Steven Wilson

Steven John Wilson (sündinud 3. novembril 1967) on Briti muusik, kes on tuntud nii ansambli Porcupine Tree ja soolokarjääri kui ka paljude kõrvalprojektide poolest. 2015. aastal krooniti Wilson progressiivroki kuningaks Londonis toimuval Progressive Music Awardsi galal^[1]. Ta on koostööd teinud paljude tuntud muusikute ja ansamblitega, sealhulgas Opethi, King Crimsoni ja Jethro Tulliga.^[2]

Steven Wilson sündis Londonis aastal 1967. Huvi muusika vastu tekkis tal kuulates oma vanemate vinüülplaate, millest märkimisväärsemad olid Pink Floydi "Dark Side of the Moon" ja Donna Summeri "Love to love you baby". Ta loeb neid albumeid enda suurimateks mõjutajateks, mida on selgelt näha ka tema isiklikust loomingust. Esimesed demokassetid oma loominguga avaldas ta siis, kui ta veel keskkoolis käis. Lisaks muusikukarjäärile tegeleb Wilson ka muusikaproduktsiooniga. Ta on ise produtseerinud kõik enda albumid. Lisaks on ta produtseerinud ka teiste ansamblite albumeid, sealjuures Opethi 2001. aasta "Blackwater Parki" ja Anathema "We're Here Because We're Here". Praegu elab ta Inglismaal Hemel Hempsteadis. ^[3]

No-Man alustas tegevust aastal 1987 nimega No Man Is an Island (Except the Isle of Man). Tegemist on Steven Wilsoni ja Briti muusiku Tim Bownessi projektiga. Hoolimata sellest, et No-Manil on ametlikult kaks liiget, on kontsertidel kaasa löönud palju külalisesinejaid, sealhulgas King Crimsoni kitarrist Robert Fripp ja paljud Wilsoni teiste projektide liikmed. No-Man on välja andnud kuus stuudioalbumit ning ajakiri Melody Maker on neid lugenud The Smithsi järel üheks tähtsamaks Briti ansambliks. No-Mani looming tõmbab inspiratsiooni progressiivrokist, elektroonilisest muusikast ja Ambientist.^[4]

Porcupine Tree sai alguse Wilsoni sooloprojektina aastal 1987, millega ta alustas tegevust kohe, kui tal oli raha salvestusvarustuse ostmiseks. Porcupine Tree algusaastatel tegi Wilson peamiselt 1960.–1970. aastate psühhedeelsest rokist inspireeritud muusikat. Porcupine Tree esimesed salvestised ilmusid kassettide kujul, mida Wilson posti teel laiali jagas. Kuna ta ei tahtnud, et Porcupine Tree kõlaks "ühe-mehe-magamistoa-projektina", mõtles ta projektile välja kujutletavad liikmed, kelle kohta ta kassetiümbriste sisse taustainformatsiooni kirjutas. ^[5]

Aastal 1993 otsustas Wilson teha enda projektist bändi, kaasates Porcupine Tree tegevusse klahvpillimängija Richard Barbieri, basskitarristi Colin Edwini ja trummari Chris Maitlandi. Uue koosseisuga jäi Wilsoni hooleks kitarrimäng ja laulmine. 2001. Aastal lahkus Chris Maitland ansamblist ja ta asendati Gavin Harrisoniga. ^[5]

Esimesed Porcupine Tree lood olid tugevalt inspireeritud 1960. ja 1970. aastate progressiiv- ja psühhedeelse roki ansamblite loomingust. Hoolimata ilmselgetest mõjutustest on Wilson avalikult "uue laine" progressiivansambleid ebaoriginaalseks pidanud. Kuigi progressiivmuusika mõjutused on igas Porcupine Tree albumis selgelt esil, on nende hilisem looming laenanud palju alternatiivrokilt ja heavy metalilt.^[5]

Porcupine Tree esines sellise koosseisuga kuni projekti lõpuni aastal 2010. Porcupine Tree on välja andnud 11 stuudioalbumit, 10 kontsertalbumit ja 6 kompilatsioonalbumit.^[5]

Storm Corrosion on Steven Wilsoni ja Opethi solisti Mikael Åkerfeldti kõrvalprojekt. Nad hakkasid antud projekti raames koos muusikat kirjutama 2010. aastal pärast pikka varasemat koostööd teiste projektide raames. Storm Corrosion ei ole kunagi andnud ühtegi kontserti, kuna Wilson ja Åkerfeldt hakkasid koos musitseerima puhtalt enesearenduse eesmärgil. Sellegipoolest nomineeriti Storm Corrosioni nimialbum, mis jäi ka nende ainukeseks, 2012. aastal Grammyle kategoorias "Best surround sound album".^{[6] [7]}

Sooloesinejana on Wilson avaldanud viis stuudioalbumit. Esimene sooloalbum ilmus 2008. aastal. Muusikavideo loole "Harmony Korine" tema esimeselt albumilt "Insurgentes" nomineeriti Camerimage'i filmifestivalil parimaks muusikavideoks. Teine album "Grace For Drowning" ilmus aastal 2011 ning ka see sai kõrgelt auhinnatud Progressive Music Awards 2012. aasta auhinnagalal. 2012. aastal ilmunud album "The Raven That Refused to Sing" sai paljudes ajakirjades kõrgeid hinnanguid. Ajakiri The Prog Report loeb seda viimase 25 aasta paremuselt teiseks progealbumiks. Sellele järgnes 2015. aasta album "Hand. Cannot. Erease", mis sai samuti kriitikutelt väga kõrgeid hinnanguid. Tema viimane album "To the Bone" ilmus 2016. aasta detsembris.^[8]