Walter Schottky
.jpg)
_Walter_Schottky.JPG)
Walter Hans Schottky (23. juuli 1886 Zürich – 4. märts 1976 Saksa FV Pretzfeld) oli Saksa füüsik.
Tema isa oli matemaatik Friedrich Hermann Schottky (1851–1935). Isa määrati 1882 Zürichi ülikooli matemaatikaprofessoriks. Walter sündis Šveitsis ning tal oli vend ja õde. Perekond kolis tagasi Saksamaale 1892, kui isa sai tööd Marburgi ülikoolis.
Schottky lõpetas 1904 Berliinis Stieglitzi gümnaasiumi. Berliini ülikoolist omandas ta 1908 bakalaureusekraadi ja 1912 doktorikraadi füüsika alal. Tema õpetaja oli Max Planck. Schottky doktoriväitekiri kandis pealkirja "Energiast ja jõust relatiivsusteoorias".
Pärast doktoriks saamist töötas ta 1912–14 Jena ülikoolis. 1919–23 oli ta Würzburgi ülikooli õppejõud ja 1923–27 Rostocki ülikooli teoreetilise füüsika professor. 1914–19 ja 1927–58 töötas ta Siemensi laboratooriumides.
Tagantjärele peetakse Schottky saavutustest kõige olulisemaks 1914 leiutatud valemit, millega arvutada sileda metallist tasandi ja sellest teatud kaugusel asuva punktlaengu vahel mõjuvat jõudu. Aastail 1938‒39 esitas ta metalli ja pooljuhi kontaktil ilmneva alaldusnähtuse teooria. [1]
Schottky pälvis 1936 Londoni Kuningliku Seltsi väljaantava Hughesi medali haavliefekti avastamise eest termoemissioonis, samuti varivõrega elektronlambi (tetroodi) leiutamise eest ja osavõtu eest superheterodüüni meetodi edasiarendamisel. Haavliefekt tuleneb elektrivoolu olemuslikust mittepidevusest ja avaldub elektronseadistes voolutugevuse juhusliku muutumisena; sellest tingitud mürapinget nimetatakse ka Schottky müraks. [2]
1964 pälvis ta Werner von Siemensi sõrmuse oma teedrajava töö eest füüsikaliste nähtuste kirjeldamisel, mis on viinud mitmete tehniliste rakenduste, näiteks elektronlampvõimendite ja pooljuhtseadiste väljatöötamiseni.
Tema järgi on nimetatud Saksamaal asuv ja 1986 asutatud Walter Schottky instituut ning 1973 asutatud Walter Schottky auhind.
