Mine sisu juurde

Raskeveohobune

Allikas: Vikipeedia
Ardenni raskeveohobune

Raskeveohobused on spetsiaalselt aretatud hobusetõud, mida kasutatakse peamiselt raskete koormate vedamiseks põllumajanduses, metsanduses ja transpordis [1]. Need külmaverelised hobused on tuntud oma massiivse kehaehituse, võimsate lihaste ja rahuliku iseloomu poolest.[2] Raskeveohobuste ajalugu ulatub aastasadade taha ning nende olulisus on olnud märkimisväärne sõjahobustena.[3]


Välimus ja iseloom

[muuda | muuda lähteteksti]

Raskeveohobused on kergesti äratuntavad nende iseloomuliku välimuse poolest. Neil on mitmeid unikaalseid omadusi, mis teevad neist ideaalsed tööhobused. Raskeveohobuste turjakõrgus jääb vahemiku 1,6 meetrit kuni 1,9 meetrit. Nendel hobustel on raske kehaehitus, millele on iseloomulikud paksud luud ja lihaseline ehitus. Võrreldes ratsahobustega on nende õlad rohkem püstisemas asendis, mis soodustab koormate vedamist ja on seega efektiivsem põllutöödel. Nende kael on lihaseline ning selg lühike ja lai. Kabjad on suured ja ümarad. [1]

Raskeveohobused kuuluvad külmavereliste hobuste hulka. Külmaverelised hobused on suured, tugeva kehaehituse ja rahuliku temperamendiga hobused. Rahulikus tuleb sellest, et külmaverelised hobused säilitavad madalama südamerütmi ja rahunevad kiiremini maha peale ehmatust.[2]

Kuigi mehhaniseerimine on märkimisväärselt vähendanud loomade tööjõu nõudlust põllumajanduses, kasutatakse raskeveohobuseid endiselt väikestes tootmisüksustes, mis asuvad piirkondades, kus põllumajanduse mehhaniseerimist ei soodustata. Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Aasias moodustavad nad ühe peamise elatise allika tuhandetele peredele, kes kasutavad loomade tööd mitmesugustes põllumajanduslikes töödes, nagu vilja külvamine ja koristamine, samuti kasutatakse loomi transpordi ja veo vahendina.[4]

Raskeveohobuseid kasutati keskajal ka sõjahobustena, sest nõuti tugevaid sadulloomi, kes suudaks kanda raskelt soomustatud ratsanikke. Luustiku-uuringud näitavad, et enamik keskaegsete sõjahobuste turjakõrgus oli alla 1,5 meetri.[1]

Eesti raskeveohobune

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti raskeveohobune on aretatud kohalikust eesti hobusest tugeva tööhobuse saamise eesmärgil. Tõu levikuala on olnud peamiselt Virumaa, kuid raskeveohobuse tõug on viimastel aastakümnetel oluliselt levinud üle kogu Eesti.[5]

Eesti raskeveohobune on keskmise suurusega, vastupidav, hästi arenenud lihastikuga, tugevate jalgade, remka laudjaga külmavereline hobune, kes on kohanenud siinsete söötmis-ja pidamistingimustega. Enam levinud värvus on kõrb ja raudjas. Põhilised kasutusvaldkonnad olid varem talu- ja metsatööd, kuid tänapäeval kasutatakse neid pigem vabaaja- ja harrastushobustena. 2003. aastal lisati eesti raskeveohobune ohustatud tõugude nimekirja ja alates 2011. aastast alustati aretusprogrammiga populatsiooni parandamiseks. [6]

Raskeveohobuste tõuge

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1,0 1,1 1,2 Cochran, C. (2023) “Draft Horse Breed Quide: Characteristics, Health and Nutrition”. https://madbarn.com/draft-horse-breed-guide/#references
  2. 2,0 2,1 Cochran, C. (2024) “Hot-Blooded vs Cold-Blooded vs Warm Blooded Horse Breeds”. https://madbarn.com/hot-blood-vs-cold-blood-vs-warm-blood-horses/
  3. Northron Greene, A. (2008) “Horses at Work: Harnessing Power in Industrial America”. Harvard University Press. LK 119-163. https://ebookcentral.proquest.com/lib/nlibee-ebooks/reader.action?docID=3300019
  4. Alvarez-Macias, A., Braghieri, A., Cruz-Monterrosa, R,. Masucci, F,. Mora-Medina, P,. Mota-Rojas, D,. Napolitano, F,. Serrapica, F. (2021) “The Use of Draught Animals in Rural Labour”. LK 3. https://www.mdpi.com/2076-2615/11/9/2683
  5. Cochran, C. (2023) “Draft Horse Breed Quide: Characteristics, Health and Nutrition”. https://madbarn.com/draft-horse-breed-guide/#references
  6. Salevi, O., Seesmaa, S., (2012) “Ohustatud tõugude säilitamise aretuslikud abinõud”. LK 39-41. https://www.etll.ee/userfiles/downloads/2012_ohust.pdf