Skeptitsism

Skeptitsismi pooldajat nimetatakse skeptikuks, kuigi see sõna tähistab ka lihtsalt kahtlejat – inimest, kellele on omane skepsis. Sõna "skepsis" tähistab harva ka skeptitsismi (seda põhiliselt antiikfilosoofia skeptiliste koolkondade nimetusena).

Skeptitsismi nimetati vanakreeka keeles skepsis ja skeptikut skeptikos, uusladina keeles on skeptiku nimetuseks scepticus.

Skeptitsismi ja skeptikut nimetatakse briti inglise keeles vastavalt scepticism ja sceptic, ameerika inglise keeles skepticism ja skeptic, prantsuse keeles scepticisme ja sceptique, itaalia keeles scetticismo ja scettico, hispaania keeles escepticismo ja escéptico, vene keeles скептицизм ja скептик, soome keeles skeptisismi ja skeptikko.

Hilisantiikajal tähendas skeptik filosoofi, kes kõige kohta otsustustest hoidub.

Vanakreeka keele omadussõna tähendas algselt '(midagi) uuriv'. Ka sõna skepsis tähendas algul lihtsalt 'põhjalikku uurimist'.

Philon kasutas sõna skeptikoi filosoofide kohta üldse (Quaestiones et Solutiones in Genesim III, 33).

Sextus Empiricuse ajal kasutati sõnu skepsis ja skeptikos pürronistide kohta. Pürroniste nimetati ka aporeetikuteks (aporētikos), zeteetikuteks (zētētikos 'uurija') või efektikuteks (ephektikos 'püüdleja').

Skeptitsism on positsioon, mille kohaselt otsustuse tõesus ei ole tunnetatav. Seejuures peetakse (vähemalt antiikskeptikute puhul) silmas otsustusega väljendatud asjadeseisu vastavust tegelikule, tunnetusest sõltumatule asjadeseisule, mille kohta otsustus käib. Seega lähtub vähemalt antiikskeptitsism tõe korrespondentsiteooriast.

Skeptik lähtub sellest, et oma otsustustes me pretendeerime objekti kirjeldamisele nõnda, nagu ta iseenesest ja sõltumata meie ettekujutustest on. Selle pretensiooni vastu on ta sellepärast, et selle pretensiooni katmine tundub talle tõestatamatuna. Paljud skeptikud ei eita siiski, et mõni otsustus seda pretensiooni katab ja on tõene. Nad eitavad selle pretensiooni tõestatavust ning peavad otsustust ennatlikuks aktiks, millest tuleb hoiduda, kui ei taheta lootma jääda pelgalt dogmadele.

Skeptitsismi ja dogmatismi vaheline vaidlus ei käi teadmise võimaliku kindluse üle, kui selle all mõista subjektiivset uskumisseisundit või mingit tunnet, mis otsustusi saadab. Selles asjas vaidlust ei ole, sest selle võimalikkust möönab ka enamik skeptikuid. Kuid skeptikud eitavad, et on olemas meetod, millega saab iseennast või kedagi teist mingiks veendumuseks sundida, isegi kui see teine end veenda lubab. Selline sundimine nõuab mitte üksnes veendumust mingis otsustuses ja selle tõesuse väitmist, vaid ka selle tõestamist – selle niisugust esitamist, et see peab olema igaühele ilmne ja mitte keegi, kes on tõest huvitatud, ei saa selle otsustusega mitte nõustuda. See on skeptiku meelest saavutamatu.

Nicholas Rescher eristab absoluutseid (guaranteeing) ja piisavaid (authorizing) tõe kriteeriume. Skeptikud möönavad, et on olemas piisavad tõe kriteeriumid, ent eitavad absoluutsete tõe kriteeriumide olemasolu.

Skeptitsismile, millega peab kaasnema kahtlus, vastandub iga kord dogmatism, mis tähendab selle uskumist, milles skeptitsism kahtleb.

Skeptitsism tuleneb positiivse teadmise ebaõnnestumise kogemustest, erinedes sellega kahtlusest, millega kriitiline mõtlemine peab algama. Reeglina tähistab skeptitsismi esiletõus mingi filosoofiaperioodi lõppu. Skeptitsismi ajendiks on dogmaatiliste filosoofiate üksteisele vasturääkimine. Skeptitsismi esiletõusu põhjust on nähtud väärtuste kriisis. Franz Brentano esitas 1895 õpetuse neljast faasist. Nii antiikfilosoofia, keskaja filosoofia kui ka uusaja filosoofia läbib Brentano järgi neli faasi, millest skeptitsism on kolmas faas (ja teine allakäigufaas). Keskajal esindab seda nominalism, uusajal Hume. Umbusule teaduse vastu järgneb neljanda faasina reaktsioon skeptitsismile uue, kuid pelgalt vägivaldse dogmatismi näol.

Skeptitsismi radikaalsuse aste võib olla erinev. Mõõdukates vormides puudutab skeptitsismi kahtlus ainult teatud liiki teadmist. Näiteks võib skeptitsism kahelda ainult meeltel põhinevas teadmises ja tunnustada ainult üldkehtivat ja paratamatut teadmist. Radikaalne skeptitsism eitab igasuguse teadmise võimalikkust, pidades kõiki arvamusi puhtsubjektiivseteks.

