Induktsioon

Induktsiooni on tavaks määratleda arutlusena üksikult üldisele. See ei vasta päriselt viisile, kuidas induktsiooni tänapäeva filosoofias harilikult mõistetakse.

Näiteks arutlus

Toas viibime ainult mina ja sina. Mina olen eestlane. Sina oled eestlane. Järelikult toas viibivad ainult eestlased.

ei ole induktsiooni, vaid deduktsiooni näide, kuigi eeldused (tõsi küll, peale esimese) on üksikud ja järeldus on üldine. Asi on selles, et eelduste tõesus tagab järelduse tõesuse. Sama lugu on matemaatilise induktsiooniga, mida samadel põhjustel ja samas mõttes tuleb pidada üheks deduktsiooni vormiks.

Klassikalised näited induktsioonist (induktiivsest järeldusest) on järgmised:

See luik on valge.

(Too luik on valge. Too kolmas luik on valge. Jne.) Järelikult kõik luiged on valged.

Päike on seni igal hommikul tõusnud.

Järelikult homme hommikul päike tõuseb.

Esimene näide illustreerib induktiivse arutluse kehtivuse ning seega ka usaldatavuse puudumist. Kuigi Euroopas nähti ainult valgeid luiki, avastati Austraalias mustluiged.

Teist näidet kasutas David Hume, kes rõhutas induktsiooni mittekehtivust. Et induktsioon ei ole usaldatav, seda illustreerib näide kanast, kes järeldab sellest, et perenaine on talle igal hommikul süüa toonud, et ka homme hommikul tuuakse talle süüa (kuigi tegelikult väänatakse tal homme hommikul hoopis kael kahekorra). Hume'i arvates kasutavad inimesed induktsiooni ainult seetõttu, et neil on selline kasulik harjumus; episteemilist õigustust induktsioonil ei ole.

  Pikemalt artiklis Induktsiooniprobleem

Induktsiooniprobleem seisneb küsimuses, mis ikkagi õigustab induktsiooni kasutamist. Probleemi lahendamiseks on püütud rajada induktiivset loogikat.

Karl Popper püüdis induktsiooniprobleemist mööda minna, väites, et induktsiooni otseselt õigustada ei saa, küll aga võib induktsiooni teel saadud järelduse tõesuse kasuks rääkida asjaolu, et seda ei ole õnnestunud falsifitseerida, mis seda järeldust korroboreerib.

  Pikemalt artiklis Baconi induktsioon

Reaktsioonina Aristotelese-mõjulisele teadusele avaldas Francis Bacon 1620. aastal raamatu "Novum Organum", milles ta esitas uue teadusliku meetodi, mis põhines süstemaatilisel teadmiste kogumisel füüsilisest maailmast vaatluste ja eksperimentide teel.

Bacon mõistab hukka "iidolid", mis takistavad tõeste teadmiste omandamist.

"Hõimuiidolid" on kalduvused näha asja seoses meiega, mitte nii, nagu nad iseenesest on. Inimene ei ole kõikide asjade mõõt ning pole õige omistada nähtustele korda, mida nendes tegelikult ei ole. Selleks et loodust käsutada, tuleb kõigepealt õppida loodusele kuuletuma.

"Koopaiidolid" on eri inimeste kaasasündinud ja omandatud eripärad, mis kallutavad inimeste arusaama asjadest.

"Turuiidolid" tulenevad keele mõjust: me kasutame sõnu, millele tegelikkuses miski ei vasta (näiteks saatus, esmane liikumapanija, element tuli).

"Teatri-iidolid" on filosoofiliste süsteemide kahjulik mõju. Bacon peab silmas eeskätt Aristotelest ja tema järgijaid, kes Baconi arvates painutavad loodust, et see Aristotelese filosoofiaga vastavuses oleks.

Baconi järgi peab iga teadusharu alustama vaatlustest ning hoiduma iidolite mõjust. Teadlane peab lähenema loodusele süütu ja rikkumata silmaga.

Teaduslik uurimistöö peab olema süstemaatiline. Teadlane ei ole ei ämblik, kes koob võrke oma fantaasiast, ega sipelgas, kes ainult kogub. Ta on mesilane, kes kogub materjali õitelt, kuid muundab ja seedib seda iseenese jõul. Oma uurimisalal kogutud kõigekülgse materjali paigutab teadlane tabelisse ning analüüsib seda, et avastada uuritavate nähtuste tõeline loomus ning avastada tingimused, mis uuritava objekti või nähtuse esile kutsuvad.

Kui me näiteks tahame teada saada soojuse loomust, siis peame kõigepealt kokku koguma kõik teadaolevad soojuse juhtumid (soojus, mis tekib päikesekiirtest, tugevast hõõrumisest, vedeliku keetmisest, kompostist, hobusesõnnikust, veini ja vürtside mõjust...) ning kirjeldama igale juhtumile iseloomulikke tunnuseid ilma mingi eelneva arvamuseta. Edasi kogume kokku ja kirjeldame juhtumid, mis sarnanevad soojuse juhtumitega, kuid mille korral soojust ei teki (kuu ja tähtede kiired, vedelikud, mis ei lähe keema, õhk, mis ei ole soojenenud ...), püüdes kindlaks teha, kas on asju, mis on ühtedes tingimustes kuumad, teistes külmad). Samuti paneme tähele soojuse erinevaid astmeid. Nõnda on lõpuks võimalik kindlaks teha, mis on soojuse olemus ja mis soojusega teatud tingimustel juhuslikult kaasneb. Soojuse olemuse moodustavad need tunnused, mis kõikidel positiivsetel juhtudel (kui soojus esineb) on olemas, kõikidel negatiivsetel juhtudel (kui soojust ei esine) puuduvad ning mis esinevad astmeti. Bacon jõuab soojuse näite puhul järeldusele, et soojus on liikumine, mis toimib kehade väiksematele osakestele.

Bacon peab sellise meetodi juures eriti oluliseks orienteeritust negatiivsete näidete otsimisele, mis ei lase teha ennatlikke üldistusi. Bacon omistab suurt tähtsust ka juhtudele, mille korral mingi vaatluse alusel on võimalik valida konkureerivate teooriate vahel.

Baconi meetodi nõrgad kohad tulenevad sellest, et ilma inimliku subjektiivsuse ja äraarvamiseta ei ole teaduslik uurimistöö võimalik.

• deduktsioon
• falsifitseeritavus
• induktiivne meetod
• induktivism
• induktsiooniprintsiip
• induktsiooniprobleem
• loogika
• naiivinduktsionism
• seletus
• vaatlus
• vaatluse koormatus teooriast

• S. F. Barker. Induction and Hypothesis, Ithaca, NY: Cornell 1957.
• K. T. Fann. Pierce's Theory of Induction, The Hague: Martinus Nijhoff 1970.
• Troels Engberg-Pedersen. – More on Aristotelian Epagoge. – Phronesis, 1979, 24, lk 301–319.
• Louis Groarke. An Aristotelian Account of Induction, McGill-Queen's University Press 2009.

• [1]