Purjelaev

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Proosa

Purjelaevade madrused on tuulte harfimägijad.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 38

Ja Mare kujutas endale ette, kuidas sinine meri suudleb janust Sahaarat.

Ta tegi ringi ümber "Kustavai", meie esimese hülgepüügilaeva, vaatas kaua ujuvat kraanat. Kuigi kogu see tehnika teda imestama pani, muutus süda kurvaks. Purjekaid oli nii vähe järele jäänud! Nagu iga purjelaeva peremees, kes pidas aurikut pooliti tehaseks, tundis Mare purjekate järele valusat puudust. Ta ei osanud Tallinna lahte isegi ette kujutada nende mere iludusteta.

Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubeli-laulupeol", 1963, lk 101

Samal õhtul viis mind "Missy" Bi-Ba-Bo kinno Greta Garbo filmi vaatama. Jumalik rootslanna mängis kuninganna Kristiinat. Ja lõppstseenis, pärast seda, kui Kristiina suur armastus, Hispaania saadik, saab duellil surmavalt haavata, oleksin Greta ahastavat näoilmet Rootsist lahkuva purjelaeva vööris silmates meelsasti ise surnud. Selleks, et teda vaid õnnelikus "happy end'is" näha! Nutsin vaikselt kogu tee Toompeale tagasi sammudes "Missy" asjatute noomituste saatel. Ta püüdis mulle kogu aeg seletada, et kõik oli ju ainult mängult ja et Greta Garbo kindlasti õnneliku rikka filmistaarina Hollywoodis mitte ühe, vaid mitme armsamaga lõbusasti elab. Loomulikult läks minu ahastus peagi üle, kuna tekkis uus probleem. Püüdsin meeleheitlikult oma loomulikes lokkides juukseid sirgeks saada à la Garbo.
- Karin Saarsen, "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 13

Minu üla-memm, kes üleval saarekaljudel elas, oli tõsine naine. Sellest ajast peale, kui tema mees, minu vanaisa, enesele ehtsa mootorpurjeka ostis ja sellega meie saare ja mandri vahet sõitis, oli ta muutunud veel palju tõsisemaks. "See purjekas sööb meid veel paljaks," ütles ta, kui me pärast lõunasööki köögis istusime. "Varemalt, kui meil oli ainult luup, läks meil iga aasta vaja pundar köit, paar planku, kaks ämbritäit värvi ja paar lappi purje jaoks. Aga mis meil nüüd kõik vaja läheb, sa kallis aeg, see maksab iga kuu terve varanduse!"

"See-eest teenite ka viis korda nii palju kui ennemalt," naeris vaarisa.

"Teenime?" karjus üla-memm. "Nimetad sa seda teenimiseks, kui ma iga marga, mis ta mulle toob, pean kohe jälle toidumoona eest välja andma? Ma tahaksin teada, kes need toidumoonamäed seal laeva peal õieti nahka paneb? Sellest võiksid seitsekümmend seitse äranälginud kotermanni söönuks saada!"

James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, 1979

Luule

Kord võimsana näis pilt, kuis laineid lõhkus
vastvalmind purjelaev. Oo, kauge aeg!
Mis muistset hõngu purjekast nüüd õhkub!

Velly Verev "Kolmveerand sajandit on sellest" kogus "Toetuda tuulde" (1985), lk 48