Saab eristada teoreetilist skeptitsismi, mis kahtleb teoreetilises teadmises kas lähtudes inimtunnetuse loomusest (tunnetusteoreetiline ehk loogiline skeptitsism) või lähtudes tõeluse olemusest (metafüüsiline skeptitsism), eetilist skeptitsismi, mis eitab moraalinormide objektiivsust ja üldkehtivust, ja religioosset skeptitsismi, mis eitab kindlat teadmist Jumala olemasolu kohta.

Skeptitsism võib olla suunatud religiooni dogmade vastu, olles kriitiline teoloogide argumentide vastu (Michel de Montaigne, Pierre Charron, Pierre Bayle), või teha ruumi religioonile, olles kriitiline mõistuse suhtes (Blaise Pascal, David Hume, Immanuel Kant).

Selles artiklis ei ole juttu teaduslikust skeptitsismist, mis on praktiline positsioon, mis seisneb selles, et väidete tõesust ei aktsepteerita, kuni nende kasuks on teadusliku meetodi abil esitatud soliidne tõendmaterjal.

Skeptitsism võib tähendada väidet, et meil ei ole teadmist, või väidet, et meil ei saa olla teadmist. Teine väide on tugevam ja raskemini põhjendatav. Üks asi on öelda, et meil küll saab olla teadmine, kuid kahjuks ei ole. Sellise vaate saab vast omistada Sokratesele. Paistab, et ta eeldas, et kui me edasi küsime, siis me võime teadmiseni välja jõuda, kuid seni meil teadmist ei ole või vähemalt tema ajal Vana-Kreekas ei olnud.

Hoopis teine asi on öelda, et meil teadmist ei saagi üldse olla: teadmine on võimatu. See on olnud skeptikute tavalisem positsioon. Sellest positsioonist (mida tänapäeval küll vähesed jagavad) ongi allpool juttu.

Kui öeldakse, et teadmist ei saa olla meie käesolevas seisundis, siis see on relatiivne skeptitsism. Kui öeldakse, et teadmist ei saa üldse olla, siis see on absoluutne skeptitsism.

Sextus Empiricuselt võib välja lugeda, et pürronistide skeptitsism oli relatiivne. Näiteks ütleb ta ühes kohas kürenaikude koolkonna ja pürronismi erinevuse kohta: "Me hoidume siis dogmaatilisest väitest välisesemete kohta, kuna aga kürenaikud väidavad, et need on loomu poolest tunnetatamatud." (Pyrrhoni põhiteesid I 215)

Wolfgang Stegmüller eristab teadmisskeptitsismi ja tõeskeptitsismi. Teadmisskeptitsism möönab tõeste väidete olemasolu, kuid peab neid tunnetamatuteks. Tõeskeptitsism eitab ka tõeste väidete olemasolu. Antiikskeptikud olid tunnetusskeptikud, tänapäeval aga esineb ka tõeskeptitsism.

Skeptitsism võib käia kas kõige või mõne kindla valdkonna kohta. Kui skeptik usub, et pole üldse võimalik millegi kohta midagi teada, siis tema positsioon on globaalne skeptitsism ehk universaalne skeptitsism ehk üleüldine skeptitsism ehk epistemoloogiline skeptitsism.

See positsioon on omane pürronistidele. Seda positsiooni on kaitsnud Keith Lehrer.

Globaalne skeptik ütleb iga asja kohta, et meil pole võimalik seda teada või vähemalt me ei tea seda. Globaalseid skeptikuid on filosoofia ajaloos olnud väga vähe, sest see nõuab väga suurt julgust. Globaalne skeptik peaks ju väitma, et ta ei tea, mis ta nimi on, et ta ei tea, kas tal on keha või kas tal on vaim, et ta ei tea, kas ta on elanud kauem kui kümme minutit, ja nii edasi. Selliseid väiteid on väga raske põhjendada, eriti kui öeldakse, et meil pole üldse võimalik midagi teada. Võib-olla oleks lihtsam põhjendada väidet, et me tegelikult lihtsalt ei tea mitte midagi.

Kui aga keegi väidab, et meil teatavas valdkonnas ei ole või ei saa olla teadmist, siis see on lokaalne skeptitsism ehk partsiaalne skeptitsism ehk osaline skeptitsism. Siis võib öelda, et ta on skeptik selle valdkonna suhtes. Lokaalse skeptitsismi versioonid erinevad selle poolest, millisest valdkonnast on jutt. On näiteks olemas skeptitsism välismaailma suhtes; teiste vaimude suhtes ning mineviku ja tuleviku suhtes. Näiteks skeptitsism välismaailma suhtes ehk välismaailmaskeptitsism tähendab positsiooni, et kellelgi pole võimalik teada midagi selle kohta, mis on olemas väljaspool tema enda vaimu. Lokaalse skeptitsismi vormid on näiteks ka moraaliskeptitsism, juriidiline skeptitsism, esteetiline skeptitsism, pedagoogiline skeptitsism, metafüüsilis-teoloogiline skeptitsism ja teadusteoreetiline skeptitsism. Lokaalne skeptik võib kahelda ka teatud tüüpi väidetes, näiteks aprioorsetes väidetes.

Lokaalset skeptitsismi on nimetatud ka mõõdukaks skeptitsismiks.

