The Perception of the Environment

"The Perception of the Environment: Essays on livelihood, dwelling and skill" on antropoloog Tim Ingoldi teos. See ilmus esimest korda 2000. aastal Routledge'i väljaandel.

Ingold pettus ülikooliõpingute alguses füüsikas, sest teadus on suuresti lahti öelnud demokraatlikust vastutusest ja püüdest teadmisi juurde saada ning teenib sõjalis-tööstusliku kompleksi huve. Teadus on nii institutsionaliseerunud, spetsialiseerunud ja hierarhiline, et teadlane saab olla ainult väike mutrike. Ta tahtis hakata tegelema teadusega, mis on kujunemisjärgus nagu Galileo Galilei aegne füüsika. Talle soovitati antropoloogiat, ja ta hakkas sellega tegelema 1967. Ta lootis, et see ala täidab humanitaaria ja loodusteaduse vahelise lõhe või võimaldab sellest üle olla, jäädes elava kogemuse lähedale. Antropoloogia ise on hakanud lõhenema, nähtavasti humanitaaria ja loodusteaduse vahelise lõhe tõttu. Ingoldi meelest on selles midagi valesti, et kultuuriantropoloogia ei tunnista, et inimesed on organismid, kes on evolutsioneerunud ning kasvavad ja arenevad, ja bioloogiline antropoloogia eitab agentsuse, kavatsuslikkuse ja kujutlusvõime suunavat rolli inimeste asjades. Esialgu, sealhulgas raamatus "Evolution and Social Life" (1986) väitis ta, et inimelu biogeneetiline ja sotsiokultuuriline mõõde on komplementaarsed. Ent osutus, et inimese kui organismi ja kui isiku vahelist seost ei saa põhjendada ilma vaimu mõisteta. Vaimu uurib psühholoogia . Psühholoogiat õppis Ingold James Gibsoni kirjutistest, eriti raamatust "The Ecological Approach to Visual Perception". Gibsoni järgi ei saavuta taju mitte vaim kehas, vaid kogu organism keskkonnas, ja see on organismi avastuslik liikumine läbi maailma. Vaim on pigem maailmas kui peas. Ka Gregory Bateson oli alati rõhutanud, et vaim ei jää keha piiresse. Ka esseede kogumik "The Appropriation of Nature" (1986) otsis seda seost. Aastal 1988 tuli Ingoldile pähe, et organism ja isik on võib-olla sama asi ning tuleks püüda leida, kuidas rääkida inimesest nii, et ta ei koosneks biofüüsikalisest ja sotsiokultuurilisest kihist. Varem ei võimaldanud seda taibata arusaam, et iga organism on eraldi entiteet ning suhted teiste organismidega jätavad tema seesmise loomuse puutumata. Isikutel ei ole identiteeti ega tunnusjooni enne teistega kokkupuutumist, vaid nad kondenseeruvad kasvust ja küpsemisest ühiskondlike suhete väljades. Iga isik ilmub arengulookusena sellises väljas, mida ta oma tegudega edasi kannab ja teisendab. Selline arusaam nõuab suhtemõtlemist, mis läheb vastamisi bioloogide populatsioonimõtlemisega. Kui organismi ja isikut mõista inimese koostisosadena, siis tuleks ehk mõelda kummastki eri moel. Aga kui isikud on organismid, siis tuleks suhtemõtlemist laiendada kogu orgaanilisele elule. Siis oleks tarvis uut bioloogiat, ka evolutsiooni kohta. Tuli välja, et selline lähenemine on juba olemas mõnedel arengubioloogidel. Nad on näidanud, et organismide vormid ja võimed tekitatakse arengu käigus, emergeeruvad suhteväljades, mis tulenevad nende kohalolust ja aktiivsusest teatud keskkonnas. See lähenemine kõlab kokku ka Gibsoni ökoloogilise psühholoogiaga; mõlema lähtekoht on keskkonnas arenev organism, mitte maailmale vastanduv eneseküllane indiviid. Üks kritiseerib neodarvinismi, teine peavoolu kognitiivset psühholoogiat. Mõlemad vaidlustavad arusaama, et see, mida organism teeb või tajub, on intelligentse disaini kalkuleeritud väljund, kusjuures intellektiks on vaim või looduslik valik (mis on vaid teadusliku mõistuse peegeldus looduse peeglis). Samamoodi saab vastustada kultuuriteooriat, mis paneb inimeste käitumise põlvest põlve edasiantava pärimuse omandamise arvele. Ingold tuli mõttele, et suhtemõtlemine antropoloogias, ökoloogiline mõtlemine psühholoogias ja arengusüsteemide mõtlemine bioloogias annavad sünteesi, mis on palju võimsam kui komplementaarsusel põhinevad kombinatsioonid. Inimene ei koosneks siis komplementaarsetest osadest, nagu keha, vaim ja kultuur, vaid oleks üksainus loova kasvu lookus pidevalt lahtirulluvas suhete väljas.

