Stairsi ekspeditsioon

Stairsi ekspeditsioon oli aastatel 1891–1892 kapten William Grant Stairsi juhtimisel Kesk-Aafrikasse tehtud ekspeditsioon, mille tulemusel kindlustati belglaste kuninga Léopold II võim Katangas.

Umbes praeguse Kongo Demokraatliku Vabariigi Katanga provintsi alal paiknes 19. sajandi teisel poolel garanganzed'e Yeke kuningriik, mida valitses kuningas Msiri. Katanga alal oli juba tollal avastatud eelkõige rikkalikke vasemaagi leiukohti, kuid sealt oli leitud ka kulda ja teisi maapõuevarasid. Piirkonda ihaldasid oma võimu alla eelkõige belglased ja britid. Katangast põhja ja loode pool oli belglaste kuninga Léopold II valdus Kongo Vaba Riik, idas ja lõunas aga Briti Kesk-Aafrika ja Briti Lõuna-Aafrika Kompanii valdused.

Berliini konverentsil aastatel 1884–1885 ning Belgia ja Suurbritannia kahepoolsetel kõnelustel oli jõutud Kesk-Aafrika jagamises kokkuleppele. Õigused Luapula jõest ja Mweru järvest põhja ja lääne poole jäävale alale pidid jääma Belgiale, ida- ja lõunapoolne ala aga Suurbritanniale. Õiguste tekkimise eeldused pani paika aga Berliini konverentsil kokku lepitud klausel aktiivse kohaloleku kohta. See tähendas, et koloonia sai õiguspäraseks alles siis, kui oli kohalike valitsejatega maade haldamises kokku lepitud ja sisse seatud valitsemiseks vajalik aparaat. Kuni seda polnud tehtud, võisid ka sama maad ihaldavad konkurendid kohalike pealikute juurde maade üle kauplema minna. Kuningas Msiri ei olnud kellegagi lepingut sõlminud, seetõttu algas võidujooks, milles osales ühelt poolt Léopold II Kongo Vaba Riik ja teiselt poolt Suurbritannia valitsuse nimel tegutsev Briti Lõuna-Aafrika Kompanii eesotsas Cecil Rhodesiga.

Esimese katse tegi Rhodes, kes saatis 1890. aastal Njassamaalt Msiri pealinna Bunkeyasse Alfred Sharpe'i, kellele pidi lõuna poolt appi tulema Joseph Thomson (viimane aga kohale ei jõudnud). Sharpe Msiriga kaubale ei saanud. Ta ei paistnud aga ka konkurentide edu tõenäoliseks pidavat ja avaldas arvamust, et küllap 60-aastane Msiri peagi sureb, ja pärast seda pole tema valduste kättesaamisega probleeme.^[1]

Léopold saatis aasta hiljem kaks delegatsiooni. Paul Le Marinelil õnnestus Msirilt saada vaid ebamäärase sõnastusega paber, mis lubab Kongo Vaba Riigi esindajatel Katangas kohal olla. Teist ekspeditsiooni juhtis Alexandre Delcommune, kes püüdis Paul Le Marineli kirjale viidates Msirit veenda protektoraadilepet sõlmima, kuid ka tema ettevõtmine ei õnnestunud.^[2]

Belgias oli äärmiselt vähe troopikareiside kogemusega inimesi, kuid Léopold oli ennegi oma plaanide realiseerimise jaoks välismaalasi palganud. Kuningat Kongos esindanud Henry Morton Stanley soovitusel palkas ta 27-aastase Kanadast pärit kapteni William Grant Stairsi, kes muu hulgas kõneles suahiili keelt.^[3] Tal oli hea maine ja kogemus Emin Pasha vabastamise ekspeditsiooni juhtimisest Stanley kõrval.^[4] Stairs oli küll Kanadas sündinud, kuid Suurbritannias koolis käinud ja armees teeninud ning pidas ise ennast britiks.^[5] Stairsi parem käsi Omer Bodson, ekspeditsiooni ainuke belglane, oli varem teeninud Kongo Vabas Riigis.^[6] Juhtimishierarhias kolmas mees oli prantsuse seikleja ja jahimees markii Christian de Bonchamps. Seltskonda kuulus veel kaks valget: varem Esimeses buuri sõjas ja Maroko ekspeditsioonil arstina osalenud Joseph Moloney ning puusepp ja meistrimees Robinson.^[7] Stairs oli konkurentide huvist teadlik ja pidas tõenäoliseks, et Briti Lõuna-Aafrika Kompanii nimel tegutsev Joseph Thomson jõuab Msiri juurde enne teda.^[8]

