündmus, millel oli tagasimõju ka Madagaskarile. Napoleon I kaotusega nihkus jõuvahekord Inglismaa kasuks. Inglismaa püüdis India ookeani kaubateed oma kontrolli alla võtta ning hõivas Réunioni ja Mauritiuse. Mauritius jäi Briti impeeriumi laiendamise baasiks. Mauritiuse kuberner palus Prantsuse valitsust tungivalt tunnustada Radama I Madagaskari kuningana. Selle diplomaatilise manöövriga tahtis ta teha Madagaskari suveräänseks ning jätta Euroopa riikide pretensioonide alt välja.

Radama I avas saare ettevaatlikult välismaale, kusjuures ta otsis kontakte eelkõige inglastega. Ta sõlmis Inglismaaga lepingud, millega orjakaubandus põlustati ning Madagaskarile lubati protestantlikud misjonärid. Vastutasuks sissetulekuallikaks olnud orjakaubanduse põlustamise eest 1817 sai Madagaskar lepingus ekvivalendiks nimetatud summa tuhat dollarit kullas, tuhat dollarit hõbedas, kindlaksmääratud koguse püssirohtu, siledaraualisi püsse ja musketeid ning 400 väljapraagitud Briti sõjaväemundrit. Mauritiuse kuberner saatis ka sõjalisi nõunikke, kes mõnikord merina sõdureid sakalavade ja betsimisarakade vastu sõtta viisid. Ta reorganiseeris armee Inglise eeskujul. Tema valitsemisajal rajati esimesed inglaste tööstusasundused idarannikule. Inglise misjonärid tõlkisid Piibli inglise keelde ja võtsid kasutusele ladina kirja. Aastal 1824 võitis kuningas Radama betsimisarakasid ning kuulutas: "Täna kuulub mulle kogu saar! Madagaskaril on valitseja!" Kuningas suri 1828, juhtides karistusekspeditsiooni betsimisarakade vastu.

Radama I lese, kuninganna Ranavalona I ehk Rananavalona Julma 33-aastane valitsemisaeg [1828–1861] algas kurjakuulutavalt: kuninganna mõrvas surnud kuninga pärijad ja sugulased. Kuninganna valitses raudse käega ja julmalt. Piinamised ja hukkamised olid tavalised. Võimule tulid jälle aadlikud ja ravitsejad, kes kahe eelmise kuninga liberaalse režiimi ajal olid oma mõju kaotanud. Kuninganna tühistas lepingud, mis Radama oli Suurbritanniaga sõlminud. Aastal 1835 tervenes kuninganna raskest haigusest ning kirjutas oma paranemise lossis leiduva 12 üleloomuliku jõuga talismani (sampy) arvele. Et neid talismane vaigistada, andis kuninganna välja seadluse, millega ta keelas kristluse praktiseerimise Madagaskaril, samuti laskis Briti misjonärid Madagaskarilt välja ajada ning kiusas kristlusse pöördunuid taga. Ta keelas kristluse, kuulutades, et kristlikud kombed "ei ole meie esivanemate kombed". Kuningas tühistas Andrianampoinimerina välja antud seadused ja võttis kasutusele jumalaotsused. Kuriteos kahtlustatavad (enamasti kristluse pooldajad) pidid jooma tangena-puu mürki. Kui nad jumalaotsuse üle elasid (mis juhtus harva), loeti nad süütuks. Malagassi kristlased nimetasid seda aega tany maizina ('aeg, mil maa oli pimeduses'). Ravanalona Julma valitsemisajal hukkus hinnanguliselt 150 000 kristlast. Ta pagendas saarelt peaaegu kõik välismaalased (peale oma prantslasest nõuandja Jean Laborde'i) ja viis suhted välismaaga miinimumini. Saar jäi isolatsiooni ja kaubavahetus teiste maadega seiskus.