Selle esimene järelm on see, et kultuuriline varieerumine on vilumuste [skills] varieerumine, kusjuures vilumused on kogu olendi tegevus- ja tajuvõimed rikka struktuuriga keskkonnas, need on samavõrd kultuurilised kui bioloogilised. Teine järelm on see, et vilumuste omandamine teatud eluvormis ei ole universaalsesse inimloomusesse kuuluvate üldistatud võimete täitmine konkreetse kultuurilise sisuga. Vilumusi ei anta põlvest põlve edasi, vaid neid kasvatatakse igas põlvkonnas uuesti; organism areneb konkreetsete ülesannete täitmise treenimise ja kogemise käigus. Kolmas järelm on see, et vilumuse õppimiseks tuleb algusest peale olla oma ümbruse koostisosadega aktiivses kontaktis. Ingold nimetab seda elukoha [dwelling] vaatekohaks.

Varem tegeles Ingold ökoloogilise antropoloogia, tehnikaantropoloogia ja antropoloogiateooria ajalooga. Ta uuris Arktika põhjapõdrakütte ja -karjakasvatajaid ning hiljem üldse võrdlevalt küttide ja karjakasvatajate ühiskondi. Sellepärast huvitavad teda eriti inimeste ja loomade suhted. Tehnika on teda huvitanud tööriistade valmistamise kui inimese eritunnuse tõttu, ning tehnika ja keele seose tõttu inimese evolutsioonis. Ta on püüdnud ühendada tehnika- ja kunstiantropoloogiat, ja see on toonud teda vilunud praktika kesksuse juurde. Ta on uurinud evolutsiooni mõistet antropoloogias, bioloogias ja ajalooteaduses alates 19. sajandi lõpust. Kuidas ja kas tuleb evolutsiooni mõistet ajaloo mõistest lahutada?

Kui metsik põhjapõder märkab inimese kohalolu, siis ta tardub paigale, pöörab pead ja vaatab inimesele otse näkku. Bioloogia järgi on see kohastumus: kui põhjapõder jääb seisma, siis ka teda jälitav hunt jääb seisma, nad tõmbavad hinge enne seda, kui põhjapõder põgeneb ja hunt tormab talle järele. Et põhjapõder on jooksu algataja, on tal väike edumaa, ja tervet täiskasvanud põhjapõtra hunt tavaliselt kätte ei saa. Aga see taktika teeb põhjapõdra eriti haavatavaks inimestest küttidele, kellel on kaugelt tabavad relvad: seisev loom on hea märklaud. Huntidel on põhjapõtru kerge leida, sest nad liiguvad koos karjaga, kuid raske tappa; kütil on põhjapõtra raske leida, kuid kerge tappa. Kriid seletavad seda, miks põhjapõtra on nii kerge tappa, sellega, et ta pakub end meelega, hea tahtega ja isegi armastusega. Kriid (nagu paljud teised kütirahvad) võrdlevad loomade jälitamist noorte naiste võrgutamisega ning tapmist suguühtega. Tapmine tundub siis olulisena elu jätkamiseks. Kuidas mõista nende seletuste suhet? Bioloogid suhtuvad põlisrahvaste juttudesse künismiga (nii saab vältida eetilisi probleeme, vastutus lükatakse looma kaela) ja uskumatusega (uskumatu, et keegi neid jutte usub). Kas nende juttude rääkijad on hullumeelsed, irratsionaalse ebausu küüsis, kasutavad allegooriat või tõmbavad meid haneks? Igatahes pole juttudel reaalsusega mingit pistmist. Antropoloogid ütlevad, et jutt sellest, et põhjapõdrad pakuvad end küttidele, on täiesti mõttekas, kui eeldada, et kõigel maailmas on agentsus ja kavatsuslikkus. Bioloogi ja kultuuriantropoloogi vaatekoht on komplementaarsed ja neil on ühine vaatluspunkt. Bioloog uurib loodust nii, nagu see on; antropoloog uurib, millistel viisidel looduse osad figureerivad kultuurisubjektide kujutlus- ehk tunnetusmaailmas. Need on emiline ja etiline kirjeldusviis.

