Oigamine

Proosa

Umbes viie minuti kaugusel häärberist seisis tööhobuste tall ning mu mees oli palunud, et ma hoiaksin esimesel tallipoisil silma peal, sest too ei olevat eriti usaldatav. Ühel õhtul, kui oli juba pime, läksin kohusetundest ajendatuna talli juurde. Esimene tallipoiss lebas külma maa peal ja oigas kohutavalt. Ehmusin, jooksin majja tagasi ja tulin tagasi oma universaalravimi, konjakiga. Toetasin haiget nii hästi kui suutsin ning jootsin teda ettevaatlikult konjakiga. See näis talle hästi mõjuvat ning ma tundsin juba rõõmu oma arstivõimetest, kui äkki ilmus valitseja. Ta vaatles liigutavat pilti ja küsis siis hämmastunult: "Mis te teete, armuline proua? Mees on niigi maani täis!"
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 88

Aga kuldse ranna all voodis nuttis värske ema suuri pisaraid.

"Oh aeg," oigas ta, "oh seda aega ja maailma elu... missugune see küll on ja just nüüd peab algama oma elu üks tütarlapsukene! Ma vaatasin ta jalataldu, need on nii roosad! Puhtad ja pehmed nagu need kassikäpalillekesed! Missugustel eluteedel need tallad küll astuma saavad..."

Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 22

Kui mees pärastpoole naise magamistoas heledaid puuvillaseid linu ja kaht patja nägi, pühkis ta kiirelt silmi, ruttu, et naine ei näeks ta tänupisaraid, tema elu esimesi pisaraid. Kus ta kõik polnud maganud - mulla peal, rohus, poris, heintes, aganatel, lehtedel, maisitõlvikutel, rannakarpidel. Ta polnud valgetele puuvillastele linadele mõeldagi osanud. Ta vajus oiates nende vahele ning naine aitas tal teeselda, et ta armatseb tema, aga mitte ta linadega.
- Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997, lk 121

Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, murtudsüdamepõõsas ega üldse kuskil.

Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.

"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.

"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.

"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju."

Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64

Vaevaliselt lükkas Lancelot lahti majakese rulooga ukse. Ta tegi ühe enesekindla sammu õuejääle, ja ehkki viivu libises ta nõtkelt, arabeski sooritav nõrk jalg pikalt taga, kraapsas parem varvas kivi, pidurdades jala libisemise, keha liikus edasi, ta pöörles värtnana ning prantsatas sedavõrd ägedalt sabakondile, et oli sunnitud veerema küljeli ja krigistama hambaid. Kaua oigas ta valudes. Püsti ukerdades kleepus põsk jääl, ta rebestas pealmisi nahakudesid, ja kui ta puudutas marrastust, said sõrmeotsad natuke veriseks.
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017, lk 130

Luule

Ent öö lööb kumisema otsekohe:
täis täitmata jäänd soove kurba kiivust
kes oigab sääl? Ons ebahinge ohe?
Või sünge kohin surmaingli tiivust?

Marie Under, "Äge suvi", rmt: "Uneretk", 1968, lk 27