Abilisteks palgati 400 aafriklast.^[3] Nende seas oli neli või viis Sansibari päritolu ülevaatajat (sealhulgas Hamadi bin Malum ja Massoudi), umbes sada askari't, mõned kokad ja teenijad ning hulk kandjaid. Suurem osa neist oli pärit Sansibarist, mõni oli ka Mombasast. Umbes 40 meest palgati hiljem Taboras juurde.^[9] Msiri riigi pealinnas Bunkeyas oli ekspeditsiooni teenistuses ka kaheksa kohalike oludega hästi tuttavat Dahomee askari't.^[10]

Askari'd olid relvastatud 200 Prantsuse armee vintpüssi Fusil Gras mle 1874-ga,^[3] ohvitseridel oli relvi rohkem, nende hulgas Winchesteri vintpüssid. Msiri armeel olid musketid, mille jaoks vajati püssirohtu.^[11]

Stairs oli saanud käsu võtta Katanga enda valdusse, sõltumata sellest, kas Msiriga kokkuleppele jõutakse või mitte. Juhul, kui oleks selgunud, et Briti Lõuna-Aafrika Kompanii oli neist ette jõudnud, pidid nad ootama täiendavaid korraldusi. Juhuks, kui pärast Msiriga leppe sõlmimist leiaks aset kokkupõrge Briti Lõuna-Aafrika Kompaniiga, nägi korraldus ette, et konkurentidel tuli paluda lahkuda, vajaduse korral kasutada jõudu.^[12] Moloney ja Stairs olid jõu kasutamiseks valmis. Nad teadsid, et 1890. aastal oli Cecil Rhodesi teenistuses olnud Frederick Selous portugallased jõuga Manicalandist välja ajanud.^[13]

Pärast Katanga vallutamist pidid ekspeditsiooni liikmed enne edasi tegutsemist ootama ära täiendavate Belgia vägede kohalejõudmise.^[14]

Nagu enamasti Kesk-Aafrika retkede puhul, kasutati baasina Sansibari saart. Teekonda Sansibarilt alustati 27. juunil 1891. Tavaliselt eelistati Zambezi ja Njassa järve kaudu suunduvat marsruuti, kuid tollane Briti Njassamaa haldur Harry Johnston oli Stairsi hoiatanud, et see teekond ei oleks orjakaupmeeste vastase sõja tõttu turvaline. Seetõttu muutsid nad oma plaane ja suundusid Sansibarist läbi Saksa Ida-Aafrika 1050 km kaugusele Tanganjika järve äärde ning ületasid paatidega järve. Selleks ajaks oli kuiv periood lõppemas ja järgnenud 550-kilomeetrisel marsil Bunkeyasse tuli taluda juba väga kuuma ja niisket ilma. Seejärel alanud vihmaperiood tõi kaasa sääsed ja sanitaarprobleemid.^[15]

Kokku kulus Stairsil ja kaaskonnal Bunkeyasse jõudmiseks umbes viis kuud, millest teel oldi 120 päeva ja läbiti keskmiselt 13,3 km päevas.^[16] Nad läbisid nii tihedaid metsi, soid kui ka kivikõrbeid. On teada, et ükskord laskis Bodson kümmekond antiloopi,^[17] teinekord õgiti aga ennast ääreni täis jõehobuliha.^[18]

Ohvitserid läbisid retke algusosa eeslitel, kuid loomad surid pärast Tanganjika ületamist.^[19] Paljud väiksemad ekspeditsioonid olid varem vaenulike kohalike või röövlite ohvriks langenud, kuid Stairsi meestel õnnestus seda vältida.^[20]