Kui öeldakse, et inimesed elavad diskursiivsetes maailmades, näiteks kosmoloogiliste uskumuste süsteemis, siis sellega öeldakse, et nad on astunud sammu looduse maailmast välja. Aga selleks, et võtta seda süsteemi kosmoloogiana, peavad vaatlevad astuma sammu välja kultuurimaailmadest, millega teiste inimeste elu on piiratud. Nii on võimalik näha teatud süsteemi kui üht võimalikku mudelit sõltumatult antud reaalsusest. Aga ainult sellelt vaatekohalt ongi võimalik näha reaalsust sõltumatult kultuurilisest kallutatusest. Siin ongi loodusteaduse ja kultuuriantropoloogia ühine vaatepunkt. Antropoloogia väide, et taju sõltub kultuurist, kinnitab loodusteaduse väidet, et ta räägib autoriteetselt sellest, kuidas loodus tegelikult töötab. Loodusteadus teeb vahe inimkonna ja looduse vahele, kultuuriantropoloogia teeb vahe kultuurides elavate pärismaalaste ja valgustatud Lääne inimeste vahele. Mõlemal väitel on abstraktse, universaalse mõistuse sidumus. Kui Lääne diskursus eristab inimkonda loodusest mõistusvõime järgi, siis tänapäeva teadus eristab end teiste, pärimuslike piirangutega kultuuride tunnetuspraktikatest selle võime lõpuleviimise järgi. Abstraktse mõistuse suveräänne vaatekoht pärinebki neist kahest dihhotoomiast. See on nagu perspektiivmaal, mille vaatekoht on sõltumatu maali vaataja omast. Nõnda saab ka abstraktne mõistus vaadata erinevaid maailmavaateid.

Et jõuda ökoloogiani, mis suudab taastada reaalsust elamisest endast, tuleb laskuda abstraktse mõistuse kõrgustest aktiivsesse ja jätkuvasse tegelemisse oma keskkonnaga. Et jõuda elu ökoloogiani, tuleb looduse ja kultuuri dihhotoomia asendada organismi ja keskkonna dünaamilise sünergiaga. Selles ökoloogias kätkeb teadmine, mida ei saa põhimõtteliselt panna teksti, kus ta ei sõltuks maailma esinemiskontekstist. Peatüki alapealkiri parafraseerib Gregory Batesoni raamatu "Steps to an Ecology of Mind" pealkirja. Bateson lammutas vastandusi mõistuse ja emotsioon, sisemise ja välise, vaimu ja keha vahel, kuid jättis alles vastanduse vormi ja substantsi vahel. Ta heitis peavoolu loodusteadusele ette, et see taandab päris reaalsuse substantsile, pidades vormi illusoorseks või epifenomeniliseks näivuste maailmaks. See oli tema meelest vaimu ja looduse väära lahutamise tagajärg. Bateson (1970) leidis, et vaim ei piirdu indiviidi keha piiridega, vastandudes loodusele väljaspool keha, vaid on immanentne organismi ja keskkonna suhetes, millesse inimesed on tahes-tahtmata mässitud. Ökosüsteemi tervikuna nägi ta siiski kahenäolisena: aine ja energia väli, mustri ja info väli; esimene on substants ilma vormita, teine on vorm lahus substantsist. Bateson võrdles seda pleroomi ja kreatuuri maailma vastandusega Carl Gustav Jungil: esimeses on jõud ja mõjud ilma erinevusteta, teises on ainult erinevused, ja neil erinevustel ongi toime. Nii eristas Bateson aine- ja energiavahetuse ökoloogiat ja ideede ökoloogiat ehk vaimu ökoloogiat. Ka Claude Lévi-Strauss lammutas loengus "Strukturalism ja ökoloogia" (1972) vaimu ja looduse dihhotoomiat. Nende argumentidel on väliseid sarnasusi. Ka Lévi-Straussil on vaim info töötleja ning info seisneb tähenduslike erinevuste mustrites. Ent Lévi-Strauss seob vaimu kindlalt ajuga. Vaim hakkab enam-vähem meelevaldselt kinni teatud tunnustest ning moodustab neist kaleidoskoopiliselt mustreid, mille vastandused ja sümmeetriad peegeldavad tunnetuse universaale. Nende mustrite abil teab vaim välismaailma. Vaimu ja looduse eristus hajub sellepärast, et tunnetuse neuroloogilised mehhanismid on maailma osa. Maailm on struktureeritud tasanditeks, ja vaim saab empiirilisi andmeid strukturaalselt töödelda ainult sellepärast, et vaim , keha ja asjad on ühe ja sama reaalsuse osad. Lévi-Straussil tähendas ökoloogia välismaailma ja vaim aju, Batesonil paiknevad vaim ja ökoloogia aju ja keskkonna suhetes. Lévi-Straussil eeldas maailma teadmine, et info ületab piiri välise ja sisemise vahel; Batesoni jaoks on niisugune piir absurdne: vaim laieneb keskkonda paljusid sensoorseid radasid mööda. Info töötlemine on Batesoni järgi multisensoorsest keskkonnas osalemisest tingitud suhete lahtivoltimine. Pimeda kepiga mehe puhul on info töötlemine sama mis tema liikumine. Lévi-Straussil on vaim ja maailm muutumatud, info saabub ühest teise; Batesonil eksisteerib info ainult tänu tajuja liikumisele oma ümbruse suhtes. Maailma püsivad jooned jäävad tajumatuks, kui me nende suhtes ei liigu. Skanniva liikumisega tehakse eristusi. Lévi-Straussil saadab maailm ajule kodeeritud teateid ja aju dekodeerib neid; Batesonil avaneb maailm vaimule ilmutuses.

