Vändra mõis

See artikkel on Vana-Vändra mõisast; oli ka Uue-Vändra mõis; kirikumõisa kohta vaata Vändra kirikumõis

Vändra mõis (saksa keeles Fennern), hiljem ka Vana-Vändra mõis (saksa keeles Alt-Fennern), oli rüütlimõis Vändra kihelkonnas Pärnumaal.

Ajalugu

1571. aastal läänistas Zygmunt II August Heinrich Schenkingile varem viimase vennale Dietrich Schenkingile kuulunud Vändra küla ja vakuse, millest kujunes Vändra mõis. Mõisamaal elas kümnes talus 14 talupoega. Kuus talu olid tühjad.

1586. aastal läks valdus Heinrichi vennapojale Georg Schenkingile, kes oli Võnnu kastellaan. Teda on mainitud Vändra omanikuna veel 1599. aastal.

Pärast piirkonna minekut Rootsi valdusse konfiskeeris riik mõisa. 1624. aastal läänistas Gustav II Adolf Vändra mõisa šoti päritolu sõjaväelasele James Scottile (ka Jakob, Jacob; suri 1635), kellelt päris mõisa tema poeg Jacob, kes oli samuti sõjaväelane. 1638. aastal oli Vändra mõisas 27 talupoega, 1683. aastal juba 50 talu ja 25 asunikukohta. Jacob Scott tegi Vändrast iseseisva kihelkonna.

Jacob Scott oli lastetu, nii läks mõis tema õele Christinale ja õemehele Thomas Kinnemondile (suri 1657), kes oli samuti šoti päritolu Rootsi sõjaväelane. Nende pärijaks oli tütar Christina, kelle abikaasa James Bennet (suri 1690) oli šotlasest ohvitser Rootsi teenistuses.

1696. aastal tabas Vändrat suur nälg, suri 103 inimest.

Christina ja James Bennetilt päris mõisa nende tütar Johanna, kes oli abielus major Gustav Wilhelm von Meyeriga. Seejärel sai mõisnikuks nende poeg, major Karl Wilhelm von Meyer (suri 1767). Pärast teda valdasid mõisa tema tütar Johanna Juliane (1750–1774) ja väimees Karl Ludwig von Krüdener (1737–1778).

1774. aastal hakati mõisateol heina niitma ja vilja koristama tükitööna. Peale teopäevade tegemise tuli tasuda makse mõisale ja kirikule, viia vilja magasiaidale, anda küüdihobuseid, puid sõjaväele, maksta pearaha. 19. sajandi algul seati sisse telliste põletamise lisategu. Vändra mõisas olid koormised mõnevõrra kergemad kui mitmel pool mujal Eestis. 19. sajandi esimesel poolel oli Vändras mõisamaad 2500 taalrit, millele liideti ka talumaadest 310 taalrit. Mõisa tagavaramaadele asutati rohkem kui kakssada 10 taalri suurust talu.

1844. aastal jagasid tollased mõisaomanikud Woldemar Friedrich Carl von Ditmar ja Charlotte von Ditmar (Charlotte von Stackelberg) Vändra mõisa Vana-Vändra ja Uue-Vändra mõisaks. 1848. aastal algas Vändra mõisates üleminek raharendile. Talude päriseksostmine algas 1864. aastal.

17. detsembril 1905 saabus Türilt Vändrasse tööliste võitlussalk, kes põletas Uue-Vändra mõisa häärberi Rõusas. Teine mõisapõletajate salk tuli mõni päev hiljem Vändrasse Kõnnu poolt, see põletasid Vana-Vändra mõisahoone. See oli viimane mõisapõletamine 1905. aastal Eestis.

Oktoobrirevolutsiooni ajal moodustatud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee korraldusel natsionaliseeriti mõis 1917. aasta novembri lõpus. Saksa okupatsiooni ajal anti 1918. aasta veebruaris mõisad nende omanikele tagasi. Eesti Vabariik võõrandas mõisamaad 1919. aastal Asutavas Kogus vastu võetud seadusega, aga Vabadussõjas Balti pataljonis sõdimise eest jäeti Vana-Vändra mõisasüda parun Roman von Tiesenhausenile (1882–1944).

Perekonnanimed

Vändra mõisavallas pandud perekonnanimesid: Adamson, Ila, Keres, Kilter, Kontaveit, Kutsikas, Oinas, Pihlakas, Tetsmann.

Kirjandus

Heinrich von Hagemeister "Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volumes 1-2" E. Frantzen, 1836, lk. 158
O. Niinemäe. Vändra. Eesti Raamat, Tallinn 1972.