Standardkiri

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Standardkiri on tähtede, numbrite ja muude sümbolite kirjutamise viis tehnilistel joonistel. Seda kasutatakse, et seletada joonist või anda objektile üksikasjalik kirjeldus. Standardkirja eesmärk on loetavus ja stiiliühtsus. Standardkirjal ja tavalisel käsitsikirjal on vähe ühist. Ehitusjoonistel kasutatakse kirja Gothic sans-serif, mis on seriifideta lihtne kiri. Masinajoonistel kasutatakse väga harva väiketähti.

1. Vabakäelist kirja tehakse ilma abivahenditeta. Tavaline kirja kõrgus on tavaliselt 3 mm (1/8 tolli) ja suunised on ette joonistatud.
2. Mehaanilist kirja tehakse erivahendeid kasutades. Näiteks kasutatakse kirjutamisel juhikuid, šabloone või väikeseid mehaanilisi pantograafe, mis on nimetatud Keuffeli ja Esseri kaubamärgi Leroy järgi.

Nüüdisaegsetel joonistel, mis on loodud arvutiga, on standardkirja loomiseks kasutatud projekteerimistarkvara.

Tähed, mis on kirjutatud vaba käega, peaksid olema stabiilsed ja graatsilised. Mõningatel juhtudel on stabiilsus võimatu. Näiteks P ja F on vältimatult tasakaalust väljas. Muudel juhtudel saab tähtede stabiilsust ja graatsilisust hoida, kui joonistada tähtede alumised osad, näiteks B ja E, laiemaks kui ülemised osad või joonistada horisontaaljoon tähtede keskele üle nende geomeetrilise telje.

Erandiks on, kui tähe A horisontaalne liige on joonistaud allapoole geomeetrilist keskpunkti, et säilitada alade võrdsus all- ja ülevalpool keskjoont. Kui horisontaalne joon on tõmmatud täpselt keskele, siis on erinevus joonest ülevalpool olevas kolmnurgas, trapets joone all on palju suurem. See loob inimese silmadele ebatavalise mõju. Rõhuasetus peaks olema kõikidel tähtedel ühtlaselt ilus, mitte vaid üksikutel tähtedel. Enamik vabakäelist kirja tehakse Gothic-stiilis. See tähendab seda, et joonel on konstantne paksus ning kiri on kas otsene ja vertikaalsete kriipsudega, mis on äärejoonega risti või kallutatud ja vertikaalsete kriipsudega 75° juures.

Mehaanilist kirja tehakse mõnikord kasutades pantograafi. Pantograaf on seade, mis koosneb neljast latist (lülist), mis on omavahel kinnitatud, et moodustada rööpkülik. Lülisid saab pöördteljel pöörata. Kõige madalam lüli rööpkülikul on fikseeritud kahe jäiga toega. Üks vertikaalne lüli ühes otsas on ühendatud profiilijärgijaga, mis jälgib joonistatava profiili kirja. Teine vertikaalne ja horisontaalne lüli on mõlemad ühendatud pliiatsiga, mis joonistab profiili järgi täpse kuju.

• Kirja nimimõõde on määratletud kõrgusega (h), mis on suurtähtede väline kontuur.
• Keskjoon on mõtteline joon keset iga rida või elementi, mis on graafilise märgisüsteemi konstitutiivne osa.
• Kui arvestada d jooneosa laiusega ja h jooneosa kõrgusega, siis kaks standardset suhtarvu d/h on 1/14 ja 1/10, mis on lubatav, sest see on minimaalne joone paksus.
• Keskjoone asukoht – määramiseks võetakse aluseks nimimõõde (h) ja tähtede vahed (a) .
• Nimimõõtmete vahemik – nimimõõdud on tavaliselt ühes järjestuses 2,5 mm, 3,5 mm, 5 mm, 7 mm, 10 mm, 14 mm, 20 mm. Selle järjestuse liikmed on järjestikku ligikaudses √2 vahekorras nagu ISO 216 seeria paberi suurused.
• Kirja nurk – tähed võivad olla vertikaalsed (püsti) või kallutatud (kaldus) paremale 75° horisontaalist.
• Tähemärgivahesid võib poole võrra vähendada, kui see annab parema visuaalse efekti.
• Erinevad tähed on jagatud mitmetesse osadesse, et mõõtmed oleksid täpsed.
• Tähe suurus on kirjeldatud selle kõrgusega. Vastavalt tähtede kõrgusele liigitatakse need Kiri A ja Kiri B.

1. http://www.tpub.com/engbas/3-27.htm 05.04.2017
2. http://www.personal.kent.edu/~rbavis/lettering.htm 05.04.2017
3. http://www.tpub.com/engbas/3-35.htm 05.04.2017