Sitasitikas

Sitasitikas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Mardikalised Coleoptera
Sugukond	Sitiklased Geotrupidae
Perekond	Sitikas Geotrupes
Liik	Sitasitikas
Binaarne nimetus
Geotrupes stercorarius Linnaeus, 1758

Sitasitikas (Geotrupes stercorarius) on mardikaliste (Coleoptera) seltsi ja sitiklaste (Geotrupidae) sugukonda (varem põrniklaste sugukonda) kuuluv putukas, kelle elutsükkel on tihedalt seotud rannaniitude, avatud karjamaade ning (eelistatult veiste) sõnnikuga. Seetõttu on sitasitika elu juba paar aastatuhandet olnud käsikäes inimeste ja karjatamisega. Enne karjapidamise algust pidid sitasitikas ja tema eellased arvatavasti leppima tarvaste või teiste suuremate metsikute rohusööjate väljaheidetega.^[1][2]

Inimese kõrval elamine on paratamatult kaasa toonud ka mitmesuguseid uskumusi ja legende. Sitasitikat ei tasu segamini ajada püha sõnnikumardikaga (Scarabaeus sacer), kes on kahtlemata kõige kuulsam mütoloogiline putukas.^[3]

Sitasitikas on 16–26 (28) mm pikkune pealt musta värvi (mõnikord õrna metalse läikega) mardikas, kelle kummalgi kattetiival on enamasti selgelt näha 7 pikkiribi ^[4][5].

Keha ülemine osa on üpriski kompaktne ja eest selgelt kaarekujuline. Pea on võrreldes tagumiste lülidega üsna väike, ettepoole ulatuv ja natuke labidakujuline. Tundlad on väga lühikesed ja paksenevad pea eesmises otsas.^[4][5]

Altpoolt on sitasitikas metallroheline või -sinine. Üheks põhiliseks määramistunnuseks on kolme tervikliku ristikiiluga tagumise jala sääre välimine pool. Seda määramistunnust kasutatakse enamasti isaste isendite puhul ja on oluline kogu perekonda kuuluvate liikide määramisel.^[2][4][5]

Sitasitika üldine leviala ulatub üle kogu Euroopa. Idasuunal on piiriks Moskva joon (asendub kooslustest sujuvalt lähedase liigi – Geotrupes baicalicus'ega), põhjas polaaralad. Samuti on teda leitud Kanadast.^[2]

Eestis peetakse sitasitikat veel üsna sagedaseks liigiks (andmed pärinevad 1990. aastatest), kuid seoses karjapidamise traditsioonide muutumisega (väiksemate ja hajusalt paiknevate talumajapidamiste asemel on suured massfarmid ja laudad) ning poollooduslike karjatatavate pärandkoosluste pindalade vähenemisega, on vähenenud ka sitasitika arvukus mitte ainult Eestis, vaid ka Soomes ja Rootsis, kus eelmise sajandi esimesel poolel oli tegemist veel täiesti tavalise liigiga.^[2][6]

Peamiselt asustab sitasitikas karjatatavaid avatud maastikke. Sitasitikat on leitud hajusalt üle kogu Eesti, kuid peamised leiukohad asuvad Kirde-Eesti karjamaadel ning rannaniitudel Läänemaal, põhjarannikul, Saaremaal, Hiiumaal ja Ruhnus.^[2][6]

Sitasitikas on koprofaagse eluviisiga putukas, kes kaevub mulda. Sõnnikust toituvad nii vastsed kui ka valmikud. Aktiivne eluperiood Eestis on sõltuvalt karjatamisest ja temperatuurist aprillist oktoobrini. Sitasitikat võib madala põrinaga lendamas kuulda enamasti õhtuhämaruses. Lennuaeg on maist augustini. Öösiti on võimalik teda uurimiseks lähedale meelitada ultravioletse valgusega. Lendamine pole sitasitika tugevaim omadus, sest ta on võrdlemisi aeglane manööverdaja (on täheldatud, et mõnikord põrkavad nad kariloomade vastu), kuigi võib sobiva sõnnikuhunniku või paarilise otsingul läbida pikki vahemaid.^[2][4][5]

Emane ja isane sitasitikas kaevavad karjamaadel veiste (või hobuste) võimalikult värske sõnnikuhunniku alla kuni 2 cm diameetriga ja kuni 0,5 m sügavuse tunneli, millele emane kaevab üksinda mitmeid, umbes 10 cm pikkusi, külgmisi lisaharusid koos haudekambritega. Isane transpordib mulda maapinnale ja varustab emast sõnnikuga. Sõnnikuhunnikud on ka nende mardikate põhiliseks leiukohaks.^[2][4][5]