Vahepeal kasvas üles kuninganna poeg ja pärija kroonprints Radama II, kes oli salajas mõjutatud katoliiklusest. Kokkupuude Prantsusmaa kodanikega ajendas teda 1854 saatma Napoleon III-le kirja, milles ta kutsus Prantsusmaad Madagaskarile sisse tungima. 28. juunil 1855 kirjutas ta alla Lamberti hartale. See dokument andis seiklushimulisele prantsuse ärimehele Joseph-François Lambertile, kes oli kolme nädala eest Madagaskarile saabunud, eksklusiivse õiguse ekspluateerida kõiki Madagaskari maavarasid, metsi ja asustamata maid 10-protsendilise maksu eest merinade monarhiale. Järgnevatel aastatel olid Lamberti harta ja printsi kiri Napoleon III-le õigustuseks Prantsuse-Hova sõdadele ning Madagaskari annekteerimisele Prantsusmaa kolooniana. Aastal 1857 avastas kuninganna pealinnas oma poja Radama II ja Prantsusmaa kuninga vandenõu tema vastu. Ta pagendas kohe Madagaskarilt kõik välismaalased. Ranavalona Julm suri 1861.

Oma lühikesel kaheaastasel valitsemisajal [1861–1863] taastas kuningas Radama II kaubavahetuse Mauritiuse ja Réunioniga, kutsus Madagaskarile tagasi kristlikud misjonärid ja välismaalased ning taasjõustas enamiku Radama I reforme.

Ent tema liberaalne poliitika ajendas väljavihastatud aadli riigipöörde, mille käigus kuningas mõrvati. Riigipöörde tegi teoks peaminister Rainivoninahitriniony. Koos oma venna Rainilaiarivonyga tagas ta salakavalalt endale mõju Madagaskari riigiasjade üle merinade monarhia järelejäänud 32 aastaks. Kõigepealt abiellus Rainivoninahitriniony, hiljem tema vend Radama II (esimese) lese Rasoaherinaga [1863–1868] , kes pöördus inglaste poole. Halli eminentsina tegelikult valitsenud Rainilaiarivony abiellus ka kahe viimase Madagaskari kuninganna Ranavalona II ja Ranavalona III-ga.

Aastal 1869 ristiti Radama II teine lesk kuninganna Ranavalona II [1868–1883], keda oli kasvatanud Londoni Misjoniselts, anglikaani kirikus; see konfessioon sai hiljem Madagaskari riigiusundiks. Kuninganna laskis kõik sampy-talismanid avalikult põletada. Arvukad katoliku ja protestandi misjonärid tulid kirikuid ja koole ehitama. Traditsiooniline esivanematekultus jäi siiski suuresti puutumata ning elab tänini rööbiti kristlusega edasi. Ranavalona II valitsemisaeg oli Briti mõju õitseaeg Madagaskaril. Mõnes saare osas asendus teise keelena prantsuse keel inglise keelega. Malagassi keelde tulid inglise sõnad cup ('tass'), carpet ('vaip') jt. Briti sõjaväelased jõudsid Lõuna-Aafrika kaudu saarele.

Et taasjõustada Lamberti hartat ja saada tagasi Prantsusmaa kodanike konfiskeeritud omandit, tungisid Prantsuse väed 1883 Prantsuse-Hova sõjas Madagaskarile. Kaks aastat kestnud verise sõja lõpus loovutas Madagaskar Prantsusmaale Diégo Suareze (praegu Antsiranana linna Madagaskari põhjarannikul) ja maksis Joseph-François Lamberti pärijatele 560 000 kuldfranki. Ranavalona III [1883–1896] tõusis troonile prantslaste sissetungi ajal.

Vahepeal töötasid Euroopa jaotamisega tegelevad diplomaadid Euroopas välja kokkuleppe, mille kohaselt Suurbritannia Sansibari sultanaadi säilitamise eest pidi Saksamaa kasuks loobuma pretensioonist Helgolandile ning Prantsusmaa kasuks loobuma kõikidest pretensioonidest Madagaskarile. See kokkulepe sõlmiti 1885 Berliini konverentsil ning 1990 aktsepteeris Suurbritannia seda. Peaminister Rainilaiarivony oli Inglismaa ja Prantsusmaa edukalt teineteise vastu välja mänginud, aga nüüd ei pidanud Prantsusmaa enam Inglismaa-poolset survet kartma. Aastal 1895 maabus Majungas (praegu Mahajanga) Prantsuse kolonn ja marssis üle Betsiboka jõe pealinna Antananarivosse, mis vallutati üllatusrünnakuga. Rünnakut oli oodatud idarannikult, mis on palju lähemal. Enne kui Teine Prantsuse-Hova sõda lõppes, sai 20 Prantsuse sõdurit lahingus surma ja 6000 suri malaariasse ja teistesse haigustesse. Madagaskar sai Prantsusmaa protektoraadiks. Aastal 1896 hääletas Prantsusmaa parlament Madagaskari annekteerimise poolt. 103 aastat kestnud merinade monarhia oli lõppenud ja kuninglik perekond emigreerus Alžeeriasse. Viimase kuninganna pagendamine 1897 oli Prantsuse ülemvõimu sümbol. See tähendas faktiliselt monarhia kaotamist.

Prantsusmaa valitses osalt brutaalse vägivallaga. Igasugune Briti mõju püüti alla suruda. Prantsuse keel kuulutati ametlikuks keeleks. Kuigi orjus oli kaotatud, tähendasid maksud praktikas sunnitööd. Maa anti välisasunikele ja -kompaniidele, eeskätt kohviistanduste tarbeks.

Esimese maailmasõja ajal võitlesid malagassi väed Prantsusmaal, Marokos ja Süürias.

Adolf Hitleril oli Teise maailmasõja alguses lühikest aega plaan asustada 4 miljonit Euroopa juuti ümber Madagaskarile (Madagaskari plaan).

Kui Saksamaa oli 1940 Prantsusmaa okupeerinud, allus Madagaskar algul Vichy valitsusele, 1942. aastast Suurbritanniale, mille väed strateegiliselt tähtsa saare vallutasid, et takistada Jaapani sissetungi. Aastal 1943 võtsid saare Suurbritannialt üle Prantsuse Vabad Relvajõud.

Aastal 1946 sai Prantsusmaa Madagaskari ülemereterritooriumiks.

Aastal 1945 sai alguse iseseisvusliikumine: asutati liikumised MDRM (Mouvement de la Rénovation Malgache). Kui radikaalne MDRM saavutas 1946 suure valimisvõidu, muutis koloniaalvalitsus 1936 kehtestatud valimisõigust talle meelepärase erakonna Parti des Deshérités de Madagascar (PADESM) kasuks. See ajendas sõja. Õhkkond oli 15 000 Teises maailmasõjas võidelnud palgasõduri naasmise tõttu niigi üles köetud. Malagassid olid rahulolematud ka Vichy valitsuse kehtestatud miinimumhindadega Madagaskari riisi eest, mis lähenesid konfiskeerimisele.

Algul esitati nõudmine anda Prantsusmaa kodaniku õigused, mis seni olid ainult malagasside ülemkihil, kõigile malagassidele. Prantsusmaa keeldumise tõttu hakati nõudma juba riiklikku iseseisvust. Märtsist 1947 puhkesid mitmes kohas rahvuslike liikumiste ülestõusud.

Mässajad olid sõjaliselt algelisel tasemel ja halvasti organiseeritud. Prantsuse väed surusid ülestõusu maha. Sõda kestis 29. märtsist 1947 kuni 1948. aastani. Populaarseima liikumise MDRM juhid vangistati ja osalt hukati. MDRM-i süüdistati ülestõusu organiseerimises, kuigi tõenäoliselt korraldasid selle hoopis salaorganisatsioonid PANAMA ja JINA. MDRM ei võtnud ülestõusu organiseerimist omaks. Sõjaseisukord kehtis 1950. aastani. Kuni 1955. aastani oli igasugune poliitiline tegevus keelatud, alles 1956 taastati valimisõigus. MDRM-i organisatsioon hävitati täielikult. Sõda nõudis 60 000 kuni 100 000 ohvrit. Teiste hinnangute kohaselt oli hukkunute arv 8000 kuni 12 000 ning arvu 100 000 peetakse Prantsuse sõjaväe vääraks hinnanguks aastast 1949.

Prantsusmaa algatas 1956 ülemeremaade reformi (Loi Cadre). Madagaskaril tekkis mitmeid erakondi.

14. oktoobril 1958 kuulutati pärast autonoomiareferendumit välja Prantsuse Ühenduse raames välja autonoomne Madagaskari Vabariik.