Bunkeyale lähenedes avastasid nad, et Msiri rahva keskel valitses nälg ja vaenutegevus. Osa külasid oli maha põletatud ja hüljatud. Moloney kirjutas selle Msiri türannia arvele.^[21] Teised on arvanud, et Msiri allutatud Wasanga pealikud kasutasid eurooplaste tulekuga tekkinud segast olukorda arveteklaarimiseks.^[22] On ka väidetud, et Katangast lõuna suunas eemaldunud Delcommune oli Msirile alluvad hõimud mässama ässitanud.^[23] Christian de Bonchamps uskus, et Msiri võib olla vähem sõjakas seetõttu, et põhiosa tema vägedest (5000 meest) oli saadetud riigi lõunaossa mässu maha suruma.^[24]

Kui Stairsi mehed Bunkeyale lähenedes teada said, et seal oli juba kolm eurooplast, arvasid nad esialgu, et Thomson oli neist ette jõudnud. Nad saatsid ühe kaaskonna pealikutest oma tulekust ette teatama ja Msirilt audientsi paluma. Pealik tuli tagasi kirjaga, mille oli kirjutanud üks Bunkeyas viibinud eurooplastest, Dan Crawford. Selgus, et tegu oli kolme misjonäriga.^[25][26]

 Pikemalt artiklis Msiri

Msiri valduste keskus Bunkeya koosnes suurest boma'st ja seda mitme kilomeetri raadiuses ümbritsevatest küladest. Stairsi mehed said juhised lüüa oma laager püsti paarisaja meetri kaugusel boma'st. Boma't ümbritsevate aiapostide ja teivaste otsa olid torgatud Msiri vaenlaste pead. Moloney ja Bonchampsi arvates andis see tunnistust Msiri barbaarsusest, hiljem aga kohtlesid nad ise Msiri surnukeha samal moel, et edastada selge sõnum tema alamatele.^[19][27]

Pärast kombekohast kolmepäevast ootust pääses Stairsi delegatsioon 17. detsembril 1891 lõpuks Msiri jutule. Anti üle kingitused ja alustati kõnelusi. Mõlemad pooled tegid näo, et kavatsevad vastase soovidele vastu tulla. Msiri tahtis muu hulgas püssirohtu, Stairs aga õigust Kongo Vaba Riigi lipp Msiri valduste kohale heisata. Paistis, et Stairsi arvates oli Le Marinelile antud kiri märk nõusolekust, kuid Msiri tõlgendas seda teisiti.

Joseph Moloney kirjutas Msiri kohta: "Oma parimatel aegadel oli Msiri kindlasti olnud täiuslik sõdalaskuningas. Ka väetimaks jäänuna ei saanud teda kindlasti põlastusväärseks pidada... Tema näoilmes oli midagi sfinksilikult läbitungimatut... Tema käitumine oli läbinisti kuninglik."^[28]

19. detsembril taipas Stairs, et Msiri eesmärk oli võimalikult kaua venitada, et belglasi ja inglasi üksteise vastu välja mängida.^[29] Mis tahes hetkel võis aga välja ilmuda Thomson või tagasi jõuda 5000 lõunas mässajatega tegelevat sõdalast. Bonchamps tegi ettepaneku varitseda Msirit, kui ta öösel oma lemmiknaise juurde läheb, ja ta kinni võtta.^[24] Stairsile see idee ei meeldinud, muu hulgas seetõttu, et kolm misjonäri oleksid sel juhul Msiri õukonna pantvangiks jäänud. Ta otsustas hoopis nõuda Msirilt leppe allakirjutamist.^[30] Msiri lahkus selle peale öösel kodust ja läks varjule lähedal asuvasse kindlustatud külla Munemasse. Kui Stairs hommikul Msiri lahkumise avastas, saatis ta Bodsoni ja Bonchampsi koos saja askari'ga Msirit tagasi tooma.^[31]

Munema oli sadakonna majakese ja kitsaste teedega küla, mida ümbritses kindlustatud tara ja seda valvav vahtkond. Bonchampsi vastuseisust hoolimata otsustas Bodson kümme askari't (nende seas üks dahomeelane ja Hamadi-bin-Malum) kaasa võtta ja küla peale Msirit otsima minna. Bonchamps pidi ülejäänud askari'dega välja ootama jääma. Bodson pidi hättajäämise korral oma revolvrist tulistama.^[32]

