Silo

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2021) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Märts 2021) (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib söödast; Astuuria valitseja kohta vaata artiklit Silo (kuningas)

Silo on orgaaniliste hapete, peamiselt piimhappe toimel konserveerunud haljasmass.^[1] Silo valmistatakse eelkõige kõrreliste ülekaaluga põld- ja niiduheinarohust ning ädalatest, samuti ristikust, lutsernist ja maisist. Seda saab sööta veistele, lammastele ja teistele mäletsejalistele. Silo võib valmistada paljudest põllukultuuridest ja sõltuvalt tüübist võib kasutada erinevaid nimetusi (märgsilo, kuivsilo jt).^[2]

Silo valmistamiseks on mitu viisi: silo saab paigutada siloauku, kus värske haljasmass surutakse hästi kokku, teine variant on see, kui värske taimestik kuhjatakse ühte kuhja, tambitakse hästi kokku ning sinna peale pannakse kile, mis tekitab käärimisprotsessi, kolmas variant on see, kui silo panna väikestesse pallidesse, mis on ümbritsetud kilega. ^[3]

Silo tehakse tavaliselt heintaimedest, ristikheinast, lutsernist, vikist, kaerast, rukkist, maisist. Ka paljudel teistel põllukultuuridel on potentsiaali olla silo tegemise jaoks sobiv taim nagu näiteks kartul või erinevad umbrohud. Silo peab olema valmistatud taimsest materjalist, mille niiskusesisaldus on umbes 50–60%, sõltuvalt ladustamisviisist, kokkusurumisastmest ja ladustamisel kaotatava vee kogusest, kuid mitte üle 75%. Ilm silo koristamise ajal ei pea olema nii ilus ja kuiv, kui kuiva heina kuivatamise koristuse ajal. Maisi puhul algab saagikoristus siis, kui kogu taime niiskus on kõrgel tasemel, ideaaljuhul paar päeva enne küpseks saamist. Ideaalis niidetakse saak täis õitseajal ning korjatakse ning laotatakse silo hoidlasse samal päeval.

Pärast koristust purustatakse silo umbes 1,3 cm pikkusteks tükkideks. Silo materjal laotatakse ühtlasteks kihtideks põrandale ja pakitakse tihedalt. Kui täidetakse näiteks silo auku võib alla panna näiteks õlgi või mõnda muud kuiva poorset materjali.

Söödakombainid koguvad ja tükeldavad taimset materjali ning ladustavad selle veoautodesse või vagunitesse. Need söödakombainid võivad olla kas traktoriga või iseliikuvad. ^[4][5]

Põhja-Ameerikas, Austraalias, Loode-Euroopas ja Uus-Meremaal on tavaline, et silo asetatakse suurtesse hunnikutesse maapinnale, sõidetakse peal õhu välja surumiseks traktoriga ja kaetakse seejärel kilega, mida peale asetatud kasutatud rehvid hoiavad kinni. Uus-Meremaal ja Põhja-Euroopas kasutatakse mõnikord betoonist või vanadest puidust raudteeühendustest (liiprid) valmistatud panku. Sellised pangad võimaldavad silohunniku väga kõrgeks teha. See nõuab silovirna kokkusurumiseks märkimisväärseid jõupingutusi, et see korralikult kokku suruda. Jällegi kaetakse pank kilega ja kaetakse rehvidega.

Alternatiivse meetodi korral pallitakse lõigatud taimestik, valmistades balage (Põhja-Ameerika) või silopallid (UK). Rohtu või muud söödaosa lõigatakse ja kuivatatakse osaliselt, kuni see sisaldab 30–40% niiskust (palju kuivem kui puiste silo, kuid piisavalt niiske, et vältida kuiva heinateket). Seejärel tehakse mass suurteks pallideks, mis pakitakse tihedalt kile sisse, õhu välistamiseks. Tehakse ka silovorste, kus silo surutakse silindri või risttahukakujulisse kile sisse ja need on suhteliselt pikad. Neid tehakse sageli põldude äärde.

Suurbritannias valmistatakse pallitud silo kõige sagedamini ümmarguste pallidena. Kuivaine protsent võib varieeruda umbes 20% kuivainest. Mainitud pidev vorst on valmistatud spetsiaalse masinaga. Masin asetab pallid pärast pakkimist maapinnale, liikudes pakkimisprotsessi ajal aeglaselt edasi.

Hein tähendab mõnikord suure kuivainesisaldusega silo, umbes 40–60%, mis on tavaliselt valmistatud heinast. Hobuse hein on tavaliselt 60–70% kuivainest, valmistatud väikestes või suuremates pallides.

Pakitud pallide käitlemisel kasutatakse enamasti mõnda haaratsit, mis võtab kilega kaetud palli kahe metallosa vahele, kile läbitorkamise vältimiseks.

Silo kvaliteeti mõjutavad paljud olulised tegurid, sealhulgas:

1. Küpsus ja niiskus
2. Lõikamine ja tükeldamine
3. Tihendamine ja hapnik
4. Kiirus ja kääritamine
5. Bakterite ja hapete toitmine ja hügieen

Silo toimub anaeroobse kääritamise teel, mis algab umbes 48 tundi pärast silo kinnitamist, ja muundab suhkrud hapeteks. Kääritamine jõuab lõpule paari nädala pärast.