Bateson küsis, mis laadi asi on organism pluss keskkond. Ingold ei arva, et oleks tarvis eraldi vaimu ökoloogiat, mis erineks energiavoogude ja ainevahetuse ökoloogiast. Aga elu tuleb ümber mõtestada. Vormi ja protsessi suhe tuleb ümber mõtestada. Bioloogid uurivad organisme, kuid näevad looduse peeglis omaenda mõistust organismide morfoloogia ja käitumise näol. Nad kalduvad omistama oma teaduse printsiipe organismidele enestele, just nagu igal organismil oleks formaalne spetsifikatsioon, programm või ehitusplaan, bio-logos, mis on antud sõltumatult arengust maailmas ja enne seda. Selline on genotüüp, mida darvinism eeldab. Aga siis oleks organismi elu lihtsalt programmi realiseerimine antud keskkonnatingimustes, vormi substantsisse süstimise tagajärg. Ingoldi järgi ei ole elu reaktiivne, vaid aktiivne, suhete välja loov lahtivoltimine, suhetes olevate olendite emergeerumine ja vormivõtmine. Elu ei ole ettemääratud vormide realiseerimine, vaid protsess, milles vorme tekitatakse ja kohal hoitakse. Iga olend tekib teadikkuse ja agentsuse keskmena, elu kui tekitamispotentsiaali kokkuvoldinguna ühes sõlmpunktis.

Mis on organism pluss keskkond? Tavaökoloogias tähistab see "pluss" lihtsalt liitmist, jättes liidetavad puutumata ja nende suhted välja. Organism on spetsifitseeritud genotüübiga, keskkond füüsiliste piirangute kogumina, ja need viiakse nüüd kokku. Tõeliselt ökoloogiline lähenemine peaks lähtuma organismist selle keskkonnas. Organism pluss keskkond peaks olema jagamatu tervik. See tervik on arengusüsteem, elu ökoloogia Ingoldi mõttes peaks tegelema selliste süsteemide dünaamikaga. Kui pidada vormi elamisest emergeeruvaks, siis ei pea mustrit ja tähendust seletama vaimust eraldi oleva kreatuuri valla abil. Et seletada organismide loovat osalust maailmas, pole tarvis mõelda vaimu elust eraldi; vaim on elamise esirinnas ("loov edenemine uudsusesse", Alfred North Whitehead).

"Keskkond" on suhtetermin: ei saa olla keskkonda ilma organismita. Minu keskkond on maailm minu jaoks olevana ja tähendust omavana, see tekkis ja areneb minuga ja minu ümber. Keskkond on alati pooleli nagu organismidki. Organism pluss keskkond on protsess, kasv, areng. Keskkond pole sama mis loodus. Maailm saab olla loodus ainult kõrvaltvaataja jaoks. Keskkonna ja looduse eristus vastab erinevusele selle vahel, kas ennast peetakse olendiks maailmas või olendiks väljaspool maailma. Loodust kiputakse pidama mitte ainult inimkonna-, vaid ka ajalooväliseks. Aga keskkonnad on ajaloolised, sest ka meie kujundame neid. Väljend "looduskeskkond" jätab mulje, nagu me oleksime juba teispool maailma ja saaksime sellesse sekkuda.