Bodson leidis Msiri ühe suure maja ees istumas. Läheduses oli 300 meest, osa neist relvastatud musketitega. Bodson teatas Msirile, et tuli teda Stairsi juurde viima. Msiri ei öelnud midagi, kuid sai vihaseks ja asetas käe Stairsi kingitud mõõgale. Bodson tõmbas revolvri välja ja tulistas Msiri pihta kolm lasku. Msiri poeg Masuka tulistas oma musketiga Bodsoni pihta, tabades teda kõhtu ja selgroogu. Dahomeelane tappis Masuka, tulevahetuse käigus sai haavata ka Hamadi.^[33]

Ka Bonchamps ja askari'd jooksid appi. Külas oli puhkenud kaos. Msiri mehed põgenesid, askari'd tulistasid huupi ja rüüstasid maju. Kulus umbes tund, kuni Moloney abivägedega kohale jõudis. Bonchamps ja Moloney kutsusid askari'd korrale, võtsid kaasa haavatud kaaslased ja Msiri surnukeha ning lahkusid. Nad seadsid ennast sisse oma laagri läheduses asuval künkal.^[34]

Moloney väitel pärineb Msiri tapmise kirjeldus Hamadilt, Bonchamps kinnitab, et kuulis sama versiooni Bodsonilt, enne kui viimane samal õhtul vigastustesse suri.^[24] Oma kirjas misjonär Frederick Stanley Arnotile väidab Stairs, et enne, kui Bodson Msiri pihta tulistas, olevat Msiri mehed oma püsse vinnastanud.^[35]

Bonchamps kirjeldab oma mälestustes, kuidas künkale jõudes Msiri pea maha raiuti. Pea torgati kõrge teiba otsa, et kohalikud saaksid veenduda, et nende kuningas oli tõesti surnud. Moloney seda ei maini. Ka Stairsi kirjas misjonärile ei mainita pea maharaiumist.^[24]

Pärast Stairsi askari'de korraldatud veresauna oli terve Munema kaetud laipadega. Küla jäi peagi tühjaks, paljud algul ellu jäänud surid haavadesse ja nälga.^[36]

Ekspeditsiooni liikmed ootasid kättemaksu ja valmistusid rünnakut vastu võtma, kuid seda ei tulnud. Msiri vennad ja kasupoeg Mukanda-Bantu saatsid järgmisel päeval käskjala Msiri surnukeha järele ja Stairs andis selle neile. Bonchamps jällegi Msiri pead ei maini, kuid Msiri rahva allikate põhjal maeti surnukeha ilma peata.^[37] Pärast matuseid alustas Stairsi delegatsioon uusi kõnelusi. Teisel poolel osalesid kõnelustel Msiri lesk Maria de Fonseca ja tema vend Coimbra.^[38]

Msiri rahvas oli rohkem huvitatud elu jätkumisest kui kättemaksust. Pealegi mõistsid nad, et musketitega Stairsi väe vastu ei saa.^[39] Stairs toetas Msiri järglasena Mukanda-Bantut, kuid otsustas talle alluvaid alasid vähendada, andes Wasanga pealikutele tagasi maad, mille Msiri 30 aastat varem oli neilt vallutanud. Stairsi pakutud lepetele kirjutasid alla nii Mukanda-Bantu kui ka Wasanga pealikud.^[40] Jaanuaris 1892 olid Stairsil olemas kõik tarvilikud dokumendid, et tõestada oma võimu Katanga üle.^[41]

Jaanuaris aga lõppesid otsa ekspeditsiooni toiduvarud. Ka ümbruskonna külades ei leidunud midagi söödavat, sest põgenev rahvas oli viimasedki toiduvarud kaasa võtnud. Vihmaperiood tõi kaasa malaaria- ja düsenteeriapuhangu ning kõik neli ohvitseri haigestusid. Suurvesi lõikas ära ka põhjapoolsed ulukirohked tasandikud, kus muidu oleks võidud jahti pidada. Düsenteeriasse ja nälga suri 76 askari't ja kandjat.^[42] Jaanuari lõpus algas maisikoristus ja Stairsi mehed pääsesid näljasurma ohust. Lõpuks saabus ka kauaoodatud 350-liikmeline Belgia abivägi kapten Bia juhtimisel.^[7]

