Kristiina Ross

Kristiina Ross (neiuna Kristiina Kross; sündinud 3. juunil 1955 Tallinnas) on eesti keeleteadlane ja tõlkija.

Tema eestinduses on ilmunud Blaise Pascali "Mõtted", Michel de Montaigne'i "Esseed", Pierre Choderlos de Laclos' "Ohtlikud suhted", teoseid markii de Sade'ilt, Rousseault ja teistelt, lisaks sellele on Ross tõlkinud heebrea luulet ning tegelnud eestikeelse piiblitõlke ajalooga.

Kristiina Ross on Jaan Krossi ja Helga Krossi tütar, ta on abielus muusikateadlase Jaan Rossiga, nende tütar on Johanna Ross.

Intervjuud

Arvatavasti saab ka teadlasi aretada ja peabki aretama. Praegu seda ju tehaksegi, ainult et väga sihikindlalt just süvenemisele vastassuunas, eklektilisuse ja pealiskaudsuse poole. Kogu tülgastuseni paljuräägitud projektipõhisus lihtsalt sunnib niisuguse suhtumise peale. Oskus kõike lennult haarata, pidevalt ümber orienteeruda ja uute olukordadega kohaneda on kindlasti oluline ja tarvilik kunst, aga see võiks jääda ettevõtluse, äri jms asjaliku tegutsemise maailma.
Mina olin noor ja uljas ja peaaegu lootsin sellise väljaandega ["Heebrea keele õpik algajatele" (1985)] näiteks meie instituudi tollast direktorit Endel Sõkla natukene ärritada. Sõgel kahjuks ei pannud väljaannet üldse tähele. Ja praegu vaadates ei kannata see õpik metoodiliselt muidugi üldse mingit kriitikat, autoriõiguste jälgimise poolest samuti mitte, sest eks ma vähemalt oma osa kirjutasin lihtsalt saksakeelsete grammatikate pealt kokku.
Praegu süvenev suhtumine, et inglise keeles on võimalik kõigest osa saada, on eksitav lihtsustus. Igal humanitaaril võiks olla vähemalt üks oma mitteinglise- ja mitteemakeelne kultuur, mida ta veidike tunneb, et laiemast pildist üldse mingit ettekujutust saada. Ja tajuda, et emakeel ja inglise keel on kumbki ainult üks võimalus asju näha.
Läti kultuurilugu tundmata on praktiliselt võimatu eesti kultuuriloos toimunut millegagi suhestada.
... üldiselt on tõlgitava ja tõlkija vastastikuste suhete kohta väga raske öelda, kumb kummaga manipuleerib. Montaigne on sedagi öelnud, et teadmised erinevad igasugusest muust kaubast selle poolest, et teisi asju saab inimene endale soetada ja alles pärast soetamist otsustada, kas ta seda kasutab või mitte, aga kord juba soetatud teadmisest pole enam kuidagi võimalik lahti saada. Mingis mõttes ideed ja mõttevoolud nagu kasutaksid meid eluspüsimiseks, paljunemiseks ja arenemiseks ära, mitte vastupidi.
Järjepidevusele ja kompetentsi katkematusele rajatud tegevusi tuleb kirjeldada, nagu koosneksid need erinevatest, omaette alguse ja lõpuga tükkidest. Selline vassimine ja valetamine on kurnav.
Samas, ega ingliskeelsed ülevaated ju lausa kuradist ei ole. Neid on kindlasti vaja vahekokkuvõtete ja tutvustustena. Küsimus on lihtsalt proportsioonis ja selles, mis on primaarne. Eesti humanitaarias peaks eestikeelne uurimus kindlasti ülimuslik olema. Sellel alal peaks mõtlema eesti keeles, kui me ei taha iseennast eksootiliseks objektiks taandada.
Eneseväärikusega kultuur ja traditsioonid tekivad sajanditepikkuse arengu tulemusel.
- Kristiina Ross sünnipäevaintervjuus: Marju Lepajõe, "Kristiina Ross 60: "XX ja XXI sajandit ma ei tunne"", Keel ja Kirjandus 6/2015

Nõukogude korrast räägiti kodus enamasti üldse nagu kurbkoomilisest absurdist, millesse ei saa päris tõsiselt suhtuda. See oli muidugi juba kuuekümnendatel, kui otsest hirmu enam polnud. Näiteks räägiti sellest, kuidas matemaatikust tädi [Hilda Roos] olla 1947. aastal, pärast ema kohtuotsust ja Siberisse saatmist, tõde ja õigust taga ajades võidelnud ennast välja kõrge seltsimehe jutule Kadriorgu (nime kahjuks enam ei mäleta). See seltsimees olla küsinud, mitu aastat teie õde sai. Ja kui tädi vastas, et viis pluss viis, siis olla too ametnik päris inimliku kurbusega öelnud, et kahju küll, aga kui nii vähe, siis ei ole teie õde tõesti mitte midagi teinud ja ma ei saa teid kuidagi aidata. (lk 830)
Tõlkijatel on vist kõigil raske tõlkekirjandust n.-ö. loomulikult lugeda. Nii väga hea kui ka väga halva tõlke korral hakkad paratamatult mõtlema, et huvitav, kuidas see originaalis on sõnastatud; ja keskpärase teksti korral hakkad mõtlema, milleks sellist üldse oli vaja tõlkida. Piiblit saan praegu, jah, lugeda ainult läbi professionaalse kretinismi prisma. Tahaks iga lause puhul kontrollida, kuidas see oli Gutslaffil ja kuidas originaalis — ja siis kõigis teiste tõlgetes, mis on käeulatuses. (lk 837)
Rousseau juurde tagasi olen jõudnud peamiselt Marek Tamme õhutusel. Tekstina ongi "Pihtimused" üsna tüütu lugemine, aga nähtusena väga kõnekas. Tänapäeva läänelike inimeste avaliku enesepaljastamistungi mõistmiseks on see kindlasti olulisim tähis teel Augustinuse pihtimustest ja Montaigne’i esseedest XXI sajandisse. Kahel esimesel oli oma mälestuste ja mõtete kirjapanemisel tegelikult mingi teine asi ajada: Augustinus kirjutas enda kaudu Jumalast, Montaigne inimesest. Aga Rousseau meelest on tema kui eriomane indiviid ise nii oluline, et lugeja lihtsalt peab olema huvitatud kõigist tema elu pisimatestki üksikasjadest. (lk 839)
Näiteks XIX sajandi keskpaiku tundis teatud osa baltisaksa haritlasi tõsist muret, et kui eestlasi õhutatakse kasutama ja arendama oma kirjakeelt — mille nemad, baltisaksa haritlased, olid loonud Piibli ja algeliste praktilise toimetuleku õpetuste tõlkimiseks —, siis jäävadki ju eestlased Euroopa kõrgkultuurist ilma. Need haritlased olid veendunud, et nii väikese kõnelejaskonnaga ja algelisse keelde ei ole võimalik kõrgkultuuri kogu selle nüanssides vahendada ja et eestlased ei suuda ise niikuinii oma keelt kultuurkeelele vajalikus rikkalikkuses välja arendada ega üleval pidada. Nende meelest oleks olnud inimlikum hariduspüüdlikumatele eestlastele saksa keel maast madalast selgeks õpetada, et nad selle kaudu kultuurile ligi pääseksid, selle asemel et kogu rahvakillu agooniat pikendada. Mingist aspektist oli nende väidetel iva sees ja ega see diskussioon pole tänini kuhugi kadunud. Ka eestlaste endi hulgas leidub pidevalt kahtlejaid. (lk 840)
- Kristiina Ross, intervjuu: Hedi Rosma, "Igal tõlkel on seletus", Looming nr 6/2015

Kõige intrigeerivam vana kirjakeele uurimisel ongi katse tõmmata üht pidevat kõverat regivärsilise rahvalaulu keelest läbi vana kirjakeele tänapäeva eesti keelde ja vaadata, kas me mõtleme ja kasutame oma keelt rohkem nagu vanad rahvalaulikud või pigem nii, nagu sakslastest vana kirjakeele autorid. Sest tänane eesti keel on ju nende kahe komponendi sulam.
Üllatuslikult on viimastel aastatel siiski üsna mitu noort piibli tõlke varasema ajaloo ja vaimuliku keele kujunemisega tegelema hakanud. Aga üldiselt, jah, on Eesti rahvaarv nii väike, et nii spetsiifilise ala jaoks inimesi ei jätku. Tänu väiksele rahvaarvule ning lühikesele kirjakeele ajaloole on meil ka vanade ürikute hulk palju väiksem kui suurtel ja vanadel kultuurrahvastel, aga vahel tekib küll tunne, et proportsionaalselt on meie kultuurilugu rikkam – ja suurem –, kui me hallata suudame.
- Kristiina Ross, intervjuu: Anu Mõttus, "Ammuste tekstide allikal", Õpetajate Leht nr 11, 16. märts 2007

Artiklid

Sõna, tähendus ja mõiste on üksteises teadagi lahutamatult kinni, kusjuures igaüks neist teiseneb ja hargneb eri suunas ja eri rütmis. Tähendustest ja mõistetest saab rääkida ainult sõnade abil, ja kuivõrd mõistete maht ja sisu pidevalt muutub ning ka sõnade tähendused kogu aeg teisenevad, osutub igasugune arutelu nende kolme üle venivaks ja nätskeks suhtelisuseks ilma kindla toetuspunktita. Pind kaob igal sammul jalge alt ja jututeema libiseb käest. (kl 60)
Teiseks tuleb võrdlustes soome keelega meeles pidada, et tegemist on küll sugulaskeelega, kuid selle sotsiaalkultuurilised mõjutajad on olnud hoopis teistsugused kui eesti keelel. Soome kultuuri ja keelt on lääne poolt saksa kultuuri ja keele asemel mõjutanud rootsikeelne mõttemaailm, idapoolsed slaavi mõjud on olnud nõrgemad kui eesti keele korral ja üldse on soome keel saanud areneda autonoomsemalt ja rohkem omaette kui eesti keel. (lk 69)
Ses mõttes tasub eesti keelt ja kultuuri alati võrrelda lõunanaabrite lätlaste omadega, sest ehkki läti keel on keeletüpoloogiliselt eesti keelest erinev, on kahe kultuuri areng viimase aastatuhande jooksul toimunud väga sarnastes oludes. (lk 69)
Ühte ja sama mõistet saab ühes keeles väljendada erinevate sõnadega ning üks-ühest seost mõiste ja sõna vahel tasub taga ajada ainult ranges terminoloogias. Ja põhimõtteliselt on iga mõiste tõlgitav ühest keelest teise. Aga nagu iga tõlkija teab, toimib mingil määral alati ka sõnamaagia, mille tulemusena sõnad omalt poolt mõisteid (ümber) kujundavad. Mistahes keeles mingi mõiste ekvivalendina kasutusele võetav sõna lohistab mõistesse kaasa kõik seosed, mis tal selles keeles väljaspool seda mõistet lohistamise hetkel on. Ja kui sõna tähendus üldkeeles mingil põhjusel teiseneb, hakkab see tähendusnihe ümber vormima ka sõnaga tähistatavat mõistet sellekeelses mõtlemises. (lk 71)
- Kristiina Ross, "Eesti kurjast", Vikerkaar 1-2/2014

Keel on pinnavirvendus, milles peegeldub nii kogu selle keele kõnelejaskonna ajalugu ja mõttemaailm kui ka iga üksiku kõneleja päritolu ning mõtlemine. Nii kogukonna kui indiviidi ajalugu ja mõtlemine avalduvad keeles kaudselt ja varjatult, on selle pinnavirvenduse ehk kõneldava ja kirjutatava keele all peidus.
Nii nagu keele kui terviku arenemine peegeldab ühiskonna mõttelaadi, kajastab ka iga üksiku inimese kõneldav ja kirjutatav keel seda, kuidas see inimene mõtleb: kas ta mõtleb loogiliselt ja sidusalt või on tema mõttemaailm kaootiline ning segane ja ta ei anna ka ise endale päris täpselt aru, mida ta mõtleb.
Asjaolust, et kui inimene ei suuda korrastatult mõelda, ei suuda ta moodustada ka korralikke lauseid, ei saa siiski järeldada, et ladus ja lihvitud keel annaks ilmtingimata tunnistust täpsest ja loogilisest mõtlemisest. Laused võivad olla väga kaunid ja libedad, aga täiesti tühjad, nii et pealispindse keelelise korrektsuse all ei olegi mingit mõtet või tähendust.
Võiks arvata, et stagneerunud, stampidega keel on iseloomulik peamiselt stagneerunud ühiskonnale. Ometi tekib ka murranguaegadel hulgaliselt tühje moesõnu. Võib-olla esmakasutaja teab, mida ta ühe või teise väljendiga öelda tahab. Aga hiljem läheb see käibele nagu mingi võluvormel.
- Kristiina Ross, "Hea keel ja hea mõtlemine". Sirp, 5. jaanuar 2001

17. sajandist on muide üks selgepiiriline ja ere stilistiline eesti keele kihistus täiesti olemas, nimelt barokne keel. See, juhuluules, mõnes piiblitõlkevariandis ja eriti riimilistes kirikulauludes esile tulev keele- või stiilivariant on eesti tõlkeloos väga omanäoline ja kohati tõeliselt leidlik ning vaimukas nähtus, aga Pascali tõlkimiseks sealt midagi laenata pole. (lk 45)
Struktuuri-võõrsõnade vältimisega tegelesin ka Pascali tõlkides ja mäletamisi üritasin "Mõtete" eestinduses esialgu hoiduda isegi sõnast religioon, mis küll praktikas õnneks ei osutunud võimalikuks. Praegu historiseerivaid keelelisi taotlusi vaagides tundub niisugune püüe teoreetiliseltki vildakas. Võib ju vaielda, kas võõrsõnad on ilusad või mitte ja kus on nende kasutamisel mõistlik piir, aga nende vältimine lootuses eestindust seeläbi kuidagi umbmääraselt mingisse suvalisse vanemasse ajakihistusse paigutada on põhjendamatu. Meie kirjakultuuri mõjutanud saksa 17. sajandi arutluskeel oli näiteks (vähemalt mõne autori tekstides) kindlasti palju võõrsõnade-rohkem kui keskmine tänapäevane saksa- või eestikeelne tekst. Nii et võõrsõnadest (või mis tahes uuematest laenudest või uudistuletistest) hoidumine iseenesest ei tee teksti mitte kuidagi "vanapärasemaks". Vastupidi, teatud vanade stiilikihistuste vahendamisel võiksid need just nimelt eriti sobilikud olla. Nagu eespool tõdetud, ei pruugi sõna või vormi keeleteaduslik vanus anda lugejale sugugi "õiget" ajalist vihjet. (lk 50)
- Kristiina Ross, "Aja tõlkimisest", Tõlkija Hääl VIII, lk 42-53

Välislingid