Zijautdin Abdurahmanov

Zijautdin Abdullajevitš Abdurahmanov (vene keeles Зияутдин Абдуллаевич Абдурахманов; sündinud 20. jaanuaril 1945 Djubekis Tabassaraani rajoonis Dagestani ANSV-s Vene NFSV-s) on endine NSV Liidu sõjaväelane, õhuvägede kindralmajor, NSV Liidu relvajõudude Eestis paiknenud 6. üksiku punalipulise õhukaitsearmee 14. õhukaitsediviisi viimane komandör (1987–1994) ja Nõukogude armeest valitud Eesti NSV Ülemnõukogu saadik (1990–1992).

Abdurahmanov sündis kolhoosniku peres, tema isa oli tabassaraan ja ema karatšai, kellena ta ka ennast identifitseerib.^[1] Zijautdin jäi varakult isast ilma. Alghariduse omandas ta Djubeki kaheksaklassilises koolis. 1957. aastal asus ta õppima Terezinki keskkooli oma onu juures Karatšai-Tšerkessi autonoomses oblastis. Ta vahetas tihti kooli, elas vahepeal oma vanema õe juures Dagestanis Derbentis ja õppis M. Lermontovi nimelises koolis. 1958. aastal kolis ta tagasi oma onu juurde Karatšai-Tšerkessiasse ja lõpetas seal 1964. aastal kümneklassilise kooli.

Abdurahmanov oli juba koolieas imetlenud hävituslendureid. 1964. aastal asus ta õppima Jeiski V. M. Komarovi nimelisse kõrgemasse lennukooli. Kooli lõpetamise järel alustas ta oma ohvitsekarjääri Kaug-Idas, kus sai ajapikku reapiloodist lennusalga ja eskadrilli komandöriks.^[2] Hiljem sai temast 1. klassi piloot.

Abdurahmanov on lennanud üle 2000 tunni ja tema on autasutatud kahe ordeni ning 14 medaliga.^[1]

1970. aastal abiellus ta Tatjana Nikolajevna Leštšenkoga ja neil sündis tütar Ellin. Aastatel 1976–1979 õppis Abdurahmanov J. A. Gagarini nimelise õhuväeakadeemia (Военно-воздушная академия имени Ю. А. Гагарина) staabikursustel Moskvas. Seejärel jätkus ta karjäär Zaporižžjas lennupolgu staabiülemana. 1983. aastal sai temast lennupolgu komandör ja järgmisel aastal ülendati ta polkovnikuks. Samal aastal valiti ta Zaporižžja oblastinõukogu liikmeks.^[2]

1986. aastal määrati ta Dnepropetrovski lennukorpuse komandöri asetäitjaks Ukraina NSV-s. Abdurahmanovi karjäär pidi Ukrainas jätkuma, aga 28. mail 1987 lendas saksa harrastuslendur Mathias Rust väikelennukil Helsingist Moskvasse Punasele väljakule. Lennutee kulges üle Eesti, aga nõukogude õhujõud otsustasid, et tegu on Narva lennuklubi lennukiga. Oma ettevõtmisega Rust naeruvääristas NSV Liidu õhutõrjet.

Pärast Rusti lendu Õhukaitsevägedest sattus 60–70 inimest selle pärast uurimise alla. Seoses selle puhastusega nimetati Abdurahmanov 14. õhukaitsediviisi komandöriks Tallinnas Eesti NSV-s. Abdurahmanovi vastutuse all oli riigipiiri lõik, mis ulatus Heinastest Jaanilinnani. Tema korter asus Tallinna Raua tänavas.^[1]

Abdurahmanovi alluvuses oli 12 000 sõjaväelast, koos tsiviilisikutega 14 000 inimest. Lisaks 14. õhukaitsediviisi lennuväe kasutuses oli nelja lennu­välja Haapsalus, Pärnus, Tapal ja Rutjas, 104 hävituslennukit ja 10 lahingukopterit. Diviisi õhutõrjeraketiväel oli 45 seniitraketibaasi ja raadiotehnikaüksustel 34 raadiolokatsioonijaama, 26 liikuvat raadiolokatsioonkõrgusmõõturit ja 9 automatiseeritud juhtimissüsteemi.^[1]

Aastal 1988 sai temast Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liige. Kindralmajoriks ülendati ta 1989. aastal.^[2]

Esimestel vabadel Eesti NSV Ülemnõukogu valimistel 1990. aastal oli Nõukogude armee esindajatele reserveeritud 4 saadikukohta (valimisringkonnad nr 45-48)^[3]. Abdurahmanov osutus valituks 1. voorus 4897 häälega 9253st (toetusprotsent 52,9%) 45. valimisringkonnas.^[4] Nagu kõik Nõukogude ohvitseridest saadikud oli Abdurahmanov riigikaitsekomisjoni ja venekeelsete saadikuterühma Võrdsete õiguste eest (alates 09.04.1990 Koostöö) liige^[5]

Abdurahmanovit mäletatakse Eestis sõbraliku ja oma ametikoha raamides eestlaste iseseisvumispüüdlust toetava hoiaku poolest. Ta on öelnud, et tema "suhtumine Eestis toimunusse oli kahetine".^[1]

Ma olin ju seotud sõjaväevandega Nõukogude Liidu ees. Teiselt poolt ei meeldinud mulle see, mis Eesti rahvaga juhtus. Olen ju ise väikerahva esindaja, karatšai. Paguluses suri pool meie rahvast. See oli peamine põhjus, miks ma elasin kaasa eestlaste soovile olla vabad inimesed. Elasin kaasa inimlikust vaatepunktist, aga vabanemisele kaasa aitamine polnud minu kompetentsis.^[1]

Kui impeeriumimeelsed venelased 15. mail 1990 Toompead ründasid, Edgar Savisaar küsis Abdurahmanovi käest, kuidas ründajad peatada. Abdurahmanov läks välja koos teise sõjaväelasest Ülemnõukogu saadiku Goderdzi Ahaladzega rääkima kindralimunter seljas ründajatele.^[1] Tal õnnestus ründajatele aru pähe panna, ta rahustas neid ja soovitas koju minna.

Augustiputši ajal saatis Eesti üleminekuvalitsus Abdurahmanovi vahendusel teateid Jeltsinile Moskvasse.^[6] Putši ajal otsustas Abdurahmanov koos Tallinna linna komandandi, admiral Juri Beloviga vägesid kasarmutest putšistide toetuseks mitte välja tuua.^[7] Abdurahmanov on ise meenutanud, et Moskvast hakkasid tulema vastukäivad käsud, mille kohta määrustik ütleb, et ei tohi teha midagi. Pihkva õhudessantväe toomine Tallinna oli Abdurahmanovi järig "Pihkvas igavusest lolliks läinud kindralmajori" otsus ja "isiklik initsiatiiv".^[1] Putši luhtumist toetas Abdurahmanov oma otsusega sulgeda Eesti õhuruum sõjalennukitelt.

Kuno Raude on meenutanud, et Abdurahmanov oli "arukas ja laia silmaringiga mees", aga ei uskunud 1991. aasta lõpul okupatsioonivägede täielikku väljaviimisesse: "Eestist võidakse parimal juhul välja viia kõik siin paiknevad väeosad, kuid mitte iialgi õhukaitse väeosi, sest meie ülesandeks on Leningradi, aga ka Moskva õhukaitse."^[8]

Abdurahmanov sai eestlastega hästi läbi. Kui 9. novembril 1991 asutati Eesti Lennukompanii (ELK), sai temast uue ettevõtte juhatuse esimees.^[9] Ta aitas ELKi kaks TU-154 lennukit ostma.^[1] Abdurahmanovi ja teiste Nõukogude armee esindajate saadikuvolitused lõpetati 11. märtsil 1992^[10]. Sama aasta alguses läksid Eestis paiknenud endised Nõukogude Liidu sõjaväeüksused Venemaa Föderatsiooni jurisdiktsiooni alla ja Abdurahmanovist sai õhutõrjediviisi ülem Moskva alluvuses.^[2]

Abdurahmanovil oli soov saada Karatšai-Tšerkessia esimeseks presidendiks samamoodi kui tema lähedane sõber, Tartus paiknenud 326. raskepommituslennuväe diviisi komandör, Džohhar Dudajev oli saanud Tšetšeenia juhiks. Soov tekitas probleeme Vene sõjaväes ja ta pidi loobuma sellest võimalusest.^[1] Ka hiljem on Abdurahmanov öelnud, et ta kaitseb alati oma vana sõpra, kes hukkus venelaste raketirünnakus 1996. aastal. Samuti ta on rõhutanud et "Dudajev oli korralik, haritud, hea ettevalmistusega inimene".^[1]

1994. aastal nimetas Venemaa kaitseminister Abdurahmanovi Astrahanis asuva õhuväe lahingukoolituskeskuse juhatajaks. Alates 1998. aastast korraldas ta SRÜ riikide ühiseid õhutõrjeharjutusi.^[2] Abdurahmanov töötas kuni pensionile jäämiseni 1. veebruaril 2021 Astrahani lennujaama peadirektorina.^[11][12] Praegu elab Abdurahmanov pensionärina Kislovodskis karatšaide ajaloolisel kodumaal.^[1]