Mine sisu juurde

Jalutuskäik

Allikas: Vikitsitaadid
Pierre-Auguste Renoir, "Jalutuskäik" (u 1875)
Hanna Hirsch-Pauli, "Jalutuskäik" (1887)

Proosa

[muuda]
  • Lugesin retsepti läbi. Seal seisis:
"1 nael biifsteeki ja
1 pint õlut
iga kuue tunni järel.
1 kümnemiiline jalutuskäik igal hommikul.
1 voodi igal õhtul kell 11.
Ja ära koorma oma pead asjadega, millest sa midagi ei taipa."
Tegin nende nõuannete järgi ja tulemus oli suurepärane (vähemalt minu jaoks): päästsin oma elu ja elan siiamaani.


  • Luuletused on traditsiooniliselt kirjutatud jambilises pentameetris, mis kõlab nõnda: ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM, ta-DAM. Muidugi on palju teisi värsimõõte, milles kirjutada, ja tänapäeval ei kirjuta luuletajad üldsegi vormikohases värsimõõdus. Kuid jambides kirjutatud luuletuse lugemine pakub mingit loomupärast rahuldust. Kõigepealt tavatseme me jambi rütmis liikuda; see on sundimatu jalutuskäigu rütm. Kuid see lukustab ka südamelöögid sõnade puuri ja meie, kes me reageerime nii tundlikult südame häältele, loeme luuletust, ning meie enda pulss on otsekui vaikne metronoom.


  • Karen pöördus tema poole:
"Ja teie, proua, kuhu teie meid viiksite?"
Kõhklemata vastas Vita:
"Oma aeda. Oma alati toredasse aeda lookas viljapuude ja lillemere keskele Sissinghursti, ühel hilissuvisel päeval. Näitaksin teile ka seda osa aiast, kus on ainult valged lilled, oma valget aeda, kuupaisteaeda. Jah, ma viiksin teid jalutuskäigule Eedeni aeda."
"Ja võtaksid meid seal ükshaaval riidest lahti," ütles Virginia.
"Jah, me tantsiksime alasti viljapuude all!" ütles Vita.
"Jube!" võdistas Virginia õlgu.
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 13


  • [Renée:] Toas, kuhu uks avaneb, põhjustab see otsekui katkestuse, seisab seal nagu provintslik parasiit, mis lõhub ruumi ühtsuse. Vastastoas aga tekitab see süvendi, avara, kuid siiski tobeda prao, mis on otsekui eksinud seinale, mis eelistanuks olla terviklik. Mõlemal juhul katkestab see järjepidevuse, pakkudes vastukaaluks üksnes liikumisvõimalust, mida saaks ometi tagada üsnagi mitmel muul viisil. Liuguks aga ei loo takistusi ja avardab ruumi. See võimaldab ruumi muuta tasakaalu paigast löömata. Kui liuguks avaneb, asuvad kaks ruumi teineteist solvamata suhtlema. Sulgudes aga annab see kummalegi ruumile tema terviklikkuse tagasi. Jagunemine ja ühinemine leiab aset sekkumiseta. Elu on sellises ruumis on rahulik jalutuskäik, sellal kui meil on see otsekui sissemurdmiste jada.


  • Kogu ülikooli hooned moodustavad süsteemi, et saaks rahulikult jalutada: hooned ei ole üksteisele liiga lähedal ega üksteisest ka mitte liiga kaugel, nii et silm saaks puhata kaunisti kujundatud loodusel ja mõte saaks füüsilisel liikumisel paremini areneda. Väike jalutuskäik virgutab mõtet. Ma olen kogu aeg seda meelt olnud, et vabas looduses õpib kõige rohkem ja vaba loodus on meile kõige suurepärasem õpetaja. Välja oma tugitoolidest ja raamatute tagant! See park on minu planeeritud, läbi mõeldud. Aga kui te peategi olema majades, siis ülikooli hooned on kõik avarad, hea õhutatavusega, hea valgusega, hea vaatega. (lk 1102)


  • Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest õppimine on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Jalutuskäik&oldid=113491"