Ajutine valitsus lõppes põhiseaduse vastuvõtmisega 1959.

26. juunil 1960 sai Madagaskar täieliku iseseisvuse. Madagaskari presidendiks sai Philibert Tsiranana.

Tsiranana valitsus jätkas võimupositsioonidele jäänud prantsuse kolonistide (colons) poliitikat ja võttis erinevalt paljudest teistest endistest Prantsuse asumaadest antikommunistliku kursi, keeldudes suhtlemast kommunistlike maadega.

Majandus hakkas alla käima peaaegu kohe pärast iseseisvumist.

Aastal 1971 leidsid aset talupoegade rahutused. Aastal 1972 surus ta metsikult maha rahutused riigi lõunaosas. Lahvatas protestiliikumine Tsiranana poliitika vastu ja Tsiranana oli sunnitud tagasi astuma.

Tsiranana saatis valitsuse laiali ning andis võimu üle kindral Gabriel Ramanantsoale ja tema ajutisele valitsusele. Need muutsid välispoliitikat, vähendades sidemeid Prantsusmaaga ja sõlmides tihedamad suhted Nõukogude Liiduga.

Aastal 1975 püüti Richard Ratsimandrava ning pärast tema surma Gilles Andriamahazo võimu all demokraatia juurde naasta.

Juunis 1975 tuli riigipöördega võimule endine välisminister admiral Didier Ratsiraka. Ta valiti seitsmeks aastaks presidendiks. Riik nimetati ümber Madagaskari Demokraatlikuks Vabariigiks.

Ta propageeris sotsialismi, natsionaliseeris suure osa majandusest ja katkestas kõik sidemed Prantsusmaaga. See poliitika kiirendas Madagaskari majanduse allakäiku, sest Prantsuse sisserändajate lahkumisega pärast Madagaskari iseseisvumist oli tekkinud oskuste ja tehnika nappus.

Aastal 1977 lubati ainsa parteina valimistele Ratsiraka partei Malagassi Revolutsiooni Avangard (Avantgarde de la Révolution Malgache, AREMA) ning Ratsiraka ametiaega pikendati. Sotsialistlikust ebamajanduslikkusest tingitud katastroofilise majandusolukorra ning 1981.–1982. aasta võlakriisi tõttu lähenes Madagaskar uuesti Läänele ning asendas 1986 prokommunistliku poliitika prokapitalistlikuga. Rahvusvahelise Valuutafondi soovitud meetmed tõid kaasa majanduse mõningase paranemise, kuid varsti algas jälle halvenemine.

Märtsis 1989 võitis Ratsiraka valimised kahtlastel asjaoludel, mis põhjustas rahutusi. Need kasvasid, kui 1991 tapsid presidendi Põhja-Koreas välja õpetatud ihukaitsjad uue luksusliku, Põhja-Korea abiga ehitatud presidendipalee ees rahumeelseid meeleavaldajaid.

Lõpuks sundis Madagaskari opositsioon ja rahvusvaheline avalikkus Ratsirakat oma positsiooni ka ideoloogiliselt revideerima, nii et 1992 võeti rahvahääletusel vastu uus põhiseadus, mis piiras presidendi võimu.

Aastal 1993 võitis esimestel mitmeparteilistel valimistel Ratsirakat Albert Zafy. Zafyl ebaõnnestus lõhestunud riigi ühendamine ja bürokraatlikust korrumpeerunud valitsemisest ülesaamine ning 1996 esitati Zafyle süüdistus volitustest üleastumises ning ta tagandati.

Aastal 1997 valiti alla 50-protsendise osalusega (registreeritud valijaid oli 6,5 miljonit) valimistel napi enamusega üllataval kombel tagasi Didier Ratsiraka, kes oli partei Ühendus Madagaskari Taassünni Eest esimees (Association pour la Renaissance de Madagascar, AREMA; praegu Avant-garde pour la rénovation de Madagascar). Konstitutsioonikohus vannutas ta presidendiks pärast mõningat viivitust. Varsti pärast ametissevannutamist surus ta 1998. aasta keskel läbi konstitutsioonimuudatuse, mis andis talle rohkem võimu. Aprillis 2001 valiti esimest korda parlamendi ülemkoda Senat.

