René Descartes

Descartes sündis Kesk-Prantsusmaal La Haye en Touraine'is, mis nimetati 1802. aastal tema auks ümber Descartesiks. Koht kannab sama nime ka tänapäeval. Kui ta oli üheaastane, suri tema ema Jeanne Brochard sünnitusel. Isa Joachim oli Rennesis paikneva Bretagne'i kohtu liige.^[2] René elas koos vanaema ja vanaonuga. 1607. aastal (nii hilja nõrga tervise tõttu) asus ta õppima La Flèche'i jesuiitide koolis (Collège Royal Henry-Le-Grand)^[3], kus ta tutvus matemaatika ja füüsikaga, sh Galileo Galilei töödega.^[4] Pärast lõpetamist 1614. aastal õppis ta kaks aastat Poitiers' ülikoolis, kus sai bakalaureuse- ja litsentsiaadikraadi õiguses. Tema isa soovis, et pojast saaks jurist.^[5] Hiljem suundus Descartes Pariisi.

1618. aastal astus ta Hollandi riigiarmeesse, et saada sõjaväeohvitseriks. Järgmisest aastast oli ta Baieri vürsti Maximilian I teenistuses ja viibis 1620. aastal Praha lähedal toimunud lahingu juures (osa kolmekümneaastasest sõjast).

Descartes elas 1629. aastast Hollandis. Ta kirjutas töid filosoofiast, optikast, geomeetriast ja hinge loomusest. Matemaatikas on tema tööd aluseks koordinaatteljestiku kasutamisele geomeetrias, mis liidab kokku algebra ja geomeetria. Descartes lahkus Hollandist 1649. aastal, suundudes kuninganna Kristiina kutsel Stockholmi, kus ta suri 1650. aastal kopsupõletikku.

Descartesi filosoofia eesmärgiks oli leida tõsikindel teadmine, kus poleka mingit ruumi eksitusteks. Eesmärgiks oli kahtluse ületamine. Ta püüdis välja selgitada, kas on olemas tõsikindel tunnetus, ning kui see peaks olemas olema, siis mille kohta see käib.^[6] Descartesi ei rahuldanud traditsioonilised akadeemilised teadmised ega raamatutarkused, kuna need ei andnud vastust küsimusele, kas saab midagi tõsikindlalt teada.^[7] Descartes on oma kasvatuse kohta öelnud:

 ".. ja kuna mulle kinnitati, et nende abil võib omandada selge ja kindla tunnetuse kõige selle kohta, mis on elule kasulik, siis oli mu ülimaks sooviks neid tundma õppida. Aga niipea kui ma olin lõpetanud kogu selle õpikursuse, mille lõpul tavaliselt võetakse vastu õpetlaste seisusesse, muutsin täielikult oma arvamust. Ma olin segaduses nii paljudest kahtlusist ja eksimusist, et mulle näis, et mu õppimispüüust ei olnud muud tulu kui et ma avastasin ikka rohkem ja rohkem oma teadmatust."^[8]

Ehkki Descartes arvas, et kooliharidus ei anna tõsikindlat teadmist, pidas ta sellest ikkagi lugu, kuna leidis, et koolis loetavates kirjatükkides saab teadmisi autorite kõige parematest mõtetest, sest vaid need on raamatutesse kirja pandud. Ta pidas erinevatest autoriteetidest lugu, ent oli ühtaegu veendunud, et autorite olemasolev teadmine ei vasta kuidagi tema tõsikindluse nõudele, ning uskus, et suudab ise paremat. ^[7]

  Pikemalt artiklis Cogito ergo sum

Descartes väitis, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab, et on.

Descartesi cogito-argumendi aluseks on, et ükskõik kui palju kahtlusi inimesel ka ei tekiks, siis tema olemasolu on vähemalt tõene, sest muidu ei oleks tal võimalik kahelda. Selle vastu räägib mõneti fakt, et magades inimesed ei mõtle ega kahtle endas, kuid Descartes väitis oma teoses "Arutlus meetodist":^[9]

"Kui ma aga lõpuks kaalusin, et kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad meil tulla ka magades, kuigi nad pole tõelised, siis otsustasin ma oletada, et kõik mu vaimu kunagi sattunud asjad ei olnud tõelisemad mu unenägude illusioonidest. Kuid kohe seepeale panin ma tähele, et sel ajal, kui ma tahtsin mõelda, et kõik on väär, oli paratamatult tarvilik, et mina, kes ma seda mõtlesin, ka midagi oleksin. Ja kui ma märkasin, et see tõde − ma mõtlen, järelikult olen − oli nii kindel ja püsiv, et teda ei suutnud kõigutada isegi skeptikute kõige liialeminevamad oletused, siis ma otsustasin, et ma võisin teda pidada kahtlemata minu otsivaks filosoofia esimeseks printsiibiks."^[10]