Et Stairs, Bonchamps ja Robinson olid ikka veel haiged, lepiti kokku, et kohapeale Katanga administreerimist korraldama jääb kapten Bia, Stairsi kaaskond pöördub aga Njassa järve ja Zambezi kaudu tagasiteele. Teekond oli erakordselt vaevarikas. Vihmaperiood ikka veel kestis, haigeid ohvitsere kanti võrkkiikedes, elati üle mitu kohalike elanike rünnakut. Tanganjika äärde jõudmise ajaks oli Bonchamps juba veidi toibunud ja Stairs pani ta vägesid juhtima. See rikkus veidi Bonchampsi ja Moloney suhteid.^[43]

Njassa järve põhjakaldast alates sõideti suurem osa teekonnast aurikuga, jalgsi läbiti ainult umbes 150 km pikkune Shire'i jõe kärestikuline osa. Tee läks läbi Zomba ja Blantyre, kus asusid Briti Kesk-Aafrika halduskeskused. Kohtuti ka Alfred Sharpe'iga, kelle üle Katangas võit saadi.^[44]

Kuigi Stairs oli juba tervenema hakanud, muutus tema seisukord äkki uuesti halvemaks. Ta suri 3. juunil 1892 Zambezi aurikul. Ta maeti Chinde eurooplaste surnuaiale.^[45]

Ekspeditsioon jõudis Sansibari umbes aasta pärast seda, kui nad olid sealt lahkunud. Ekspeditsioonile värvatud 400 aafriklasest jõudis tagasi ainult 189.^[24] Bonchamps, Moloney ja Robinson jõudsid Euroopasse tagasi kaks nädalat hiljem. Nad olid Euroopast eemal olnud kokku 14 kuud.

Kui Moloney Londonisse jõudis, sai ta teada, et Thomson ei olnudki rohkem püüdnud Katangasse minna. Suurbritannia valitsus oli salaja selle ära keelanud.^[8]

Belgias peeti Stairsi ekspeditsiooni täielikuks õnnestumiseks. Léopold II kindlustas oma võimu ja võttis Katanga oma isikliku halduse alla. Ta ei liitnud seda Kongo Vaba Riigiga, vaid juhtis seda ühe teise talle kuuluva ettevõtte kaudu. Võimuvõitlus Katanga pealikute vahel jätkus.

Kui Léopoldi julmusest tingitud rahvusvaheline pahameel liiga suureks läks, võttis Belgia valitsus 1908. aastal kuningalt üle nii Kongo Vaba Riigi kui ka Katanga haldamise ja ühendas valdused Belgia Kongo nime all.

Cecil Rhodes sai Katanga kaotamise valust üle ja investeeris sealsetesse kaevandustesse. Kui kogu Katanga loodusvarade rohkus avalikuks sai, hakati Suurbritannias Stairsi riigireeturiks pidama.^[46]

Stairsi ekspeditsiooni tulemusel pandi paika ka piir Belgia ja Suurbritannia valduste vahel.

Bunkeyas ja selle ümbruses elas 60 000 – 80 000 inimest, kuid suurem osa neist põgenes veriste sündmuste käigus. Belglased asustasid hiljem Mukanda-Bantu ja tema umbes 10 000 alamat jõuga ümber Lufoi jõe äärde. Nad pöördusid lõpuks Bunkeyasse tagasi ja praegu valitseb umbes 20 000 garanganze üle Mwami Mwenda VIII.^[47]

Garanganze'de uskumuse järgi põhjustavad haigusi üleloomulikud jõud.^[48] Nad uskusid, et Stairsi meeste haigestumise põhjustas Msiri hing. Levis kuulujutt, et Msiri pead kanti kaasas ja see tappis kõik, kes sellega kokku puutusid.^[49] Mwami Mwenda pealikute ajaloos on kirjas, et ekspeditsioon võttis Msiri pea kaasa, et see kuningas Léopoldile viia, kuid Mukanda-Bantu väed tapsid kõik belglased ja matsid pea alale, mis kuulub tänapäeval Sambiale.^[47]

Teise kuulujutu järgi kandis Stairs Msiri pead petrooleuminõuga kaasas ja kui ta suri, oli see tema juures.^[22] Seda Moloney ega Bonchamps ei maini. Msiri koljut ei ole leitud.^[50]