Sven Ise

Sven-Aleksander Ise (24. august 1923 Tallinn – 15. oktoober 2009) oli Eesti vabadusvõitleja ja sõjaväelane (kolonelleitnant), üks silmapaistvamaid Eesti relvajõudude taastajaid 1990. aastatel ja soomepoiste juhte^[1]. Veel koolipoisina heiskas ta 28. augustil 1941 koos kaaslastega sinimustvalge lipu Toompea lossi Pika Hermanni torni.

Sven-Aleksander Ise sündis 24. augustil 1923 Tallinnas inseneri ja diplomaadi Rudolf Ise perekonnas. Isa töö tõttu elas ta lapsena Soomes ja Brasiilias. Aastast 1931 õppis ta Jakob Westholmi Erahumanitaargümnaasiumis Tallinnas, mille lõpetas 1942. aastal.

1941. aasta sõjasuvel ühines ta Eesti vastapanuliikumisega. Interregnumit ära kasutades heiskas ta 28. augustil 1941 koos oma venna Fred Ise ja paari koolivennaga sinimustvalge lipu Toompea lossi Pika Hermanni torni. Pärast Nõukogude okupatsioonivägede Tallinnast väljalöömist astus ta Omakaitsesse mereväeleitnant Leopold Looduse rühma, kelle alluvuses pidi minema Eesti läänesaari vabastama, kuid ta jäeti Tallinna sadamat valvama (Tallinna omakaitse 8. (Sadama) sadakonna liige). Oli Omakaitses kuni 20. septembrini 1941.^[2] Asus 1942. aastal õppima Tallinna Tehnikaülikooli masinaehitust, kuid 1943. aasta 21. mail põgenes Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Astus vabatahtlikuna Soome armeesse, teenides algul 47. jalaväerügemendi 3. pataljoni 9. kompaniis, seejärel Eesti vabatahtlike 200. jalaväerügemendis. Osales aastatel 1943–1944 lahingutes Karjala kannasel (Alates oktoobris-novembrist 1943 ja jaanuaris 1944 Rajajoki rindelõigul, novembrist 1943 jaanuarini 1944 metsatöödel Ollilas ja Kuokkalas. 1944. aasta jaanuaris saadeti koos teiste eestlastega väljaõppele Jalkalasse, kus lülitati eestlastest formeeritava 200. jalaväerügemendi 1. pataljoni koosseisu.). Neljakuulise ohvitseride kursuse lõpetamise järel Niinisalos sai 4. juulil 1944 Soome armee nooremleitnandiks.^[3] Kui eestlastest vabatahtlikud siirdusid augusti lõpus 1944 Soomest Eestisse jäi haiglas viibides edasi Soome. Demobiliseerus Soome armeest 18. septembril 1944.^[4]

Pärast vaherahu sõlmimist Soome ja Nõukogude Liidu vahel septembris 1944 asus õppima Helsingi Tehnikaülikooli ja tööle Wärtsilä laevatehases.^[5] 1947. aasta 15. oktoobril vahistati Soome kaitsepolitsei (Valtiollinen poliisi 1944–1948, nn punane Valpo) poolt ja anti 1948. aasta 22. jaanuaril Nõukogude järelevalvekomisjoni nõudel välja Nõukogude Liidule.^[4] Järgnesid ülekuulamised Viiburi, Tallinna ja Moskva vanglates. 10. juunil 1948 mõistis Eesti NSV Siseministeeriumi Vägede Sõjatribunal talle 25 aastat vabadusekaotust koos õiguste kaotamisega viieks aastaks, asumisele saatmisega viieks aastaks ja kogu vara konfiskeerimisega.^[6] Viibis vangilaagrites Norilskis, Irkutski oblastis, Aleksandrovskis ja Vladimiris. 8. Sõjamerelaevastiku Sõjatribunali määrusega 8. märtsist 1955 vähendati vabadusekaotust kümnele aastale.^[7] Vabanes vangistusest 21. aprillil 1959.^[8]

Eestisse naasnuna asus tööle Eesti Tööstusprojektis, esialgu tehnikuna, aastast 1960 insenerina, aastast 1963 vaneminsenerina, aastast 1966 uurimisosakonna grupijuhina.^[9] Siirdus pensionile 1986. aastal. 1991. aastast oli tegev Eesti piirivalve taasloomisel ja töötas lektorina piirivalvekoolis. 1993. aastal siirdus ohvitserina teenima Kaitsejõudude Peastaapi. 1995. aastal ülendati majoriks ja 1997. aastal kolonelleitnandiks.

Eesti vabanemisel oli ta üks peamisi soomepoiste organiseerijaid. Hea soome keele oskajana ja kõnepidajana olid tal suured teened sidemete sõlmimisel Soome sõjaveteranide ühendustega ja Soome avalikkuse informeerimisel Soome sõjaväes teeninud eestlastest. 1992. aastal valiti ta Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse esimeheks, millisel kohal ta oli 1997. aastani. Seejärel valiti ta ühenduse auesimeheks.

Teda on autasustatud paljude Eesti ja Soome teenetemärkidega, sealhulgas Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga, Soome Vabadusristiga ja Soome Sinise Ristiga (Sininen Risti).

Sven-Aleksander Ise suri 15. oktoobril 2009.^[1]