Saastamine

Mitte segi ajada mõistega Saastumine

Saastamine ehk saastus ehk reostamine ehk reostus on ainete, vibratsiooni, soojuse või müra inimtegevusest põhjustatud otsene või kaudne väljutamine õhku, vette või pinnasesse nii, et see võib ohustada inimeste tervist või keskkonda, põhjustada varalist kahju või kahjustada või häirida keskkonna puhkeotstarbelist või muud õiguspärast kasutamist.^[1]

Eristatakse inimtekkelist ja looduslikku saastet. Samuti näiteks pinnase, atmosfääri ja veekogude saastumist. Reostuse liikide järgi klassifitseerimine põhineb neljal komponendil: mehaaniline, füüsikaline, keemiline ja bioloogiline. Samal ajal eristatakse mastaabi järgi liigitamisel kohalikku, piirkondlikku ja globaalset saastet.

Sõltuvalt reostaja liigist saab eristada füüsikalist (nt vibratsioon, müra), keemilist (nt fenoolid, klooritud süsivesinikud) ja bioloogilist (mikroobid) reostust.

Laias laastus liigitatakse saaste punkt- ja hajareostuseks.

Õhusaaste on tsivilisatsioonidega alati kaasas käinud. Saaste sai alguse juba eelajaloolisel ajal, kui inimene hakkas looma esimesi kunstlikke tulekahjusid. 1983. aastal ajakirjas Science avaldatud artikli kohaselt on "eelajalooliste koobaste lagedelt leitud tahm piisavaks tõendiks kõrge saastatuse tasemest, mis on seotud ebapiisava avatud tulede ventilatsiooniga"^[viide?]. Metallide sepistamine näib olevat oluline pöördepunkt, mis hakkas tekitama märkimisväärset õhusaastet väljaspool kodumajapidamisi. Gröönimaa liustikest võetud tuuma proovid viitavad metallide tootmisega seotud suurenenud saastatusele Vana-Kreekas, Vana-Roomas ja Hiinas.

• Bioloogilised – saasteained on organismid, mille sissetoomine ja paljunemine pole soovitatav ei inimestele ega ka ökosüsteemidele tervikuna. Sissetung võib toimuda looduslikult või mõnel juhul ka inimtegevuse tagajärjena. Mikrobioloogiline reostus on määratletud ühe komponendina.
• Mehaaniline – keskkonna reostamine keemiliselt ja füüsiliselt inertsete jäätmetega, mis tavaliselt põhjustab selle omaduste halvenemist ja mõjutab selles elavaid organisme. Praktikas on mehaaniline reostus kombineeritud füüsikalise ja keemilise mõjuga.
• Füüsikaline – saasteaine põhjustab muutusi keskkonna füüsikalistes parameetrites, mille hulka kuuluvad temperatuuri-energia (soojussaaste), laine (valgus, müra, elektromagnetiline saaste), kiirgus (radioaktiivne saaste) ja mõned teised.
• Keemiline – saasteaine toob kaasa keskkonna looduslike keemiliste omaduste muutumise, mis väljendub nende kontsentratsiooni suurenemises, või selliste ainete sissetungi, mis varem pole keskkonnas olnud. Üks keemilise saaste näiteid on aerosoolsaaste.

• bioreostus
• erireostus
• hajureostus
• jäätmekäitlus
• piiriülene saaste
• punktreostus
• radioaktiivne reostus
• reostuskoormus
• saastatus
• saastumine
• veekogu reostumine