Epistemoloogia küsib: "Kas teadmine on võimalik?" Selle küsimuse võib ümber sõnastada nii: "Kas keegi on kunagi piisavalt õigustatud midagi uskuma, nii et saaks öelda, et tal on teadmine?" Skeptik ütleb, et ei ole. Skeptiku väite võib täpsemalt sõnastada nii:

Me ei saa kunagi olla õigustatud uskuma midagi valdkonnas X või vähemalt mitte piisavalt, et see annaks meile tolles valdkonnas teadmise.

Epistemoloogias väidab fundatsionism, et on olemas mõned baasuskumused. Baasuskumused on uskumused, mis on õigustatud, kuid ei ole õigustatud teiste uskumustega. Baasuskumused võivad olla õigustatud vaimusündmustega, näiteks tajumuste või mälusündmustega.

Kui ma saan õigustatud uskumused mälust, siis mälu peab olema usaldatav. Samuti on lood tajumustega: kui see, et mulle näib, et ma midagi näen, õigustab mind uskuma, et ma midagi näen, siis ma pean eeldama, et taju on usaldatav.

Lokaalne skeptitsism käib kindlate valdkondade kohta. Need kindlad valdkonnad võivad vastata erinevatele tunnetusprotsessidele. Skeptik kahtleb nende tunnetusprotsesside usaldatavuses. Ta ütleb näiteks: taju ei ole usaldatav (või: ei pruugi olla usaldatav); järelikult meie uskumused selle kohta, mida me tajume, ei ole usaldatavad.

Et see, mida me tajume, on välismaailm, siis seda liiki skeptik ütleb: meie uskumused välismaailma kohta ei ole õigustatud. Nii et üks skeptitsismi liik on välismaailmaskeptitsism: meil ei ole võimalik välismaailma kohta midagi teada, isegi mitte seda, et ta on olemas. Põhjuseks on see, et meie taju ei ole usaldatav.

Ühe argumendi selle kasuks, et taju ei ole usaldatav, esitas David Hume. Selle kohaselt meil ei ole võimalik välismaailma kohta midagi teada, sest selleks me peaksime teadma, et meie meelteandmete ja välismaailma (mida meie meelteandmed peavad esitama) vahel on seos. Ent meil ei ole kokkupuudet millegi muuga kui oma meelteandmetega; meil pole võimalik välismaailma asjade kohta midagi teada, kui me eelnevalt ei tea oma meelteandmeid. Sellisel juhul pole meil aga mingit võimalust tõestada, et meie meelteandmed ja välismaailm on omavahel seotud. Nii et me ei saa kuidagi tõestada, et meie meelteandmed esitavad välismaailma. Ja see tähendabki, et me ei saa tõestada, et meie taju on usaldatav.

Teine argument on René Descartesi kuulus unenäokahtlus ( esimene meditatsioon). See oli umbes nii: Descartes kirjutas õhtul oma toas ja mõtles: mis siis, kui ma praegu magan ja näen ainult und? On see üldse võimalik? Ma ju teen kindlasti vahet, millal ma olen ärkvel ja millal ma magan ning näen und. Unenäos tuleb ju ette igasugu imelikke asju; unes ma satun arusaamatul kombel ühest kohast teise; öösel unes ma ei mäleta, mis päeval juhtus, ja nii edasi. Nojah, aga kas ma pole mõnikord unes neidsamu asju mõelnud? On ju juhtunud, et ma magades olin veendunud, et ma olen ärkvel! Ma püüdsin unes isegi kontrollida, kas ma olen ärkvel, ja kontroll näitas, et ma olen ärkvel! Ent ma eksisin: tegelikult nägin ma ikkagi und. Kas pole siis täiesti võimalik, et ka praegu on samasugune olukord? Kas pole võimalik, et ma näen unes, et saan seda kontrollida, ja unes näitab kontroll, et ma olen ärkvel? Nõnda, et praegu tundub mulle elavalt, et ma olen ärkvel, kuigi ma tegelikult magan?

Nii et nähtavasti pole olemas märke ega teste, mille abil ma saaksin kindlaks teha, kas ma näen und või olen ärkvel. Võib ju olla, et ma neid testegi näen unes. Nii et pole mingit võimalust tõestada, et ma olen praegu ärkvel. Nõnda Descartes ütleski endale: tegelikult ma ei tea, et ma olen praegu ärkvel ja kirjutan. Sest arvestades kõike, mida ma tõesti tean, on võimalik, et ma magan. See ongi Descartesi unenäokahtlus.

Vaadakem seda argumenti lähemalt. Miks Descartes arvab, et ta ei tea, et ta on ärkvel ja kirjutab? Hea küll, võib-olla ta magab. Aga mis vahet seal on? Vahe on selles, et kui ta magaks, siis tema meeltetajuvõime ei oleks usaldatav. Teiste sõnadega, kui ta magaks, siis talle tunduks, et ta näeb, kombib ja kuuleb mitmesuguseid asju; tegelikult aga see nii ei oleks. Sellisel juhul tema tajuvõime muidugi ei oleks usaldatav. Aga Descartes läheb veel kaugemale: ta paistab ütlevat, et juba ainuüksi sellepärast, et pole välistatud, et ta näeb und, ei ole tema tajuvõime usaldatav.

Paljudele võib Descartesi positsioon tunduda absurdsena. Enamasti inimesed tunnevad, et igatahes võivad nad kindlad olla, et nad ei näe und. Descartes võiks siin vastata, et võib-olla nad näevad ainult und, et nad võivad kindlad olla. Kui keegi ütleb, et ta teeb vahet ärkveloleku ja magamise vahel, siis ta eeldab, et ta on ärkvel, ja seetõttu on tegemist vigase ringiga.

Teine tervemõistuslik vastus Descartesi argumendile rõhutab, et oma tajumuse usaldatavust on võimalik kindlaks teha. Kui ma midagi näen, näiteks lehma, siis ma võin lehmale ligi minna, teda katsuda, kuulda tema hääli, tema vastu nõjatuda ja nii edasi. See on mulle kinnituseks, et ma tõesti näen lehma. Seda laadi kinnituse olen ma nii paljudel kordadel saanud, et vähemalt tavalistes olukordades on praktiliselt kindel, et minu taju on üldiselt usaldatav.

Descartesi skeptik vastab sellele enam-vähem samamoodi nagu eelmiselegi vastuväitele: võib-olla sa näed ainult unes, et sa lehma katsud, tema hääli kuuled ja tema vastu nõjatud. Sellepärast on võimalik, et sa nägid ainult unes, et sinu tajuvõime on olnud üldiselt usaldatav. Kui sa väidad, et sa ei näe und, sest sinu tajuvõime on usaldatav, siis on jälle tegemist vigase ringiga. Sa pead kõigepealt kindlaks tegema, et sa ei näe und, ja see on võimatu. Seega ei ole sul võimalik teada, et sinu tajuvõime on usaldatav.

Peale selle, kas sa mitte selleks, et näidata, et sinu tajuvõime on üldiselt usaldatav, ei kasutanud oma tajuvõimet? Selleks et näidata, et sinu nägemine on usaldatav, kasutad sa nägemist ja teisi meeli. See on jälle vigane ring. Tundub, et on võimatu tõestada oma taju usaldatavust, kasutamata oma meeli. Aga kuidas saab meeli kasutada, eeldamata, et taju on usaldatav? Tuleb välja, et pole võimalik tõestada, et taju on usaldatav.

See on juba kolmas skeptiline argument. Hume ütles, et meil ei ole võimalik tõestada, et meie meelteandmed esitavad välismaailma; Descartes ütles, et me ei saa tõestada, et me ei näe und; ja see kolmas argument ütleb, et me ei saa tõestada, et meie taju on usaldatav, eeldamata, et meie meeled on usaldatavad, ja sattumata seega vigasesse ringi.

Kolmas argument on väga tõsine, sest selle abil saab põhjendada skeptitsismi ka teiste meie tajuprotsesside suhtes. Võtame näiteks mälu. Kas ma saan tõestada, et minu mälu on usaldatav? Kas ma saan teha seda nii, et ma üldse ei toetu mingitele mälestustele? Kui ma toetun mälestustele, siis ma eeldan, et mälestused on usaldatavad. Aga seda ma ei tohi eeldada, sest seda ma ju tahangi tõestada.

Kõigis kolmes argumendis väidetakse, et me ei saa üht või teist asja tõestada. Me ei saa tõestada, et meelteandmed esitavad välist tõelust. Me ei saa tõestada, et me ei näe und. Me ei saa tõestada, et taju või mälu on usaldatav. Aga kas see, et me ei saa midagi tõestada, tähendab, et me ei tea seda? Või et me ei ole õigustatud seda uskuma? Võtame näiteks Descartesi unenäokahtluse. Oletagem, et me oleme veendunud, et me (ilma vigase ringita) ei saa tõestada, et me ei näe und. Ja me oleme isegi valmis tunnistama, et on küll olemas väga väike võimalus, et me praegu näeme und. Siis me võime mitteskeptikutena vastata: mis siis sellest? Mis siis, kui me ei saa Descartesi skeptikule tõestada, et me ei näe und? Mis siis sellest on, kui on olemas väga väike võimalus, et me praegu näeme und? Kas sellel on meie teadmisepretensioonide koha pealt mingi tähtsus?

Descartes leidis, et raudselt on. Tema tahtis, et teadmine oleks täiesti kindel, nii et selles poleks võimalik kahelda. Nii et kui me saame milleski vähimalgi määral kahelda, siis me tegelikult ei tea seda.

See paneb küsima: kas selleks, et meil oleks teadmine, peab meil olema täielik kindlus, puuduma igasugune kahtlus? See oleks kõige tugevam võimalik õigustus. Ja siis me ütleksime, et teadmine ei ole mitte lihtsalt piisavalt õigustatud tõene uskumus, vaid kindlalt tõene uskumus.

Paljud filosoofid leiavad, et teadmine ei nõua nii tugevat õigustust. Näiteks leitakse, et hommikuse ilmateate järgi on võimalik teada, mis ilm päeval tuleb. Teine kord küll ilmateade eksib, aga kui ei eksi, siis me teame. Sel juhul ei tasu eriti muretseda, kui me ei saa tõestada, et me und ei näe. Me peame seda väga ebatõenäoliseks ja sel juhul me oleme täiesti õigustatud arvama, et me oleme ärkvel. Ja selleks, et olla õigustatud arvama, et me oleme ärkvel, ei pea meil olema absoluutset kindlust selles.

Muide, ka Descartes ise loobus lõpuks oma skeptilistest kahtlustest. Aga ta arvas, et ta saab tõestada, et tema elu ei ole unenägu. Selleks ta tõestas kõigepealt, et Jumal on olemas, ning lähtus siis sellest, et Jumal ei ole petis, sest ta on hea. Seetõttu ta ei lubaks olukorda, kus ma magan, kuigi kõik märgid näitavad mulle, et ma olen ärkvel. Jumal andis mulle taju ja ta poleks loonud seda nii vigaseks, et see ei ole usaldatav. Järelikult on minu taju usaldatav. Nii et Jumal tagab, et Descartes on ärkvel ning et tema tunnetusprotsessid on usaldatavad. (Nendes punktides on Descartesile palju vastu vaieldud.)

Šoti terve mõistuse filosoof Thomas Reid esitas välismaailmaskeptitsismile järgmise vastuväite. Oletagem, et skeptikul on õigus ja et taju ei ole usaldatav. Aga taju on vaid üks tunnetusprotsessidest. Ja kui taju pole usaldatav, siis ei saa teisedki tunnetusprotsessid olla usaldatavad. Aga siis ei ole usaldatav ka mõtlemisvõime, mida skeptik kasutab. Mõeldes me teeme vigu ja seetõttu ei saa ühtki argumenti usaldada. Siis ei saa usaldada ka argumenti skeptitsismi kasuks. Nii et kui skeptikul on õigus, siis ei ole mõtet skeptitsismile tähelepanu pöörata, sest see on saadud mõtlemise teel. Ja kui skeptik eksib, siis pole ammugi mõtet skeptitsismile tähelepanu pöörata. Seega on tõestatud, et igal juhul pole skeptitsismi meie tunnetusvõimete usaldatavuse suhtes mõtet tõsiselt võtta.

Seda laadi vastuväidet saab rakendada lokaalse skeptitsismi mis tahes liigi puhul, mis viitab mingi tunnetusvõime mitteusaldatavusele.

Et skeptik nõuab teadmiselt absoluutset kindlust, siis ta peaks seda nõuet rakendama ka skeptitsismile endale. Kas skeptitsism ise on täiesti väljaspool kahtlust? Kas mitte skeptitsismile pole võimalik mitmel moel vastu väita? Aga siis pole võimalik teada, et skeptitsism on tõene. Ent sellisest vastuväitest jääb siiski väheks, sest see ei lükka skeptitsismi ümber. Skeptik võib sellega rahumeeli nõustuda, et keegi ei tea, et skeptitsism on tõene. Skeptik võib piirduda väitega, et on väga tõenäoline, et skeptitsism on tõene. Enamik mitteskeptikuid ei taha juba sellega nõustuda.

Skeptitsismile heidetakse seesmist vastuolulisust ette kahel moel. Esiteks küsitakse, kust on võimalik teada skeptitsismi ennast, ning nõutakse sellele tõestust. Teiseks rakendatakse skeptitsismi sisu skeptitsismile endale.

Nii relatiivne kui ka absoluutne lokaalne skeptitsism jääb sellest vastuväitest puutumata, sest ta jätab osa väiteid skeptilise kahtluse alt välja.

Globaalne skeptitsism on esimese küsimuse suhtes immuunne, sest ta ei püüagi oma väidet tõestada ega väida, et ta skeptitsismi teab. Kuigi skeptitsismil tõestust ei ole, ei tähenda see, et ta ei võiks tõene olla. Ei ole õigustatud pidada tunnetust võimalikuks pelgalt sellepärast, et vastupidist ei saa tõestada.

Teisest küljest, miks me peaksime skeptikut järgima, kui ta ei saa tõestada, et tal on õigus? Pürronistid vastasid sellele tavaliselt, et nad kasutavad oma vastase relvi, et teda lüüa, ilma et nad usuksid, et need relvad on eriti tõhusad. Peale selle saaks skeptik öelda, et ka teised ei saa oma positsiooni tõestada. Et globaalne skeptik ei saa oma positsiooni õigustada, siis on ta jõuetu inimese vastu, kes on teatud teeside õigsuses veendunud ning nimetab kõike, mis nendega kooskõlas pole, vääraks, ilma et ta oma veendumusi põhjendaks; kes ei hooli teiste arvamusest ega taha pöörduda. Sarnane probleem tekib eetikas amoralistiga.

Vaatame, kas globaalset skeptitsismi saab õõnestada teise meetodiga. Rakendame seda kõigepealt teadmisskeptitsismile: kui teadmist ei ole, siis ka "teadmist ei ole" ei ole teadmine.

Vastuolu siin siiski ei teki. Teadmisskeptiku tees seisneb selles, et teadmist ei ole. Kui oletada, et "teadmist ei ole" on teadmine, siis teadmine on olemas. Järelikult "teadmist ei ole" ei ole teadmine. Seega on teadmisskeptitsism seesmiselt kooskõlaline positsioon.

Pürronistid esindasid suhtelist ja globaalset teadmisskeptitsismi. Nende skeptiline tees seisneb selles, et pole võimalik midagi teada, isegi mitte seda, et pole võimalik midagi teada, ja pole võimalik midagi tõestada, isegi mitte seda, et pole võimalik midagi tõestada. Vähemalt Sextus Empiricuse järgi otsustades oli nende skeptitsism mõeldud relatiivsena.

Mis saab, kui kasutada samalaadset argumenti tõeskeptitsismi puhul? Antiikskeptikutel leidub selliseid ütlusi, nagu "miski pole tõene" või "kõik on väär" (Sextus Empiricuse Pyrrhoni põhiteesid I, 14). Jutt on lausetest.

Saame sellise arutluse. Kõik laused on väärad. Järelikult, kui "kõik laused on väärad" on lause, siis "kõik laused on väärad" on väär. Aga "kõik laused on väärad" on ju lause. Järelikult "kõik laused on väärad" on väär.

Nii et väide "kõik on väär" on väär. Tõeskeptikul on võimalik vaidlustada järeldamisreeglite rakendavust selles arutluses. Wolfgang Stegmüller on näidanud, et tõeskeptik pääseb vastuolust, kui välistatud kolmanda seaduse kehtivust intuitsionistliku loogika stiilis vaidlustada.

Vastuolust saab lahti ka siis, kui skeptitsismi globaalsust pisut nõrgendada. Akadeemilised skeptikud ütlesid, et ei ole võimalik teada mitte midagi peale selle, et mitte midagi pole võimalik teada, ja pole võimalik tõestada mitte midagi peale selle, et pole võimalik midagi tõestada. Selline (teadmisskeptiline) tees on vastuoludeta. Analoogiliselt saaks nõrgendada ka tõeskeptitsismi, saades küll mitte enam päris globaalse tõeskeptitsismi, mis jääb vastuoludest vabaks ka tavalise loogika puhul. Sellega ei ole globaalsest tõeskeptitsismist liiga palju loovutatud: miski pole tõene peale selle, et miski pole tõene.

Skeptikute sellise käigu peale võib küsida: kui on võimalik teada ühte asja (kui on tõene üks asi) – skeptitsism(i) –, miks mitte ei või siis olla teisigi asju, mida on võimalik teada või mis on tõesed?

Kui on võimalik teada midagi muud, siis on akadeemiline skeptitsism väär, sest ta ütleb, et teada on võimalik ainult akadeemilist skeptitsismi. Kui akadeemiline skeptitsism on väär, siis ei ole ka seda võimalik teada, sest seda, mis on väär, pole võimalik teada.

Võiks ka küsida, kas sellest üldse midagi oleks, kui osutuks, et skeptitsism sisaldab vasturääkivusi. On ju olemas parakonsistentsed loogikad, mis sisaldavad vasturääkivusi. Miks peaks skeptik just vasturääkivusi välistava seaduse kahtluse alt välja jätma?

Ka Edmund Husserl (Loogilised uurimused 1, §32) süüdistab skeptitsismi teooriavaenulikkuses. Ta kasutab skeptitsismimõistet oma teooriamõiste piiritlemiseks: "skeptiline teooria" sisaldab tema järgi teooria võimalikkuseks üldse tarvilike tingimuste väärust ning on seetõttu mõttetu.

Säärane argument leidub ka Peter Strawsonil. Ta omistab skeptikule meie tavalise mõistetesüsteemi revideerimise. Nõnda paistab skeptik mõisterelativistina, kes väljendab oma kahtlust öeldes, et saab olla palju erinevaid mõistesüsteeme ning meil pole mingit alust omistada oma faktilisele mõistesüsteemile erilist autoriteeti ja vältimatust.

Nüüd võib skeptikule öelda: meil kas on võimalik mõistelisest ettepanekust aru saada; sel juhul on meil võimalik näidata, et tegelikult ei ole see meie tavalisele mõistesüsteemile alternatiiviks. Või meil on tegemist radikaalselt teistsuguse mõistesüsteemiga, mida me enda omaga kuidagi seostada ei saa; siis meil pole võimalik ettepanekust aru saada. Kummalgi juhul ei ole meie mõistesüsteem sellisena juhuslik.

Selle argumendi nõrkus seisneb selles, et isegi kui me oleme sunnitud maailma mingil kindlal viisil mõtlema, ei tähenda see, et maailm on ka tegelikult niisugune. Skeptik võib seega möönda, et meie kogemusel on vältimatult teatud struktuur, ilma et ta peaks skeptitsismist loobuma.

Skeptitsismi vastu on ammu esitatud argument, et ükskõik mida skeptik ka ütleks, ta ei saa oma filosoofiat tõsiselt võtta ja selle järgi elada.

Seda öeldi juba Pyrrhonile. Diogenes Laertios (IX 104) väljendab seda vastuväidet nii: skeptikud "kaotavad elu ära, lükates tagasi kõik, milles elu seisneb".

Seda vastuväidet võib sõnastada ka nii. Skeptikud ka väidavad midagi, väited aga väljendavad arvamusi. Kui neil on arvamused, siis nad peavad midagi tõeseks. See ei sobi kokku nende teesiga, et arvamused võivad olla väärad.

Ilma nõustumiseta ei saa inimene elada. Cicero ütleb, et ilma nõustumiseta ei saa olla meelelist tunnetust. Ilma meelelise tunnetuseta ei saa loom, sealhulgas ka inimene, tegutseda. Nõustumisvõimeta inimesel ei oleks meelelisust ega spontaansust. Tal ei oleks ka mõistust, sest see nõuab ilmse asjaga nõustumist. Nõustumiseta ei oleks ka mõistust ega moraali.

Pürronistid vastasid sellele vastuväitele, et praktilises elus nad peavad otsuseid tegema ja nõustumine kätkeb juba selles, et nad teevad otsuseid igapäevase elukogemuse ning isade kommete ja seaduste järgi.