Sõnnikust veeretab sitasitikas maapinnal palli, mis viiakse edasi peakäiku ja seejärel haudekambrisse. Seal muneb emane igas käigus olevasse sõnnikutükki ühe muna ning pärast seda täidab ta kambrid sõnnikuga, mis on ühtlasi toiduks kasvavatele vastsetele. Vastsetest arenevad talveks nukud ja nendest omakorda kevadel valmikud, kes maapinnale ronivad ja järgmisi sõnnikuhunnikuid koloniseerivad. Sellist selgelt eristatavate staadiumitega arengutsüklit munast valmikuni nimetatakse täismoondeks.^[2][4][5]

Sitasitika eluviis ja toitumine võivad küll tunduda natuke veidrad, kuid looduses on konkurents sellisele toidulauale pigem väike. Sõnnik on vägagi toitaineterikas ning seetõttu on sitasitikal ja teistel koprofaagsetel putukatel selle mulda viimisel (ja omakorda läbi seedimisel) suur roll ökosüsteemi aineringluses, mullaviljakuses ja karjamaade puhtamana hoidmisel.^[7]

Eestis leiduvatest liikidest sarnaneb sitasitikaga kõige enam metsasitikas (Geotrupes stercorosus), kes on väiksem (kehapikkus 13–20 mm) ja kellel on tagumisel jalal kolme selgelt eristatava ristkiilu asemel neid kaks. Samuti leiab metsasitikat pigem metsast ja sitasitikat rohkem karjamaadelt.^[2]

Samast perekonnast on Eestis veel esindatud hiilasitikas (Geotrupes vernalis), kes on samuti väiksem kui sitasitikas ning lisaks punakat tooni jalgadega (sitasitikal ja metsasitikal on jalad musta värvi). Viimase 20–30 aasta jooksul on üksikjuhtudel leitud Lääne-Eestis ja saartel lõuna poolt tulnud liigi Geotrupes spiniger isendeid, kellel eestikeelne liigiepiteet veel puudub.^[2][4][5]

Mardikaid on kogu maailmas üleüldiselt peetud positiivsete seoste kandjateks ning õnne toojateks. Selles osas edestavad nad isegi liblikaid. Sitasitikat aetakse rahvasuus tihti segamini kuulsa sõnnikumardikaga, keda kummardati ka Vana-Egiptuses. Siiski on tegemist kahe eri liigiga.^[3]

Nimetusi sitasitikas, sitapõrnikas, sitasõnn, sitavurr, sitapombulane, sitamommuke, mummukas, momm, seasitikas ja turilas on kasutatud ka muude suurte mardikate kohta peale sitasitika. Sitasitikat on peetud seotuks hingede maailma ja teispoolsusega.^[3][8]

Eestlaste rahvapärimuses olev kujutlus irdhingest leiab väljenduse muistendites, milles jutustatakse hinge lahkumisest inimese kehast mardika, liblika, kärbse vm tiivulise putukana. Kuni hing hingelooma kujul pole inimese kehasse suu kaudu tagasi läinud, näib inimene magavat, ehkki käib samal ajal tuulispasaks või luupainajaks. Viimaste vastu aitas, kui metsast otsiti üles painaja magav inimkeha ja selle suu kas kinni pandi või keha asendit muudeti nii, et putukas keha juurde naasnult enam suud üles ei leidnud ja lõpuks suri.^[8]

Suhtumise kujunemisel on tähtis sitasitika must värvus ning maa sees elamine. Pärimustes ei tohi ühelegi mardikale kuidagimoodi liiga teha ja kui keegi selili kukkunud mardika jalule aitab, saab ta üheksa pattu andeks. Sitasitikat on nimetatud ka "Jeesu loomaks". Võib arvata, et niimoodi käituti kõikide mardikatega, kes sitasitikaga sarnanesid. Põlvest põlve perekonnaliinis edasi antuna pole see suhtumine tänini päriselt kadunud.^[8]

Endeloomana on sitasitikas suhteliselt populaarne ennetes inimese käekäigu kohta. Sageli põhinevad need ended mingil analoogial. Kevadel esimese sitasitika lendamise nägemine tähendas head ennet ning lubas nägijale head tervist, edu töös või näiteks ka pereelus (abielu). Kui esimest sitasitikat kohati maapinnal ronimas, tähendas see laisklemist või igavat suve. Selili kukkunud sitasitikas ennustas haigusi ja surma ning maasse kaevuv või surnud sitikas matuseid.^[3][8]

Ilmaennetes sitasitikad nii populaarsed pole. Ka on teated vastukäivad. Õhtust lendlemist on peetud enam ilusa ilma kui peatse vihma endeks. ^[3][8]

Sitasitikal parasiteerivate lestadega kaasnes omakorda uskumus. Nimelt peeti neid sitasitika poegadeks ning nende arvu ja asetuse järgi vaadati tulevast kala- või viljasaaki.^[3][8]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Sitasitikas

• Sitasitikas andmebaasis eElurikkus