Helü

Helü om tuu, midä miiq kõrvoga kuulõmiq.

Helü sünnüs värisemise läbi. Ku kirvõga puupaku pääle ehk väidsega klaasi pääle lüvväs, sõs võimiq selgehe tähele pandaq, kuis pakk ehk klaas värisemä nakkas. Ent lüümise läbi ei saaq mitte ütsindä pakk ehk klaas värisemä pantus, õnnõ ka õhk, miä paku ehk klaasi ümbre om, saa väristetüs ja tuu õhk liigutas ka kaugõmba õho, nii et värisemine iks kaugõmba lätt, kooni timä viimäte ärq kistus.

Õho värisemine sünnüs lainõtamisõ viisi. Seletüses võimiq üteldäq s'odaviisi: nii kui vesi lainõtas, kui kivikeseq ehk puutüküq vette viskamiq, ja vii lainõq rõnga viisi iks kaugõmba ja jälq kaugõmba kivist ehk puutüküst hel'ovaq, kooni lainõtamisõ joud ärq kaos. Et asi nii om, sõs kõnõldas ka helülainist. Kui helülainõq kõrva tulõvaq, sõs kuulõmiq miiq hellü.

Õho värisemist ei võiq miiq külh ihosilmäga nätäq, tuuperäst et miiq ka õhko hindät ei näeq, sõski om s'oo värisemine nii suur, et tä ka müürüst ja sainost läbi kaugõhõ küünüs, kui helisevät asja kõvva väristetäs, nii nimelt näütüses, kui keriko kellä lüvväs.

Keeletiidüsen ommaq helüq nuuq osaq, minkast silbiq ja sõnaq kuun saisvaq. Ku helü tulõ vabalt vällä, sis kutsutas tuud vabahelüs (vabahelüq ommaq näütüses a, i, o, ü), a ku hellü peetäs välläütlemise man kinniq, kutsutas tuud peetüshelüs (peetüqhelüq ommaq näütüses k, m, s, q).