Varlpiridel tehakse poistele enne initsiatsiooni kahe-kolme kuune suur ringkäik: õemees ja vanem vend näitavad talle taimi, loomi ja kohti, ja vend räägib iga kohta, kuidas esivanemad selle unenäoajal lõid. Poisile ilmutatakse sügavam tähendus. Kas maailma kindlal moel tajuma õpitakse uskumuste ja propositsioonide süsteemi põlvest põlve ülekande tulemusena? Kui kogu teadmise häll on vaim, miks siis on nii tähtis, et initsieeritavad maailma asju ja omadusi ise kogeksid? Kas ehk sellepärast, et kultuuriline teadmine vajutatakse asjadesse ja omadustesse, nii et neist saaks kultuurilise maailmapildi või kosmoloogia moodustavate tähenduste kandjad, nii nagu tähistatav on Ferdinand de Saussure'i järgi kodeeritud tähistajas? Keskkonna kultuurilist konstrueerimist analüüsitaksegi antropoloogias kummalisel kombel sageli sellisel eeldusel. Infot saab küll propositsiooniliselt või poolpropositsiooniliselt põlvest põlve edasi anda, aga info iseenesest ei ole teadmine ega anna teadmist. Teadmine seisneb võimes infot situeerida ja mõista selle tähendust, keskkonnas otseselt tajuliselt osaledes. Ja see võime tekib meil siis, kui meile asju näidatakse, pannakse tajuma. Eemaldatakse kate mõnelt keskkonna aspektilt, nii et see muutub tajutavaks. Maailmas kätkevad tõed ilmutuvad, avanevad. Üks põlvkond õpetab teisele tähelepanemist, tajumist. Selle tajuvilumuste peenhäälestuse käigus keskkonnas (tajuja maailmas-olemise suhtekontekstides) kätkevaid tähendusi mitte niivõrd ei konstrueerita kui avastatakse. Meelteharidus annab initsieeritavatele tähenduse võtmed. Võti ei ole siin mitte dekodeerimiseks. Kui kujutleda, et see on nii, tekib tsirkulaarsus: ilma võtmeta ei saa sõnumit lugeda, aga võtit pole võimalik leida, kui sõnumit pole põhjalikult mõistetud. Kui initsieeritavale tehakse ettepanek mõnd keskkonna komponenti mingil kindlal moel tähele panna, siis tema ülesanne ei ole selle dekodeerimine, vaid selles kätkeva muidu varjul oleva tähenduse avastamine enda jaoks. Teda aitavad teistsugused võtmed. Võti tihendab kogemuse muidu lahus olevad niidid ühtseks orientatsiooniks, mis võimaldab maailma sügavamalt ja selgemalt tajuda. Võtmed avavad taju uksi. Selliste võtmete omandamise kaudu õpitaksegi ümbritsevat maailma tajuma.

Raamatus "Philosophy in a New Key" mõistis Susanne Langer võtit arusaamise registrina. Kunstiteose tähendus tuleks leida teosest endast, nii nagu ta meie teadvuses on, mitte sellest, mida ta peaks representeerima või tähistama. Läänes on harjutud võtma kunsti representatsioonina (igal pildil peaks allkiri olema), nii et see kuidas me reageerime teosele, läheb segi sellega, kuidas me reageerime representeeritavale. Üks viis sellest raskusest mööda minna on keskenduda muusikale. Muusikalise tähenduse uurimine peaks saama näidata, kuidas tähendus saab olla kunstis eneses. Muusika saab Langeri arvates peegeldada tunde morfoloogiat. Ingoldi meelest saab seda ideed üldistada eeldusel, et tunne on maailmaga puutes olemine. Käsitööline tunneb (katsub) materjali, ja tundest ilmub anuma vorm. Orkestrant tunneb (vaatab) dirigenti, ja tundest tuleb helifraas. Kunst vormib tunnet; see on kuju, mille meie maailmataju võtab, kui seda suunavad meeltekasvatusest näitamise teel saadud orientatsioonid, dispositsioonid ja tundlikkused.

Leoš Janáček märkis mere ääres üles lainete helisid (karjumist, mulisemist, röökimist). Ta kuulas, pani tähele, see on tegevus. Tema teadvuse liikumine resoneerus helidega, ja iga visand annab sellele liikumisele vormi. Janáček kogus ka kõnemeloodiaid. Kõne ja muud helid olid tema jaoks laul. Kas nendes meloodiates on loodusel meie jaoks kodeeritud teated? Janáčeki järgi mitte. Kõnehelid ei ole ainult sümbolid, mis väljendavad siseseisundeid. Heli kasvab välja kogu meie olemisest, ükski heli ei ole elu puust lahti murtud.