Descartesi meelest ei saa usaldada autoriteete, sest ka autoriteet peab millelegi tuginema, ning Descartesi arvates on kõigele vaja konkreetset tugipunkti, mis ei tekitaks kahtlusi. Descartes kirjutas, et kui heita kõrvale kõik, milles saab kahelda, siis ei oleks ei Jumalat, taevast ega keha. Samas ei saa öelda, et ei ole olemas hinge, meid, kes me sellisel moel mõtleme, sest kui on olemas mõtlemine, oleme ka meie.^[11]

Juba Augustinus käsitles mõneti cogito-argumenti, ent tema jaoks oli see pigem möödaminev nähtus, Descartesi jaoks aga kogu ta filosoofia alus. Descartesi filosoofia järgi on ainus, milles kahelda ei saa, iseenese olemasolu.^[9]

Descartes avaldas käsitlenud kahe substantsi õpetust, mis seisneb hinge ja keha eraldatuses.^[12] Descartes on öelnud, et tema, s.o hing, mille tõttu ta on see, mis ta on, on täiesti erinev kehast, ja teda on isegi kergem tunnetada kui keha, sest kui ei oleks keha, siis hing oleks ikkagi see, mida ta on.^[13] Hinge olemasolu on Descartes kindlaks teinud just cogito-argumendi alusel, ent kuna keha ja hing asetsevad eraldi, ei ole sugugi lihtne kindlaks teha keha olemasolu. Descartes arvas, et inimese hing kontrollib keha läbi ainukese üksikorgani, käbikeha.^[14] Hing ei saa otseselt mõjutada keha käitumist, vaid enne on vaja käbikeha vibratsioonidega esile kutsuda emotsioonid, mis suunavad edasist käitumist^[15]. Samuti on Descartes välja toonud, et mõningatel üksikutel juhtudel on keha ka vaimu võimeline mõjutama, näiteks juhul, kui kirg juhib inimese tegevust.^[viide?] Descartes käsitles kirge füsioloogilisest seisukohast, arvates, et kired peegeldavad inimkeha, mitte aga hinge seisundit. Descartes eristas kuut põhikirge: imestus, armastus, vihkamine, soov, rõõm ja kurbus.^[1]

Põhjused, miks Descartes valis hinge ja keha ühenduskohaks just käbikeha:

1) Hing on ühtne ning ka käbikeha on ajus vaid üks, mistõttu saab sinna koonduda mitme organi (nt kahe silma) info.

2) Käbikeha paikneb ajuvatsakeste lähedal. Descartes uskus, et ajuvatsakeste seljaajuvedelik juhib närvide abil keha tegevust ning käbikeha mängib selles protsessis olulist rolli. Meeleelunditest saadud info liigub närvide kaudu käbikehasse, milles info vastu võetakse, saavad tekkida emotsioonid ning seejärel keha reaktsioon stiimulile.^[15]

Descartesi arvates ei olnud loomad intelligentsed ega mõistuslikud olevused, kuid nad said oma meeltega vastu võtta tajukogemusi. Mõtlemine muudab inimkäitumise märksa paindlikumaks kui seda on loomade käitumine. Descartesi filosoofia kohaselt olid loomad nagu masinad, kelle käitumuslikuks vastuseks oli refleks. Inimesed seevastu on võimelised uues situatsioonis oma käitumist kohandama tänu mõtlemise olemasolule.^[14]

Jumalal on Descartesi filosoofias väga tähtis koht. Descartesi ei huvita Jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel, vaid pigem on Jumalal süstemaatiline roll tema filosoofias, mis tähendab, et lähenemisviis Jumalale on mõistuspärane, ning kuna ratsionaalne inimene usub vaid argumente, tuleb ka Jumala olemasolu tõestada. Descartes on esitanud oma versioonid kosmoloogilisest ja ontoloogilisest jumalatõestusest. Ontoloogiline tõestus Descartesi sõnastuses kätkeks seda, et inimesel on mõttes mingi selge ja täpne tingimusteta täiusliku olendi idee. See idee on sama kallutamatu kui matemaatilised tõed või geomeetrilised kujundid. Näide Jumala olemusest ja võrdlusest geomeetriliste kujunditega Descartesi teosest "Viies meditatsioon":^[16]

".. Jumala olemasolu ei saa olla eraldatud tema olemusest nagu võrdkülgse kolmnurga olemusest kolme nurga suurus, mis võrdub kahe täisnurgaga, või mäe idee oru ideedest. Niisiis ei ole vähem tülgastav vaadelda Jumalat (see tähendab sõltumatult täiuslikku olendit) ilma eksistentsita (kel puuduks mingi täiuslikkus), kui vaadelda mäge ilma oruta." ^[17]

Tartus on Tartu Descartes'i Kool.