Ratsiraka jätkas kurssi kapitalismile. Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga mõjul jätkus privatiseerimine. See tõi kaasa suurema majanduskasvu ja kõrgema inflatsiooni.

Märtsis 2000 tabas Madagaskarit ja Mosambiiki kaks tsüklonit, mille tagajärjel jäi tuhandeid inimesi peavarjuta.

Ratsiraka-vastane opositsioon tugevnes jälle. 2000. aasta provintsivalimisi kutsusid opositsioonierakonnad üles boikoteerima, viidates sellele, et valijad ei ole reformidest piisavalt informeeritud. Osales 30% valimisõiguslikest ning AREMO võitis peaaegu kõikjal peale Antananarivo.

Aastal 2001 vangistati presidendi solvamise ja tšekipettuse eest parlamendiliige Jean-Eugene Voninahitsy. Seepeale moodustati opositsiooniline parlamendirühm Kriisiüksus Demokraatia Kaitseks.

Mais 2001 alustas 29-aastase vaheaja järel Senat.

2001. aasta presidendivalimised tekitasid palju vaidlusi. Opositsiooni kandidaat, Antananarivo linnapea Marc Ravalomanana väitis, et on esimeses voorus (16. detsembril 2001) 52 protsendiga häältest võitnud, mida aga võimud eitasid: ametlike tulemuste järgi ei saanud Ravalomanana absoluutset enamust, vaid 46% häältest. Ravalomanana keeldus teisest hääletusvoorust. 2002. aasta alguses leidsid kahe leeri esindajate vahel aset ägedad tänavakokkupõrked, nii et olukord lähenes kodusõjale. Hukkus 30...40 inimest. Ravalomana üleskutsel leidsid aset üldstreigid. Ravalomanana suutis valimispettust tõendada. Veebruaris kuulutas Ravanamolana end presidendiks ja seadis end Antananarivos sisse, Ratsiraka oma vägedega taganes aga Tamatavesse. Kummagi pooldajate vahel toimus vägivaldseid kokkupõrkeid. Pärast häälte korduslugemist aprillis 2002 kuulutas Kõrgeim Konstitutsioonikohus 28. aprillil Ravalomanana võitjaks: ametlike tulemuste järgi sai Ravalomanana 51,3% häältest ja Ratsiraka 35%. Ratsiraka kuulutas, et ignoreerib seda otsust, kuid juunis 2002 tunnustas USA Ravalomananat Madagaskari seadusliku riigipeana. Ratsiraka põgenes Pariisi ja palus juulis 2002 Prantsusmaal poliitilist varjupaika, kuigi talle ustavad väeüksused tegutsevad ikka veel sissidena, takistades pealinna varustamist.

Parlamendivalimistel detsembris 2002 saavutas Ravalomanana partei Ma Armastan Madagaskarit ülekaaluka võidu. Ta tõotas kasutada oma mandaati, et tihedas koostöös Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga reforme läbi viia ja korruptsiooni vastu võidelda, muu hulgas politseinike palka tõstes. Olukord on vahepeal stabiliseerunud, kuid elanikkonna rahulolematus ja vaesus on endiselt suur.

Veebruaris 2003 süüdistati endist relvajõudude ülemjuhatajat katses president Ravalomananat kukutada. Augustis 2003 mõisteti Didier Ratsiraka avalike fondide raiskamise eest tagaselja 10 aastaks vangi. Detsembris 2003 mõisteti endine parlamendiliige Tantely Andrianarivo ametikoha kuritarvitamise eest 12 aastaks vangi. Detsembris 2004 tabas 2004. aasta India ookeani maavärinast põhjustatud tsunami Madagaskari idarannikut, kahjustades taristut ning jättes ligi tuhat inimest kodutuks.

18. novembril 2006 püüdis Andrianafidisoa sõjaväelise riigipöördega presidenti kukutada. 2006. aastal võitis Ravalomana teised presidendivalimised. Aprillis 2007 toetas rahvast põhiseadusreformi, mis suurendab presidendi võimu ja teeb inglise keele ametlikuks keeleks.