Soo-neiuvaip

Soo-neiuvaip
Soo-neiuvaip looduses
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Üheidulehelised Monocotyledoneae
Selts	Asparilaadsed Asparagales
Sugukond	Käpalised Orchidaceae
Alamsugukond	Epidendroideae
Perekond	Neiuvaip Epipactis Zinn 1757
Liik	Soo-neiuvaip
Binaarne nimetus
Epipactis palustris (L.) Crantz 1769

Soo-neiuvaip (Epipactis palustris) on käpaliste sugukonda neiuvaiba perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.

Esimesena kirjeldas soo-neiuvaipa teaduslikult Linnaeus 1753 oma teoses "Species plantarum" nimetusega Serapias helleborine var. palustris. Ta pidas soo-neiuvaipa laialehise neiuvaiba varieteediks. Tema pandud nimetus on tänapäeval basionüüm ehk teisisõnu seda tänapäeval ei kasutata, aga liigi tänapäevane nimetus tuleneb sellest.

Johann Gottfried Zinn pani sellele perekonnale 1757 tänapäeval kasutatava nime Epipactis ja kuigi teistsuguseid perekonnanimesid pakuti välja kuni 20. sajandi alguseni, oli Zinn esimene, kes kasutas seda tänapäeval määratletava perekonna nimena, mistõttu laialehise neiuvaiba nimetus on Epipactis helleborine. Heinrich Johann Nepomuk von Crantz oli esimene, kes 1769 tõstis soo-neiuvaiba eraldi liigiks ja ühtlasi kasutas tänapäevast nimetust Epipactis palustris.

Soo-neiuvaip kasvab lähistroopikas ja parasvöötmes Itaalias, Kreekas, Türgis, Lääne-Iraanis ja Kaukaasias. Põhja suunas ulatub levila Skandinaaviasse, ida suunas Siberisse. 2006. aastal leiti seda taime esimest korda Põhja-Ameerikas.

Soo-neiuvaip eelistab lubjarikka mullaga niiskeid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel, samuti kraavide ääres, karjäärides ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab ta vaid seal, kus kõrgemad niiskuslembesed taimed, näiteks pilliroog, pole võimust võtnud. Tema kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivenduse tõttu.

Eestis on soo-neiuvaip sagedam Lääne- ja Põhja-Eestis, kuid teda leidub ka mujal. Eestis on soo-neiuvaip küllalt tavaline, aga näiteks Soomes kuulub ta harulduste hulka.

Soo-neiuvaip on diploidne taim. Tal on 20 kromosoomi.

Taim on 20–50 cm kõrge. Eriti soodsates oludes võib esineda üle 70 cm kõrguseid isendeid. Taime maapinnast väljumise kohast kasvab välja 2–4 lehte. Lisaks kasvab taime varrel 5~8 lehte, mis asuvad hõredalt varre alumisel kolmandikul. Lehed on süstjad kuni munajad, 5–10 cm pikad ja 2–4 cm laiad, pisut renjad ja terava tipuga. Taime ülaosa on veidi karvane.

Õied ripuvad varrel hõreda, pisut ühekülgse 5–20-õielise kobarana. Õisik on 6–15 cm pikk. Veidi longus õied on valge, punakate joontega kaheosalise huule ja rohekaspunaste või -pruunide ülejäänud õiekattelehtedega. Õite värvus varieerub sõltuvalt kasvukohast. Taim õitseb juulis, üksikuid õisi leidub veel augustiski. Õis meelitab oma silmatorkava valgetipulise huulega ligi ohtralt tolmeldajaid.

Soo-neiuvaiba õis on putuktolmlemiseks üsna eriliselt kohastunud. Teda tolmeldavad herilased, kes õiele laskudes satuvad nagu hoolauale. Soo-neiuvaiba õie huul koosneb omavahel kitsa elastse hingega ühendatud seesmisest ja välimisest osast. Huule välimine osa paindub putuka raskuse tõttu alla ja seejärel tagasi vedrutades tõukab putuka peadpidi õide otse õietolmuni, mis talle pähe kleepub. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad.

Mullas on soo-neiuvaibal pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Seetõttu kasvavad paljud soo-neiuvaibad mitmekesi koos. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimed igal aastal uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises.

Soo-neiuvaibal esineb väga harva heledaõieline vorm Epipactis palustris f. ochroleuca, mille õites puudub pruunikaspunane pigment. Välimiste õiekattelehtede värvus on kollakasroheline, sisemistel valge. Punakad jooned huule ülaosas puuduvad.

Soo-neiuvaip on Eestis looduskaitsealune taim. Ta kuulub III kategooriasse. Soo-neiuvaiba kuulumine III kategooriasse tähendab, et keelatud on taime hävitamine ja loodusest korjamine ulatuses, mis ohustab liigi säilimist selles elupaigas. Samuti võidakse III kategooria kaitsealuse liigi kasvukohas moodustada looduskaitseala, kui muude kaitseabinõudega pole võimalik tagada vastava liigi säilimist Eestis.

Soo-neiuvaiba heledaõieline vorm on Eesti Orhideekaitse Klubi embleemil.

1998. aastal valiti soo-neiuvaip Saksamaa aasta orhideeks.

• Eesti käpaliste loend

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Soo-neiuvaip

• Soo-neiuvaip andmebaasis eElurikkus