• "Juhised mõistuse suunamiseks" (1628)
• "Arutlus meetodist" (1637)
• "Geomeetria" (1637)
• "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" (1641)
• "Filosoofia printsiibid" (1644)
• "Hinge tundmused" (1649)

• "Arutlus meetodist". Prantsuse keelest tõlkinud ja eessõna: Rudolf Kulpa; saatesõna: Konstantin Ramul. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1936, 90 lk; 2., redigeeritud trükk väljaandes: Jakov Ljatker, "Descartes" (vene keelest tõlkinud Andres Raudsepp) / René Descartes, "Arutlus meetodist". Olion, Tallinn 1995, 176 lk; ISBN 5460002419
• "Meditatsioonid esimesest filosoofiast". Ladina keelest tõlkinud Meelis Friedenthal ja Marju Lepajõe; eessõna "Sissejuhatus meditatsioonidesse" lk 7–26: Meelis Friedenthal. Sari Avatud Eesti Raamat, Ilmamaa, Tartu 2014, 125 lk; ISBN 9789985774489
• "Hinge tundmused". Tõlkinud Andres Raudsepp, sari Avatud Eesti Raamat, 2014, 176 lk, ISBN 9789985775042

• "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" (katkendid). Tõlkinud Marju Lepajõe – Akadeemia 1996, nr 8, lk 1642−1665; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• "Eessõna Filosoofia printsiipidele: Autori kiri sellele, kes tõlkis raamatu; mis võiks siinkohal kõlvata eessõnaks". Tõlkinud Rainer Kivi – Akadeemia 2004, nr 2, lk 293–305; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis

• Hüdrauliline mudel
• Descartesi auhind

• "Descartes ja tema ideede jõudmine Baltimaile 17. sajandil ja 18. sajandi algul: René Descartesi 400. sünniaastapäevale pühendatud näitus Tartu Ülikooli Raamatukogus, aprill – juuni 1996 = Descartes und der Eingang Seiner Ideen in die Schwedischen Ostseeprovinzen Estland und Livland im 17. und Frühen 18. Jahrhundert: Ausstellung aus Anlass des 400. Jubiläums von René Descartes in der Universitätsbibliothek Tartu von April bis Juni 1996". Koostaja Arvo Tering; toimetajad Rein Saukas, Claus Sommerhage; tõlge saksa keelde: Kiira Schmidt. Tartu Ülikooli Raamatukogu 1996, 140 lk; ISBN 9985561767
• Jakov Ljatker, "Descartes" (vene keelest tõlkinud Andres Raudsepp) Tallinn: Olion, 1995, 176 lk; ISBN 5460002419

• Alfred Koort, "Rene Descartes'i filosoofiast" – Akadeemia 1937, nr 1 (mai), lk 43–49 ja raamatus: Alfred Koort, "Inimese meetod", Tartu 1996, lk 9–17
• Arvo Tering, "René Descartes'i ideede jõudmisest Eesti- ja Liivimaale XVII sajandil ja XVIII sajandi algul" – Keel ja Kirjandus 1996, nr 3, lk 179–188
• Gilbert Ryle, "Descartes'i müüt". Tõlkinud Anto Unt – Akadeemia 1996, nr 8, lk 1666–1680; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Helgi Kilp, "Üks ja juhtiv õpetlaste riigist..." (väljaande Jakov Ljatker, "Descartes" / René Descartes, "Arutlus meetodist" arvustus) – Akadeemia 1997, nr 2, lk 396–400; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Georg Henrik von Wright, "Filosoofia, loogika ja normid". Tõlkinud Tiiu Hallap. Vagabund, Tallinn 2001, lk 663–705 ("Vaimust ja mateeriast"); ISBN 9985835530
• Rainer Kivi, "Descartes'i filosoofia mõistest" – Akadeemia 2004, nr 2, lk 306–319; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Oets Kolk Bouwsma, "Descartes'i kuri deemon". Tõlkinud Bruno Mölder – Akadeemia 2004, nr 12, lk 2668–2680; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Adrien Baillet, "Descartes'i Olympica". Tõlkinud ja kommenteerinud Rainer Kivi – Akadeemia 2005, nr 11, lk 2443–2455; loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Rainer Kivi, "Essee Descartes'i Olympica'st" – samas, lk 2456–2485
• "21 maailmakuulsat mõtlejat", koostanud Gerda Kroom, Tallinn 2010, lk 124–135; ISBN 9789949451562

• Gerda Kroom (2010). "21 maailmakuulsat mõtlejat". Odamees. ISBN 978-9949-451-56-2
• Esa Saarinen (2007). "Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini". Avita. ISBN 978-9985-209-98-1

• René Descartes'i teemaline veebikataloog (eesti keeles)
• Jaan Kivistik. "Kõige tähtsam filosoof neljasaja-aastane" Postimees, 6. aprill 1996, lk 9
• Janet Broughton, John Peter Carriero (toim). A Companion to Descartes. Google'i raamat
• Vapp