Vereliistak

Vereliistak ehk trombotsüüt (kreeka keeles θρόμβος 'hüüve´ + κύτος 'rakk'; ladina keeles thrombocytus) on paljudeselgroogsetel loomadel valdavalt luuüdist pärit megakarüotsüütide tsütoplasma fragmendid.

Vereliistakute areng, paljunemine, diferentseerumine, plastilisus, liikumine, morfoloogia ja patoloogia ning apoptoos võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Tuumaga vereliistakud on tuvastatud kaladel, reptiilidel, lindudel.

Neid liigitatakse vahel ka vererakkude hulka. Vereliistakud osalevad vere hüübimises, ka verejooksu sulgemises. Vereliistakute põhiülesanne kehas on veresoonte terviklikkuse tagamine.^[1] Trombotsüüte on igas vere kuupmillimeetris umbes 150 000 – 400 000.^[2]

Arvatakse, et imetajatel osalevad vereliistakud ka immuunfunktsioonides ja põletiku tekkes.

Inimvere küpsetest rakutüüpidest moodustavad trombotsüüdid kümnendiku ja leukotsüüdid tuhandiku erütrotsüütide arvukusest.^[3]

Trombotsüütidel pole rakutuuma, nad on värvitud ja ebakorrapärase kujuga^[4] kettad.

Vereliistakud on kantud kehtivasse inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologicasse.

Vereliistakud liiguvad koos verega organismis. Kui veresoone sein puruneb, siis läheduses asuvad trombotsüüdid kleepuvad kokku, lõhkevad ning neist paiskuvad välja ained, mis moodustavad vigastuskohale peene fibriinist (valkaine) võrgustiku. Tekib kärn. Mida rohkem on organismis vereliistakuid, seda kiiremini sulguvad ka haavad.^[5]

Liiga suurt vereliistakute hulka veres kutsutakse trombotsütoosiks. See võib kaasa tuua trombide tekke veresoontes, mis omakorda võib viia insuldini, infarktini, kopsuarteri trombembooliani või mõne muu seisundini, mida põhjustab veresoone ummistanud tromb.
Normaalsest väiksemat vereliistakute sisaldust veres nimetatakse trombotsütopeeniaks ja see võib kaasa tuua verehüübivushäireid. Trombotsütopeenia põhjuseks on see, et luuüdi toodab normaalsest vähem vereliistakuid, või see, et põrnas lagundatakse liiga palju vereliistakuid.^[6]
Võimalik on ka olukord, kus trombotsüütide hulk on normaalne, kuid need talitlevad puudulikult. Tavaliselt põhjustavad sellist olukorda ravimid, näiteks aspiriin, teised mittesteroidsed põletikuvastased ained, penitsilliin. Vereliistakute talitlushäireid võib põhjustada ka alkohol.^[6]
Trombotsüütide hulka veres tuleb kindlasti määrata enne kirurgilisi operatsioone ja keemiaravi (tsütostaatikumidega) vähihaigetel.

Annetatud trombotsüüdid säilivad spetsiaalses lahuses 5–7 päeva. Trombotsüüte kantakse üle inimestele, kelle veres on neid liiga vähe või kelle trombotsüüdid ei talitle õigesti. Vereliistakute transfusioon on näidustatud patsientide puhul, kellel on vähk, leukeemia, verehaigused, põletused, maksahaigused või suur verekaotus.^[1]

• Veri
• Punalible
• Valgelible

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Vereliistak

• Evsiukova EV, Muraia EV, Zubzhitskaia LB, Kveshnoĭ IM., [Melatonin production in thrombocytes and their functional activity in patients with aspirin asthma]. Lühikokkuvõte, Klin Med (Mosk). 2007;85(10):37-41., veebiversioon (vaadatud 30.07.2014) (inglise keeles)
• Trombotsüütide ööpäevarütmid soodustavad hommikusi infarkte, 14/09/2011
• Piret Pappel: "Vereliistakute uus roll: mikroobide ründamine" Novaator, 9. november 2011
• Sissekanne Encyclopædia Britannica-s
• Sissekanne Terminologia Histologica-s H2.00.04.1.03001: Thrombocytus. Vereliistak;Trombotsüüt