Oma teadmatusest teadlikuks saav skeptik ei pea oma elu otsast peale alustama, vaid leiab end juba teatud eluvormist. Ta elab ühiskonnas, milles kehtivad teatud reeglid, mille järgi ta seni on alati otsuseid teinud. Seda seisundit oleks tal mõtet muuta ainult juhul, kui ta saaks tõelistest eetilistest väärtustest nüüd paremini aru. Et ta aga usub, et neid tal pole, siis ei saa ta leida põhjust, miks ta peaks lakkama tegema otsuseid nende reeglite alusel, millest ta seni juhindus, ning asendama need teiste reeglitega, mis on sama küsitavad.

Nüüd võib vastu väita, et kui skeptik tahab käituda nii, nagu tavaks on, näiteks Roomas nii nagu roomlased, siis ta peab teadma, mis Roomas tavaks on. Aga tõeline skeptik ei saa pretendeerida sellelegi, et ta seda teab. Skeptik vastaks, et skeptikud söövad leiba, sest nad usuvad, et leib toidab, pretendeerimata sellele, et nad teavad, et tavaks on süüa leiba, mitte taldrikut.

Arkesilaos leidis sellele vastuväitele veenvama vastuse. Plutarchos teatab, et Arkesilaos asendas nõustumise tungiga (hormē). Inimese elu ja tegevus on võimalik ka ilma nõustumiseta, sest tung viib inimese selleni, mis on talle "omane" (oikeion) – selleni, mis hoiab teda olemises ja paneb tema eeldused avalduma. Mulje, mis näitab, et tegemist on millegi selles mõttes kasulikuga, äratab tungi, mis paneb loomse olendi liikuma kasuliku poole, ilma et oleks tarvis nõustumiseakti.

Sõnad "tung" ja "omane" on pärit stoitsismist, kuigi nendel on teine tähendus. Stoikute järgi oli iga tung nõustumine. Arkesilaos seevastu lahutas tungi nõustumisest. Arkesilaosel õnnestus vist siiski see vastuväide stoitsistlikest eeldustest lähtudes pareerida.

Skeptilised mõttekäigud esinesid antiikfilosoofias juba enne skeptilisi koolkondi. Nende algmed esinevad eleaatidel ja Herakleitosel. Eleaat Zenon osutas vastuoludele liikumise mõistes. Herakleitose järgija Kratylos tegi skeptilisi järeldusi õpetusest, et kõik voolab. Nende skeptitsism oli suunatud ainult meeltel põhineva teadmise vastu.

Sofistid seevastu ei kahelnud viimase tõesuses, küll aga eelnevate filosoofide aprioorsetes väidetes. Protagoras kuulutas, et inimene on kõikide asjade mõõt, nii et kõik on nii, nagu see igale üksikule inimesele tundub. Sextus Empiricus (Pyrrhoni põhiteesid I 217–219) esitab seda nii: mateeria voolab, meeled kujunevad pidevalt ümber ja seetõttu ka inimese taju muutub. Nii sai Protagorasele inimene oleva kriteeriumiks. Sextus Empiricuse järgi (Pyrrhoni põhiteesid I 216) ei saa Protagorase koolkonda siiski skeptikuteks pidada.

Gorgias püüdis tõestada, et midagi ei ole, ja kui oleks, siis meil poleks selle kohta võimalik midagi teada, ja kui meil oleks võimalik midagi teada, poleks meil võimalik seda teadmist teistele edasi anda.

Sextus Empiricus märkis, et mõningaid kürenaikusid saab pidada skeptikuteks, sest nagu pürronistidki, väitsid nad, et nad tunnetavad üksnes aistinguelamusi (Pyrrhoni põhiteesid I 215).

Radikaalne skeptiline koolkond tekkis 4. sajandil eKr Pyrrhoni poolt rajatud pürronismi ehk vanema skepsitsismikoolkonna ehk pürronistliku skepsise näol. Pürronistide hulka arvatakse Pyrrhoni kõrval ka Timon Phleiusist ja Numenios.

Pürronistid väitsid, et asjad ei ole inimtunnetusele kättesaadavad, ning nägid ette igasugustest otsustustest hoidumise, mis võimaldab säilitada täieliku meelerahu (häirimatust, ataraksiat) ja seega jõuda õnneni, mis on filosoofia eesmärk. Pürronism kahtles nii meeltetajus kui ka teaduses, kuid ei välistanud praktilist usku.

Pyrrhon olevat oma õpilastele öelnud, et jumalad on olemas, ja Timon Phleioselt, kes halvustas dogmaatilisi filosoofe, soovitas kõikides praktilistes küsimustes järgida üldist arvamust.

Esimesed skeptikud lähtusid inimtunnetuse subjektiivsusest, teadmise tõestamise võimatusest ja tunnetuse sõltuvusest elutingimustest, meeleelundite seisundist, kultuuri mõjust jms.

Vähem radikaalne oli keskmine skeptitsismikoolkond ehk akadeemiline skepsis, milleks Arkesilaos arendas Platoni Akadeemia (Uus Akadeemia) ja mille tähtsaim esindaja oli Karneades. Sellesse koolkonda kuulusid teiste seas ka Arkesilaos ja Kleitomachos.

See koolkond eitas tõe kriteeriumi ja tõestamise võimalikkust, kuid eristas tõenäolisuse astmeid. Antiikajal seda koolkonda skeptikute hulka ei arvatud. Aulus Gellius (2. sajandi keskpaik pKr) on kõige varasem autor, kes ütleb, et pürroniste nimetati skeptikoi, ning teeb tähelepaneku, et seda nimetust võib kasutada ka akadeemikute kohta (Atika ööd XI, 5, 6). Sextus Empiricus kirjeldas põhjalikult erinevust pürronismi ja akadeemilise skepsise vahel (Pyrrhoni põhiteesid I 220–235). Peale erinevuse eetikas toob ta olulisena välja järgmise erinevuse: "Uus Akadeemia, kuigi ta ütleb, et kõik on tunnetamatu, erineb skeptikutest võib-olla just selle poolest, et ta väidab, et kõik on tunnetamatu. Sest ta ütleb seda kindlalt, kuna aga skeptik arvestab võimalusega, et midagi ka tunnetatakse." (226).

Noorem skeptiline koolkond taaselustas pürronismi. Selles koolkonnas sõnastas Ainesidemos (1. sajand eKr) oma kümme troopi ehk skeptitsismi põhjendust. Agrippa esitas viis troopi, mis hiljem taandati kahele. Sellest suunast on säilinud arsti Sextus Empiricuse (2. sajand pKr) teosed. Ta koondas skeptikute argumendid, eriti tõestuse ja põhjuslikkuse vastu. Ta rõhutas, et kahtlus ei puuduta meeltetajumuste sisu, vaid teadmist asjade olemusest.

Keskajal esines skeptitsism ainult ilmaliku teaduse vastu suunatud kriitikana nagu nominalistidel William Ockhamil ja al-Ghazālīl ning Agrippa von Nettesheimil, kes kirjutas töö Teaduste ja kunstide ebakindlusest ja tühisusest.

Uusajal esinevad sarnased motiivid Michel de Montaigne'il, Marie le Jars de Gournayl, Pierre Charronil, Blaise Pascalil, Francisco Sanchesel, François de la Mothe le Vayeril, Samuel de Sorbière'il, Simon Foucher'l, Pierre-Daniel Huet'l, Joseph Glanvillil ja Pierre Bayle'il (16. ja 17. sajand), Johann Georg Hamannil (18. sajand) ja Felicité Robert de Lammenais'l (19. sajand).

Skeptitsismi levikut just Prantsusmaal on püütud seletada sellega, et skolastika mõju ja vastupanu looduseuurimisele oli seal eriti suur, ja teiseks oli seal aktuaalne kalvinismi ja katoliikluse vastasseis.

Montaigne laiendas skeptitsismi ka moraali valdkonda. David Hume, kes ise nimetas oma positsiooni skeptitsismiks ja kellele Immanuel Kant skeptitsismi ette heitis, kritiseeris küll substantsi ja põhjuslikkuse mõistet ning eitas ülemeelelise kohta käiva teadmise võimalikkust, ei eitanud aga meelelisel kogemusel põhinevat teadmist ega vaidlustanud matemaatika kehtivust. Füüsika tõesust ta ei eitanud, sest ta pidas selle aluseks kogemusel põhinevat induktsiooni ning omistas sellele üksnes faktilise kehtivuse.

Kanti meelest oli skeptitsism ilma eelneva kriitikata puhta mõistuse vastu suunatud üldine umbusk, mis põhineb üksnes puhta mõistuse väidete ebaõnnestumisel. Ta püüdis skeptitsismi ületada oma krititsismiga, mis tema järgi oli maksiim, et tuleb üldiselt umbusaldada kõiki puhta mõistuse sünteetilisi otsustusi, kuni pole näidatud nende võimalikkuse üldist alust meie tunnetusvõime olemuslikes tingimustes. Need tingimused arvas ta olevat leidnud tunnetusvõime aprioorsetes vormides, mis peavad kehtima meie kogemuse mistahes sisu korral ning seetõttu võimaldama tõelist üldkehtivat ja paratamatut teadmist meile antud meelelise reaalsuse (fenomeni) kohta. Seevastu teoreetilise metafüüsika suhtes oli Kant skeptilisel positsioonil ning võitles selle vastu, et teha ruumi praktilisele usule.

Kanti pretensiooni vastu, et ta on Hume'i kummutanud, astus välja Gottlob Ernst Schulze oma anonüümse tööga "Änesidemus" (Ainesidemos), kuid skeptitsismi, mille eest ta seal väljas oli, iseloomustas ta lihtsalt usuna filosofeeriva mõistuse alalisse täiustatavusse.

Sügavamat alust üldisele teoreetilisele skeptitsismile esindas ühelt poolt Johann Gottlieb Fichte, kes, lähtudes sellest, et igas teoreetilises väites saab kahelda, rõhutas, et meie veendumuste tegelik raskuspunkt on seotud tahtega. Selle arusaamaga on suguluses ka pragmatism.

Teiselt poolt on positivism mõõduka skeptitsismi vorm, mis tunnustab küll kogemuse ja sellel põhinevate empiiriliste teaduste kindlust, kuid eitab mittemeelelise ja apodiktilise teadmise võimalikkust.

Tänapäeva teadusfilosoofias on antirealismi vorme, mis realismiga polemiseerides on skeptilised teooriate väidete suhtes mittevaadeldavate objektide kohta.

• Kriteeriumi probleem
• Pyrrhon
• Sextus Empiricus
• Solipsism

• Barry Stroud. The Significance of Philosophical Scepticism, 1984