Ilutulestik

Proosa

Härra Colbert oli kokku saanud neli miljonit ja kulutas need ära targa kokkuhoidlikkusega. Teda ehmatasid kulud, milleni võis viia mütoloogia. Iga silvaan, iga trüaad maksis vähemalt sada liivrit päevas. Iga kostüüm maksis keskmiselt kolmsada liivrit. Igal ööl ilutulestikuks kulutatud püssirohu ja väävli hind tõusis saja tuhande liivrini. Sellele lisaks oli veel illumineeritud tiigi ümbrus, mis nõudis kolmkümmend tuhat liivrit õhtu pealt.
Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 136

Silkude naelutamine eeskoja välimise ukse külge köstri sünnipäevaks. Kuuvalgel õhtul särasid silgud nagu taevatähed, ja Toots ütles, need olla ilutuled.
- Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 190

Ei ole veel kümmetki aastat möödunud sellest, kui need lipud maha võeti ja must-puna-kuldsete vastu välja vahetati, millised "impeeriumil" veel tookord olemas olid. Isegi lapsed meenutasid seda hiljuti, siis kui saja neljakümne neljas jalaväerügement esmakordselt jälle orkestri saatel üle silla läks. Milline ilutulestik oli õhtul! Ernst nägi seda siit ülalt. Linn teisel pool jõge täis tulesid ja hõiskamist! Tuhanded haakristid, peegeldumas vees nagu kringlikesed! Kui nõiduslikult sätendasid veepinnal tulukesed!
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 8

"See on ikkagi ilus," ütles suur Zoja väikesele Zojale otsa vaadates.

"Loomulikult!" hüüdis Ljonka Egerstrom, püüdes talle meele järele olla. "Muidugi ilus!"

Ent väike Zoja lausus jahedal kõlaval häälel:

"Oleneb sellest, mida ilusaks pidada. Kui religioossest vaimupimedusest ilu leida..."

Ja isegi need, kes olid kõige rängemini armunud, isegi Spirka Savtšuk, kes armastusest suure Zoja vastu oli malaariasse jäänud, nagu Ljonka väitis, - kõik nõustusid väikese Zojaga: ilu käigu kuradile, kui töölised tema pärast kahju saavad! Tulise rauaga tuleb välja põletada ilus, mis on nagu oopium rahvale! Seda enam, et siin polegi midagi ilusat: inimesed lähevad ja kannavad näruseid laternaid - leidsid, millega hüpata! Poisid ütlesid, et hoopis teine asi olnud ilutulestik Oktoobrirevolutsiooni viiendal aastapäeval, kui peaaegu tervel Kommunismi tänaval põlesid lambivanikud ja asutuste seintel särasid punased tähed... (lk 12)

Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21

"Mina ei tea tulevärgist kahjuks midagi," ütles Cutwell toonil, mis pidi mõista andma, et ta hindas oma teadmatust kõrgelt.

"Hulk rakette," värskendas kantsler rõõmsalt tema mälu. "Ankhi laternad. Kõuekärgatused. Ja need asjandused, mida käes saab hoida. Ilma tulevärgita pole see mingi õige kroonimine."

"Jah, aga saage aru - "

"Tubli mees," sõnas kantsler kärmelt, "ma teadsin, et me võime sinu peale loota. Hulk rakette, saad aru, ja pea meeles, et lõpuks peab seal olema tuledest pilt, midagi, mis võtab tõeliselt hinge kinni, näiteks - näiteks - " ta silmad pöörlesid õiget nime otsides viisil, mis hakkas Cutwellile juba masendavalt tuttavaks saama.

"Printsess Keli," lausus ta väsinult.

"Aa. Jah. Tema just," nõustus kantsler. "Portree - sellest, kellest sa ütlesid - tulevärgiga. Muidugi, eks teile võluritele ole see ilmselt lihtne asi, aga rahvale see meeldib. Ei ole midagi paremat kui väheke kärtsu ja väheke mürtsu ja raasuke lehvitavat rõdu, et lojaalsuse lihased ikka tipp-topp vormis püsiksid, ma olen seda alati öelnud. Hoolitse siis selle eest. Raketid. Ruunimärkidega."

Terry Pratchett, "Mort", tlk Allan Eichenbaum, 1999, lk 217-218

Aastavahetus on täitsa vahva. Kuigi mitte siis, kui oled väike ja kardad kõva pauku. Siis ei julge sa üldse välja minna, mis sest, et väljas lastakse ilusaid rakette ja issi kutsub õue paugutama.

Issid on naljakad. Neil on tingimata vaja uuel aastal paugutada. Vähemalt minu issil küll. (lk 11)

Natuke enne suure ilutulestiku algust nägin ma koera. Ta oli väike ja karvane ja täitsa üksi ja kartis paugutamist vist veel rohkem kui mina väiksena. Üks poiss viskas praginapalli maha täpselt selle koera kõrval. Kutsu ehmatas jubedalt ja hüppas õhku.

"Tule siia, väike kutsu!" hüüdsin ma talle ja ta vaatas minu poole küll, aga ei julgenud tulla. Siis hakkas taevasse lendama hirmus palju rakette. Ma kutsusin jälle koera ja nüüd ta tuli, nii et kõrvad laperdasid.

Koer värises koledal kombel, kuigi tal oli paks karv seljas. Kükitasin ja silitasin koera ja ta ronis mulle pooleldi sülle. Ta võpatas ja niutsus iga kord, kui pauku kuulis.

Mina ei kuulnud paugutamist väga kõvasti, sest mul olid müts ja kõrvaklapid peas. Aga väiksel koeral ei olnud mütsi ega kõrvaklappe, vaid paljad kõrvad. Siis tuli mulle hea mõte. Võtsin klapid peast ära ja panin need koerale pähe. Ja mis siis juhtus! Kui järgmine kõmakas käis, ei ehmatanudki koer enam, vaid hakkas hoopis mu lõuga lakkuma ja saba liputama. (lk 14-15)

Kristiina Kass, "Uusaasta paugutamine", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013

Dominiiklased ronivad igale poole oma tsensuuriga.

Nad ei üritagi Hiina kommete vastu huvi tunda.

Nad ei mõista, et Kristuse usk saab hiinlasteni jõuda üksnes, kui palvusel tehakse tulevärki, ütleb Isa Ripa.

Undinė Radzevičiūtė, "Kalad ja draakonid", tlk Tiiu Sandrak, 2017, lk 53

Välislingid