Mine sisu juurde

Skeem

Allikas: Vikitsitaadid


Proosa

[muuda]
"Vilde oli oportunist, menševik, II Internatsionaali tüüpiliste joontega... Samal ajal hakkavad ta kirjanduslikud teosed peegeldama languse, dekadentsi, reformismi vastikuid jooni. (Mille üheks näiteks on "Mäeküla piimamees")". Need hävitavad read kuuluvad Aira Kaalule tema artiklis "Formalismi idealistlikud juured" ("Looming", 1950). Tekkiski skeem. (lk 4)


  • Tänapäeva inimesed, kes armastavad masinaid, ei suuda hästi ette kujutada, kuidas vanasti nendeta hakkama saadi. Meie ei suudaks aga luua Athanasiuse usutunnistust, missa, viievaatuselise tragöödia, vahest isegi mitte soneti skeemi. Ja kui meil poleks neid valmis kujul võtta olnud, oleksime pidanud nendeta läbi ajama. Et need aga on üldse loodud, peame kujutlema, et kunagi oli aeg, mil inimsüda ihkas säherdusi asju ja mil sügavalt tunnetatud vajadus rahuldati nende loomisega.
    • Karen Blixen, "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Mediasat Group, 2005, lk 188


  • On loodud klišeesid, vaimseid skeeme, mis takistavad meid tõhusalt mõtlemast. Näiteks: poliitiline, poliitika, vaimne, tegutsemine, vahend, mõtlemine, enesevaatlus, seiklus jne. Kõik need on sõnad, mis mitte midagi ei ütle, millele aga vastavad laastavad vaimuskeemid. Kui me kuuleme või loeme seda sorti või sellesarnast sõna, tekib otsemaid täiesti väär mõtteskeem.
Näiteks kui loeme sõna "poliitiline", söödab automaatselt tööle hakanud vaimne skeem meile ette järgmised omavahel seotud mõisted: reaalne tegutsemine, täpsus ettevõtmistes, tõhusus, suured huvid (või väiklased, sest on olemas ka paralleelne pejoratiivne vaimuskeem), võitlus, taktika jne. Kui aga kohtame sõna "vaimne", söödab ohtrast lugemisest ja ähmastest vestlustest sündinud vaimuskeem meile ette mõisted: abstraktsioon, reaalsusest pagemine, üksindus, eraklus, elutus, teovõimetus, vahetu kasuiha puudumine jne.
Kõik need skeemid pole mitte ainult väärad, vaid ka ebatõhusad, see tähendab need ei aita meil sugugi mõelda. Me pruugime vaid vaimseid skeeme, mille oleme teatud eas omandanud.
  • Mircea Eliade, "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32/33 2002, lk 67


  • Ajad ikka mu ajaloolise tsükli skeemi taga. Kas öelda lausa otse välja, et selle eeskujuks on Bachi "Die Kunst der Fuge", ilma et hakkaksid mind suurusehullustuses kahtlustama. Tean juba algusest peale, et pole võimalik seda skeemi täpselt jälgida. Muusika side matemaatikaga on palju tugevam kui kirjandusel. Võimalusi on selletõttu ka palju rohkem, kombinatsioonide arv ei ole antud, vaid nende hulgast tuleb valida. Sellest ka "skeemi" suurem vabadus ja võimalus seda peita, nii et see üldse välja ei paista. Keegi pole veel üles leidnud, et ma kogu aeg kirjutan tegelikult üht ja sedasama lugu, ainult igakord natuke teisiti. Teema ise on antud juba "Põlevas lipus" — kõik teised on ainult variatsioonid. Vaheldub muidugi miljöö, peategelase tüüp ja missuguse vaatenurga alt seda on nähtud. Ja muidugi ka kompositsioonilised võtted, mille suhtes ma siiski siiamaani olen vahest kõige vähem varieerinud.
    • Karl Ristikivi, kiri Bernard Kangrole 1966, rmt: Bernard Kangro, Bernard; Karl Ristikivi. "Kirjad romaanist. 31 kirja aastaist 1966–1977". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1985, lk 23

Luule

[muuda]

meie suve üks-ja-sama skeem
kõrget rohtu marjaõisi heina
maasikaid ja vihma vastu seina
kuuseriisikaid siis talikrüsanteem

  • Viiu Härm, "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32