Hapniku eemaldamine on silo valmistamise oluline osa. Seda seetõttu, et kääritamine peab toimuma anaeroobsetes (hapnikuvabades) tingimustes, sest muidu õiget tüüpi mikroorganismid ei kasva. Kuni hapnikku jääb, reageerivad taimeensüümid ning muud bakterid ja mikroorganismid energia saamiseks taimsete suhkrute ja valkudega, vähendades nende toitainete sisaldust rohus. Kui kogu hapnik on ära kasutatud, hakkavad piimhappebakterid paljunema. Need on bakterid, mida on vaja silo valmistamiseks, ja need muudavad taimsed suhkrud piimhappeks. See põhjustab pH langust (segu on happelisem). Kui pH on umbes 4-5, lakkavad suhkrud lagunemast ja rohtu säilitatakse seni, kuni silo avatakse ja hapnikuga kokkupuutumiseni.

Kui pH ei ole piisavalt madal, hakkavad tööle teist tüüpi bakterid, tekitades kõrvalsaadusi (nagu ammoniaak), mis maitsevad lehmadele ja lammastele halvasti.

Enne anaeroobse kääritamise algust toimub aeroobne faas, mille käigus püütakse kinni hapnikku. See, kui tihedalt sööt on pakitud, määrab saadud silo olemuse, reguleerides virnas toimuvaid keemilisi reaktsioone. Kui silo on tihedalt pakitud on hapniku tarnimine piiratud ja sellega kaasnev happe kääritamine põhjustab olemasolevate süsivesikute lagunemist äädik-, või- ja piimhappeks. Seda toodet nimetatakse hapuks siloks. Teisest küljest, kui sööt halvasti ja lõdvalt pakendatud või silo ehitatakse järk-järgult, toimub oksüdatsioon kiiremini ja temperatuur tõuseb; Kui mass surutakse kokku temperatuuril 140–160 ° F (60–71 ° C), tegevus lakkab ja saadakse magus silo. Samuti muutuvad sööda lämmastiku koostisosad: hapu silo valmistamisel võib ühe kolmandiku albuminoididest muundada amino- ja ammooniumiühenditeks; magusa silo valmistamisel muudetakse väiksemat osa, kuid need muutuvad vähem seeditavaks. Kui käärimisprotsess on halvasti juhitud, omandab hapu silo ebameeldiva lõhna ammoniaagi või võihappe ülemäärase tootmise tõttu.

Kui varem viisid kääritamist läbi kohalikud mikroorganismid, siis täna inokuleeritakse osa lahtist silo spetsiaalsete mikroorganismidega, et kiirendada kääritust või parandada saadud silo. Silo inokulandid sisaldavad ühte või mitut piimhappebakteri tüve ning kõige tavalisem on Lactobacillus plantarum. Muud kasutatavad bakterid hõlmavad Lactobacillus buchneri, Enterococcus faecium ja Pediococcus liike.

Raiheina rohumaades on suur suhkrusisaldus ja need reageerivad lämmastikväetisele paremini kui ükski teine rohumaa. Need kaks omadust on teinud raiheina viimase kuuekümne aasta jooksul silo valmistamisel populaarseimaks rohuks. Seemnevormis ja tavaliselt kasutatavaid raiheinu on kolm: itaalia, mitmeaastane ja hübriid.

Silo tuleb hapnikusisalduse minimeerimiseks kindlalt pakendada, muidu toimub riknemine. ^[8]

Hea tihendamise saavutamiseks peaks silo tihedus olema 700–800 kg silo / m3.^[6]

Silol on heina ees mitmeid eeliseid. Silos säilitatakse rohkem toitaineid hektari kohta, kuna põllukadu on väiksem. Samuti mõjutavad silo ilmastikukahjustused vähem. Tootmisprotsess on muutunud mehhaniseeritumaks ja on seetõttu vähem töömahukas kui heinategemine. Silo jaoks võib kasutada rohkem põllukultuure ja silo sobib paremini kariloomade segatoiduainete koostisosana.

Silol  on siiski ka omad puudused. Silo halva haldamise korral võib ladustamine põhjustada suuri kaotusi. Kui silo ei söödeta piisavalt kiiresti ära, võivad riknemiskaod olla märkimisväärsed. Silo hoiuruumid on erinevad ja pole nii mitmeotstarbelised kui küün, nii et esialgsed investeeringud seadmetesse võivad olla suured. Ja kui hein on väga kergesti transporditav, siis on silo raske ja ühest kohast teise vedamine keeruline.

Silo on väga hea talvine mahlakas sööt. Viimastel aastakümnetel on enamikus arenenud loomakasvatusega riikides (ka Eestis) hakatud heina asemel tegema ja loomadele söötma rohkem silo. Head silo söövad lehmad päevas 40–50 kg, suuremad lehmad isegi kuni 60 kg. Sel juhul kulub heina vähe (ainult paar kilo lehma kohta).

Kui silo on kuivainerikas (50–60% kuivainet, varem nimetati seda ka kuivsiloks), siis seda söödetakse vähem. Kuivainerikkama siloga võib asendada kogu päevase heina koguse ratsioonis. Päevas tuleks sööta seda keskmiselt 18–20 kg, suurematele lehmadele kuni 25 kg.

• Kuivsilo
• Hein