Kui vihaselt röögitakse, siis röökimine on viha, mitte selle kandja. Heli ei ole vaimuseisundist lahti murtud, röökimise kajad on minu enda olemise järelkõlad keskkonnas. Maurice Merleau-Ponty ütleb "Taju fenomenoloogias", et röökimine ei pane mind vihast mõtlema, vaid ongi viha ise. Nagu inimesed valavad oma olemise kõnemeloodiatesse, valavad lained oma olemise vahutamisse ja murdmisse, kanad kaagutamisse. Janáčeki järgi tuleb meil laulmisest õppida elu tõde. Selle pärast Austraalia aborigeenid laulavadki unenäoaja laule, mis annavad vormi nende tundele oma maa kohta.

Kütt on tajuvilumustega toimija, kes leiab keskkonnast need peened vihjed, mis ilmutavad loomade liikumist ja kohalolu: ta saab öelda, kus loomad on. Ta oskab ka jutustada lugusid oma jahiretkedest ja kohtumistest loomadega. Kui kütt jutustab, kuidas põhjapõder end talle pakkus, siis ta ei mõtle kujutada looma eneseküllase mõistusliku toimijana, kelle enesekinkimine väljendas mingit sisemist otsust. Küti lugu on esitus nagu muusika; nagu muusika, püüab see anda vormi inimese tundele, siin põhjapõdra kui teise tundliku olendi elava läheduse tundele. Silmside hetkel tundis kütt looma valdavat kohalolu; ta tundis, otsekui tema olemine oleks looma olemisega segunenud, armastuse tunnet, mida inimsuhetes tuntakse suguühtes. Sellele tundele annab ta kõnes kuju.

David Andersoni järgi on Taimõri põhjapõdrakasvatajatel ja küttidel tundlik ökoloogia. Teadmine keskkonnast ei ole edasiantav väljaspool praktilist rakendust, vaid põhineb tundel, mis seisneb vilumustel, tundlikkustel ja orientatsioonidel, mis on kujunenud konkreetses keskkonnas elamise pika kogemuse tulemusena. Sellist kogemust sai Janáček kõnemeloodiat tähele pannes ning kütid saavad seda loomade liikumist, helisid ja žeste tähele pannes. Sellist tundlikkust ja reageerimisvalmidust nimetatakse intuitsiooniks. Läänes on peetud seda ratsionaalse aru saadustest madalamaks teadmise liigiks. Aga selline teadmine on meil kõigil ja me kasutame seda kogu aeg. See on ka igasuguse teaduse või eetika tarvilik alus. Tundlike olenditena peavad inimesed juba asuma teatud keskkonnas ning olema vastavates suhetes. Need suhted ja nende lahtivoltimisel kujunenud tundlikkused on aluseks otsustuste tegemise võimele ja eristamise vilumustele, ja ka teadlased sõltuvad nendest. Sellepärast on abstraktse mõistuse suveräänne vaatekoht, millele Lääne teadus apelleerib, praktiliselt saavutamatu: maailmas elamise tingimustest täiesti lahutatud intellekt ei saaks neid mõtteid mõelda. Sellepärast ei ole ka algprintsiipidest võimalik tuletada toimivat eetikasüsteemi. Otsustusel, mis ei põhine intuitsioonil, ei oleks praktilist ega motivatsioonilist jõudu. Kui algprintsiipidest tuletatakse intuitsioonivastane loogika, siis ei jäeta kõrvale intuitsiooni, vaid muudetakse printsiipe. Intuitiivne arusaamine ei ole teaduse ega eetika vastane ega apelleeri mõistuse asemel instinktile või sisseehitatud inimloomusele; ta põhineb tajuvilumustel, mis ilmuvad arengu käigus ajalooliselt konkreetses keskkonnas. Nendel vilumustel peab põhinema mis tahes teadus või eetika, mis keskkonnast hoolib. Tundlik ökoloogia on objektiivsuse- ja eetikaeelne. Loodusteadus ja keskkonnaeetika on väga vajalikud, kuid nende aluseid ei tohi silmist kaotada. Tegu ei ole mitte alternatiivse teadusega, vaid elukohas elamise poeetikaga.

Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud.