Wolmar Anton von Schlippenbach

Wolmar Anton von Schlippenbach (23. veebruar 1653 – detsember 1739) oli Rootsi väejuht ja riigitegelane, Rootsi sõjaväe Liivi- ja Eestimaa väliarmee ülemjuhataja, Eestimaa kindralkuberneri asetäitja 1705–1707, kindralleitnant (1708). Ta oli ka Pornuse, Kaubi, Olustvere ja Sooniste mõisnik.

Ta juhtis Põhjasõjas Rootsi vägesid Rõuge (1701), Erastvere (1701) ja Hummuli (1702) lahingus. Osales Poltaava lahingus (1709), kus sattus venelaste kätte vangi. Vabanes 1712. aastal ning 1715. aastal läks üle Moskva tsaaririigi teenistusse, kus pälvis ka Venemaa kindralleitnandi auastme, oli Venemaa sõjakolleegiumi liikmena salajase sõjanõuniku ametis ja 1718. aastast Ülemkohtu liige.

Tallinna toomkirikus asub tema vappepitaaf, mis on muinsuskaitse all.^[1]

Tallinnas kuulus talle maja praeguse Aleksander Nevski katedraali kõrval aadressil Lossi plats 4, kus 1711. aastal (13.–27. detsembrini) viibis uute provintside külastuse raames tsaar Peeter I oma esmakordsel visiidil Tallinna.

Wolmar Anton von Schlippenbach sündis 1653. aastal.^[2] 1678. aastal oli ta major Riia garnisonirügemendis. 1693. aastal sai Savolaxi ja Nyslotti maakaitserügemendis ooberstleitnandiks.^[3]

Põhjasõja alguseks, 1700. aastaks oli Schlippenbach määratud Liivimaa tragunirügemendi ülemaks ja saanud ooberstiks. Kui Rootsi kuningas Karl XII Narva all venelastele vastu läks, osales lahingus ka Schlippenbach. Enne Rootsi peavägede lahkumist Eestist korraldati paar retke Pihkvamaale, millest ühte juhatas Schlippenbach. Kui Karl XII Eestist lahkuma hakkas, andis ta sealsete vägede ülemjuhataja koha just Wolmar Antonile, kuigi viimane polnud varem suuremat tunnustust või kuulsust saavutanud.^[4]

Schlippenbachi on kritiseeritud selle eest, et ta oma väed üle terve Eestimaa laiali jaotas, mitte ei hoidnud neid ühes tugevas armees. Tal ei olnud ka piisavalt oskusi või kogemusi, et sellist suurt väge juhatada.^[4]

See armee, mille ta enda juhatada sai, oli Rootsi peaväest kehvema kvaliteediga ning koosnes lisaks veel maamiilitsast, mida ka Schlippenbach kritiseeris.^[4][5]

„Maamiilitsaga tuleb vähe või üldse mitte arvestada, enamasti ei ole sellest veel head olnud; needki vähesed, kes minu hoole läbi kokku on aetud, on Alūksne juures juba näidanud, et nad ei oota tuleandmist tõsiselt ära, ja nõndaviisi on veist vähe abi loota. Üldse tahan ma end kaitsta vastutuse kandmise eest, kui regulaarse sõjaväe poolt hädavajaliku kaasabi puudumise tõttu ma ei suuda vajalikult maad kaitsta, kui vaenlane peaks ette võtma sõjakäikusid sügavamale maa sisse[...].“

Sel ajal olid Schlippenbachil sõprussidemed ka Carl Magnus Stuartiga, kes teda 19. juunil 1701 korda läinud rüüsteretkede pärast õnnitles.^[6]

Schlippenbachi esimene proovilepanek uues ametis oli 1701. aasta septembris, kui Pihkvas asuv Vene armee Boriss Šeremetjevi juhatusel Kagu-Eestis Võrumaad ja Põlvamaad ründas. Toimus kolm lahingut Räpina, Rõuge ja Vastse-Kasaritsa juures, millest viimased kaks suutis Schlippenbach võita, Räpina all olnud Eesti maatragunieskadron Andreas Ludwig von Roseni juhatusel piirati aga ümber ja hävitati. Võidu eest Rõuge all edutati Schlippenbach kindralmajoriks.^[4][7][8]

Pärast Kagu-Eesti lahinguid pidas Schlippenbach oma armee ohvitseridega koosoleku, kus otsustati, et armee peaks taganema Erastvere alla. Šeremetjev järgnes ning kaks armeed põrkasid taas Erastvere all kokku. Lahing osutus Schlippenbachile suureks kaotuseks, milles hukkus ligi 1400 meest ning Rootsi väed olid sunnitud taganema Sangastesse.^[9]

5. jaanuaril 1702 kirjutas Schlippenbach kuningale kirja, kus andis Erastvere lahingust enda analüüsi. Seal rõhutas ta, et on alati soovinud Rootsi kuningat kuulekalt teenida ning kaotus oli ainuüksi ratsaväe süü, lisaks kaebas ta sõdurite kehva kvaliteedi ning vägede arvulise puudulikkuse üle. Schlippenbach kirjutas ka, et ta ei taha kõike kuningale kirjeldada, kuna muidu võivad nende probleemide põhjustajad talle kätte maksta. Ta kiitis ka Rootsi kahurväge kapten Sonnenbergi juhatusel. Lõppude lõpuks süüdistas ta lahingu kaotuses ratsaväelasi ning kirjutas ka, et oli Tartust timuka kutsunud.^[10]

1702. aasta 4. veebruaril saatis Erik Dahlberg kirja Gustav Adolf Strömfeldile, kus ta kaebas, et Schlippenbach olevat teda lahingu kaotuses ja abivägede kohalejõudmise takistamises süüdistanud. Schlippenbach süüdistas Dahlbergi ka maakaitseväe värbamise aeglustamises. Kuninga käsul läkitati Strömfelt ja Michael von Strokirch (Liivimaa Läti distrikti majandusasehaldur) Schlippenbachi juurde, kus nad seletasid viimasele armee varustamisprobleeme. Pärast kohtumist kirjutasid nad kuningale palvekirja, kus pakkusid välja, et Liivimaale võiks varustust hankida Soomest, kuid Karl XII oli selle vastu. Plaaniti ka kombineerida maakaitseväeüksuste treenimata nekrutid juba lahingut näinud rügementidega, kuid ka see idee lükati tagasi.^[11]

Isegi pärast kaotust oli Schlippenbachil ligikaudu 7000 meest. Selle armeega kohtus ta taas Šeremetjeviga, seekord Hummulis. Schlippenbach näitas lahingus ette oma aeglast otsustusvõimet, kuna ei saatnud Vene positsioone ründama läinud ratsaväelastele enda ülejäänud armeed appi ning selle tõttu lõid venelased nende rünnaku tagasi. Venelaste enda ratsarünnakuga paisati Rootsi armee laiali. Hummuli lahing oli järgmine raske kaotus Schlippenbachile (lahingus kaotati umbes 2400 meest), seejärel jäi ta oma väe riismetega peamiselt linnamüüride varju.^[4][9]

Pärast Axel Julius De la Gardie lahkumist Eestimaa kindralkuberneri 1704. aastal ametist sai 1705. aastal selle ameti asetäitjaks/viitsekuberneriks Wolmar Anton von Schlippenbach.^[12]

Selles ametis jäid tema lahendada mitmed probleemid talupoegade haldamise ja värbamisega. 15. mail 1705 kirjutas ta kaitsekirja Kirna mõisa talupojale Peüda Michelile, kes oli end juba varem kaks korda värbamisest vabaks ostnud. Lisaks andis ta välja vähemalt kolm plakatit (esimene 27.02.1705, teine 28.03.1705 ja kolmas 8.03.1706), mis keelasid talupoegade vägivaldset värbamist, kuigi varem oli ta talupoegadesse suhteliselt vaenulikult suhtunud ning neid isegi kelmideks kutsunud.^[13]

Ometi andis ta välja ka käske talupoegade teolesundimiseks ja manitsemiseks.^[14] Talupoegade korralekutsumise kohta sai ta mõisnikelt tihti palvekirju.^[15]

1706. aastal nõudis Schlippenbach Tallinna linnalt 3000 specie-riigitaalrit kontributsiooni, kuid alandas selle siis poolele.^[16]

Eestimaa kindralkuberneri asetäitja kohalt lahkus Wolmar Anton von Schlippenbach 12. augustil 1707 ning juba neli päeva hiljem valiti uus kindralkuberner: Nils Strömberg.^[12]

Pärast asetäitja kohalt lahkumist naasis Schlippenbach 1708. aastal sõjaväkke ning osales Adam Ludwig Lewenhauptiga Lesnaja lahingus.^[4]

Karl XII peaarmees, millega Lewenhaupt ühinenud oli, osales Schlippenbach 1709. aastal Poltava lahingus. Selles lahingus oli tal aga väike roll. Tema juhatada olid vaid 50 tragunit, kelle ülesandeks oli Rootsi peavägedele luuret korraldada, kuid midagi konkreetset Schlippenbach lahinguplaani kohta ei teadnud (vägede ülemjuhataja Rehnskiöld ei jaganud seda oma kolleegidega).^[4]

Lahingus kaotas Schlippenbach ülejäänud Rootsi üksused ära ning sattus venelaste kätte vangi.^[4]

Ilmselt seetõttu, et ta ei olnud Rootsi päritolu, otsustas Schlippenbach venelaste poolele üle minna. 1714. aastal juhatas ta Rjazani jalaväepolku ja võitles Hanko merelahingus. Hiljem oli ta Venemaa Sõjakolleegiumi liige ja 1718. aastast Ülemkohtu liige.^[4]

Schlippenbach oli ka Halliste kiriku patroon. 1711. aastal kutsus ta sinna kirikuõpetajaks Johann Öerni. 1715. aasta 16. juulil algatas ta koos leitnant David Römmelingiga kiriku (mis oli 1706. aastal venelaste poolt maha põletatud) taastamise.^[17]

Wolmar Anton von Schlippenbach suri 27. märtsil 1721 (teistel andmetel 1739^[18]) Moskvas ning on maetud Tallinna.^[2]

Wolmar Anton von Schlippenbachi isa oli Johann von Schlippenbach, Rootsi riigitegelane ja Liivimaa maanõunik, ja ema, Maria Reich, oli Meņģele (Altenwoga) (Vidzeme, Liivimaa) mõisniku tütar. ^[2]

Wolmar Anton von Schlippenbach oli abielus Saaremaa kuberneri Reinhold von Lieveni tütre Helene von Lieveniga. Abielust sündisid:^[2]

• Christer Reinhold von Schlippenbach (†1716), Rootsi sõjaväelane, hukkus Fredriksteni kindluse piiramise ajal Norras
• Anna Gertruta Elisabeth von Schlippenbach (1667–1750)
• Heinrich Johann von Schlippenbach (1679–1748), Raikküla ja Kurna mõisnik.
• Berend Friedrich von Schlippenbach (1695–1737), Pornuse ja Olustvere mõisnik.
• Siri Helene von Schlippenbach (†1730), abiellus Gustav Reinhold von Löweniga
• Margaretha Elisabeth von Schlippenbach
• Helena von Schlippenbach (†1767), abiellus Gustav Otto Douglasega

• Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 1960.
• Jung, Jaan. Halliste ja Karksi kirikute ja kihelkondade ajalugu: Halliste kiriku 25-aastase juubileumi mälestuseks 29. okt. 1892. Tartu: A. Grenzsteini trükikoda. 1893.
• Kotšinev, Jüri. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Grenader. 2018.
• Tallinna ajalugu II, 1561–1710. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv. 2019.

• Elulugu Svenskt biografiskt handlexikon (rootsi keeles)
• Elulugu Nordisk familjebok (rootsi keeles)
• Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust
• Väljavõte Kuramaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust